Kokkuliimimine on selline töö, et mõtlema peab liibumist ja olemust, mitte mingit vahet pole mille vahel liimida, kas paar lauajuppi ja keermelatid või kruustangid või pitskruvid.
No natuke depressiivne on vaadata seda liimikärakat ja erineva suurusega jupikogumit ja mõelda, et kas sellest ka miskit mõistlikku tuleb
aga sellest saab üle ja kõigepealt peab niipalju maha lihvima, et aru saada, et kas kõik liibub ja võiks edasi minna või tuleks lahti murda ja uuesti liimida, sest kui omale teha, siis pole mõtet jama teha lohakusest ega pole mõtet koledat teha, neid niigi terve ilm täis.
Mul mingeid apsakaid polnud ja hakkasin lihvima. Kõigepealt mõõtu ja tuleb vaadata, et kõik on soovitud joonel ja kõige planeeritu jaoks on piisavalt materjali. Kellel silmamõõt kehva, siis on kasulik ka pliiatsiga jutikesi tõmmata. Kõik, kes silmad lahti rahulikult teevad saavad selle tööga ka hakkama.
Ma sain elektri abiga umbes siiamaani välja
aga kes elektririistasi igapäevaselt ei kasuta, siis võiks varem käsitsitöö peale minna, sest viil, raspel jms on aeglased, annavad võimaluse vahepeal vaadelda rahulikult ja elektririistad oma suure jõudlusega närivad jõudsalt ja oht liiga palju ära närida on reaalne ja juurde panna ei saa
Kui on mitu materjali, siis kasulik ka vahepeal teipida maalriteibiga ühte või teist kaitseks, no näiteks sedapidi, et sarve vaja poleerida ja puidu peale ei taha poleeriga tulla, siis teip peale jne. Tera võiks kah peaaegu kogu aeg teibitud olla, läheb näpuplaastreid vähem
ja masinatega lõpuni siukese projekti puhul nagu mul minna ei saa, lõpuks ikka näpukesed ja liivapaber põhimõttel jämedamast teralisusest peenema poole.
Kui mul oli selge, et noa kuju enam ei muutu, siis pressisin kydeksitupe ka ära, see ka jälle selline ootusärevuse koht, et ei tea kuda õnnestub.
