Minimaalne kalastuskomplekt seljakotti

[sepaonu]

Ellujäämissituatsioonis selles võtmes, et kui inimene elab karuprses ja tal on ressursid ümberringi olemas ja ta pole nautleja, vaid ta tahab süüa ja ta tahab seda efektiivselt hankida - kiiresti ja palju. Ma ühe 70+ taadiga kunagi rääkisin, kes ainult selle oteriga käis, et kle, oled sa kunagi tühjalt ka tagasi tulnud, mkm, et kui tema juba üles kivirägusse läheb, siis tagasi poole või täis kotiga. Kuna mul on mitmeid selliseid norra sõpru, kes pole rikkurid ega heapalgalised, siis loodusest söögi võtmise osa on olnud minu silmade jaoks hämmastavalt suur. Ütleme nii, et ma lähen see aasta sõbra poole ennem tundramatka ja nädal ennem saadan maili, et kle ma tulen ja grillin, pere ja töölised on kõik oodatud. Seda sellepärast, et kui viimati seda tegin, siis kaks koerapoissitüdrukut mainisid, et krdi hea ikka grillitud searibi, et näe boss muud süüa ei anna, kui oma püütud kala ja põhjapõtra.
Mul on ka kõrvu jäänud mõne sõbra lause, et peatusin korra kala võtmiseks. Sõitis näiteks kanuuga, nägi võimalust, hea koht, peatus, võttis õhtusöögi ära.
Selles tänapäeva ellujäämismängimise võtmes kindlasti mitte.
Kokkuvõttes on võtmeküsimus mitte kalapüügiriistades vaid oskustes ja seda on raske ümber lükata, sest põhimõtteliselt kõik tänapäeva matkajad võivad võtta kaasa mida iganes soovivad ja õhtul kala söövad ainult osa neist.
Täiendasin oma minimalistlikku kalastuskomplekti ühe omatehtud tokiga ja kirjutasin peale, et mis kala sellega püüdma peaks, muidu matkasaginas läheb äkki meelest ära.

[Nohik]

Eks see kalapüügioskus on üsna võtmeküsimus. Ja et igal ajal ja igal pool ei võta, on ilmslet samuti raske vastu vaielda. Olen vaadanud Siberi filme, kus suvel kohalikud otsivad kala +-50 km üles-allavoolu taga ja kõik olenevat paljude jõeharude vete temperatuurist ja vee hulgast.

[polarbear]

Eks see kalapüügioskus on üsna võtmeküsimus. Ja et igal ajal ja igal pool ei võta, on ilmslet samuti raske vastu vaielda. Olen vaadanud Siberi filme, kus suvel kohalikud otsivad kala +-50 km üles-allavoolu taga ja kõik olenevat paljude jõeharude vete temperatuurist ja vee hulgast.

Siberis on muidu kah lahe.

Tulles tagasi teemasse, siis minimaalseim komplekt oleks tonkatina, pealiin ja paar-kolm söödastatud lipsu. Ruumi ei võta, midagi ei kaalu, ritva pole vaja ja püüavad passiivselt kah.
Kui legitiimne see igas maailma otsas parasjagu on, uurigu igaüks ise

[sepaonu]

See tonka/põhjaõnge minimalistlik pool vastab tõele. Paar aga on ka olemas. Sööt konksu otsa peab kaasas olema või tuleb ta kohapealt leida. Passiivselt püüab samuti. Kalapüügivahendeid ei tohi seaduse järgi järelvalveta jätta. Sellel on lihtne seletus matkajast tonkatajale, hommikul on su kuuest konksust viie otsas surnud särg, mida sa ei vaja ja söödad siis rebaseid

[Nohik]

Kaldal laagerdades on juhtunud, et põhjaõnge spinningu otsas sisse visanud olen. Mõned korrad on isegi trehvanud korralik turvas otsa. Kui nälg majas, siis ellujäämikeks kindlasti hea lahendus. Valge vee peal enamasti keelatud. Üht tuubi mäletan, norrakas võttis tonka ja ussiga paalia Vätsäris. Ma ei tea, kas neil on või pole lubatud. Ma küll ei kujuta ette, mida seal tundras peaks otsa panema, kui ussi pole. Hea ilmaga on suuri parme.

