Ellujäämissituatsioonis selles võtmes, et kui inimene elab karuprses ja tal on ressursid ümberringi olemas ja ta pole nautleja, vaid ta tahab süüa ja ta tahab seda efektiivselt hankida - kiiresti ja palju. Ma ühe 70+ taadiga kunagi rääkisin, kes ainult selle oteriga käis, et kle, oled sa kunagi tühjalt ka tagasi tulnud, mkm, et kui tema juba üles kivirägusse läheb, siis tagasi poole või täis kotiga. Kuna mul on mitmeid selliseid norra sõpru, kes pole rikkurid ega heapalgalised, siis loodusest söögi võtmise osa on olnud minu silmade jaoks hämmastavalt suur. Ütleme nii, et ma lähen see aasta sõbra poole ennem tundramatka ja nädal ennem saadan maili, et kle ma tulen ja grillin, pere ja töölised on kõik oodatud. Seda sellepärast, et kui viimati seda tegin, siis kaks koerapoissitüdrukut mainisid, et krdi hea ikka grillitud searibi, et näe boss muud süüa ei anna, kui oma püütud kala ja põhjapõtra.
Mul on ka kõrvu jäänud mõne sõbra lause, et peatusin korra kala võtmiseks. Sõitis näiteks kanuuga, nägi võimalust, hea koht, peatus, võttis õhtusöögi ära.
Selles tänapäeva ellujäämismängimise võtmes kindlasti mitte.
Kokkuvõttes on võtmeküsimus mitte kalapüügiriistades vaid oskustes ja seda on raske ümber lükata, sest põhimõtteliselt kõik tänapäeva matkajad võivad võtta kaasa mida iganes soovivad ja õhtul kala söövad ainult osa neist.
Täiendasin oma minimalistlikku kalastuskomplekti ühe omatehtud tokiga ja kirjutasin peale, et mis kala sellega püüdma peaks, muidu matkasaginas läheb äkki meelest ära.