[sepaonu]

Seisuvees on peaaegu alati loomne sööt lubatud põhjamaades, sealhulgas norras ja kasutatakse ka aktiivselt, viskekorgiga, ka landikonksule lisaks. Lõhejõgedes lõhe püük ussiga lubatud hooaja alguses paljudes jõgedes, krevett alati keelatud. Kui kaasavõetud usside eest hoolitseda, siis isegi kuumaga nädal+ reisil on neid võimalik säilitada. Marineeritud ?(ühesõnaga purgis)kaheksajalga olen kuulnud norra poole peal selliseks söödaks, mida võetakse kaasa, kui muu ei säili või pole. Toores tiigerkrevett on meie kalameeste hulgas viimasel viiel aastal populaarsust kogunud, kala tahab teda paremini võrreldes muuga, seisab suht hästi konksu otsas, pannakse noaga lõigatud väike tükk, pikema säilimise kohta ei oska midagi kosta.
Kalalihatükk on loogiline sööt ja tihti mängib ennast ise ka kätte, valge kala jaoks võib väike juhuslik sööt ollaa, saiakuul oma võileivast näpistatud, parm, kärbes jne , alustad sellises veekogus püüki, kus on nii valget kala, kui ka ahvenat, saad esimeseks särje ja sealt lõikad fileeriba ja nõelud selle konksu otsa siitläbi, siitläbi konksuga. Ka valge kala sööb seda aga vähesel määral. Kalalihatüki stiilinäide eelmisest augustist

[Nohik]

Mul Eestis see tonkasööt on alati leib või sai olnud. Ikka selline 2 cm läbimõõtu kuul, siis väike kala ei suuda end otsa süüa. Ja rünt, kiisk ning väike ahven ei sega. Selles mõttes, et kui 20 m ulatuses toimetad, ei viitsi iga kõlina peale joosta. Et kui juba kala, siis 800g miinimum.
Ja väiksemates jõgedes, ma ei teagi tegelikult, kes põhjaõng on üldse lubatud, aga taimne sööt enamvähem välistab harjuse ja forelli. Kigi kindlat pole siin ilmas arvatavasti midagi. Endal on suur ahven saiakuuli võtnud, ilmselt sööt liikus voolus. Sõber on haugi saanud saiakuuliga.
Tonkaga pole Soomes rohkem proovinud kui mingi tundmatu metsajärve liivarannas ükskord 2008, siis oli uss ja sain ainult ühe ahvena.

[sepaonu]

Et kui juba kala, siis 800g miinimum.

Mis kalu sa siis selle saiakuuliga saad ? Turb ja siis veel vahelduseks turb ja siis veel korra elus oli ka säinas? Mina ei imesta, kui inimesed turba söövad, mul oma tutvusringkonnaski kaks tk neid.

ma ei teagi tegelikult, kes põhjaõng on üldse lubatud

Niipalju peab igaüks teadma(ja oskama üles leida interneedusest), et on sellised jõed eestis, kus püük on lubatud ainult lendõnge ja spinninguga. Need on reeglina nn forellikad, seal muud püügivahendid keelatud. Hea oleks ka teada kõiki kalastuskaardiga jõgesi, kus tuleb eraldi luba lunastada. Ja üleüldse on hea teada laias laastus kalapüügiga seonduvaid seadusi, pähe pole vaja midagi õppida, korra või paar läbi sirvida, siis tead vähemalt kus millest jutt käib ja kui ükskord kahtled, siis lähed ja loed netis.

[Nohik]

Mis sealt ikka tuleb, turvas peamiselt tulebki. Suuri särgi tuleb ka sekka. 2 korda olen matkanud Emajõge, mõlemal korral tuli tonkaga õhtul latikat.
Ma ei suuda praegu meenutadagi, kas viimase mõõdus säina sain tonkaga leivaga või lihtõngega puruvanaga.
Turvas on praetult väga maitsev, puhta maitsega valge kala.
Teen 2 nahaga fileed, panen pannile väga ohtralt õli, ajan peaaegu suitsema ja viskan filee sisse, ilma igasuru paneerimiseta. Sellise käitumise peale filee ehmatab ja tekib üsna paks krõbe kiht, nagu oleks riivsaiaga paneeritud. Seda rooga saab ainult lahtisel tulel, ühelgi põletil pole sellist jõudu. Ja vist ka üsna värske kala peab olema, kui tunni seisab, enam kohevaks ei lähe. See on rohkem selline otse jõest pannile roog.