Ujumismatkalised seiklused Hari kurgus

Pikemad kirjed ja põhjalikumad ülevaated sinu matkast.
Vasta
AndrusKolmas
Uudistaja
Uudistaja
Postitusi: 68
Liitunud: 09 Dets 2016, 12:05
Kontakt:

Ujumismatkalised seiklused Hari kurgus

Postitus Postitas AndrusKolmas » 04 Aug 2018, 18:47

Sissejuhatus

Ujumismatka plaanides sain kavatsetava merelise teekonna pikkuseks suurusjärk 27 km, millest puhast ujumist ennustuslikult üle 20-ne km. Plaan külastada ujudes Hari kurgu maalapikesi (Kadakaliad, Harilaid, Pujurderahu, Eerikulaid, Hõralaid, Vohilaid ja Hellamaa rahu) tundus hullumeelne aga paeluv. Valmistusin selleks mereliseks retkeks väga põhjalikult.
Toimunud seiklust lühidalt kokku võttes võib öelda, et ujuda sai vähevõitu, hülgeid oli segavalt palju, varustus kohati tõrkus, vesi lõppes, matka teisest poolest pööras ilm liialt tuuliseks aga sain osaks haruldastele looduse hetkedele, ilusatele vaadetele ja eneseületustele. Läbitud mereline retk ostus kokkuvõttes ikkagi niivõrd paeluvaks, et võiks kaaluda sama läbimist ka mõnel järgmisel aastal.

Ettevalmistusest ja varustusest

Ettevalmistuse pika teekonna jätan siinkohal kirjeldamata. Esmatähtis oli muidugi füüsilise võimekuse hoidmine, teiseks usaldusväärse varustusaluse loomine, kolmandaks ujumiseks sobiv riietus jne. Kõige rohkem vaeva nägin täispuhtuava aerulaua täiustamisega, millele tegin porde, rohkem kinnituse aasasid ja kaameraaluse. Kõik need täiustused olid väga omal kohal ja aitasid merelises keskkonnas edukamalt toime tulla. Kui mõelda, et mida võiks sinna veel teha, siis mõningast puudust tundsin veealusest kaamerahoidikust. Läänemere veealune elu pole küll võrreldav mõnede soojade merede elurikkusega, kuid üht-teist huvitavat seal leidub, eriti kui kolada madalate veede ja veealuste karidega kohtades.

AndrusKolmas
Uudistaja
Uudistaja
Postitusi: 68
Liitunud: 09 Dets 2016, 12:05
Kontakt:

Re: Ujumismatkalised seiklused Hari kurgus

Postitus Postitas AndrusKolmas » 04 Aug 2018, 19:02

Esimene päev (15.juuli)

Matka alustasin Hiiumaa kirdenurga Sääre ninal asuvast RMK lõkkekohast. See koht on äraütlemata ilus paik telkimiseks. Seal on 2 uut katusega söögilauda ja üks vanem katuseta laud. Lisaks vaateplatvorm suurepäraste mereliste vaadete nautimiseks. Enamus eelseisvatest ujumise sihtkohtadest oli võimalik binokliga üle vaadata. Ilm soosis minu ettevõtmist tollele päeval väga. Õhk oli soe, tuul oli väga nõrk ja meri oli peaaegu peegelsile.

Esimene eesmärk paistab ehk Kadakalaiu kõrge kühm:
Pilt

Sääreninast Uuemererahuni on linnulennult 2,5 km. Ujudes venis see kõigest 80 m pikemaks, sest nähtavus oli hea ja kõrvale kallutavaid jõude praktiliselt polnud. Puhtalt ujumisele kulus 1 tund ja 4 minutit. Pausidele kulutasin vaid 11 minutit. Keskmine liikumiskiirus 2,3 km/h. Andmed saadud Locus Map nimelisest nutirakendusest. Ujumine kulges rahulikult, justnagu tuttavas basseinis tavapärast 1 tunni kestvusega ujumist läbides. Nööriga järgi olev varustuslaud ei seganud peaaegu üldse. Pigem oli vaja aegajalt taha vaadata ja veenduda selle olemasolus.

Tagasivaade, paistab Sääre nina:
Pilt

Rahulolev pilt iseenedast. Ujumisprillid paistavad siin veel ühes tükis.
Pilt

Uuemererahule läksin vaid korraks kuivale pinnasele. Paistsid vaid kadakad ja mereäärne rohttaimestik. Polnud tahtmist rahul pikemalt peatuda, sest tahtsin jätta võimalikult palju aega Harilaiuga tutvumiseks. Liikusin edasi Uuemererahu lõunaküljest Kadakalaiu poole. Siin tajusin ka esimest varustuse probleemi. Minu kalipso vana alussärgi keha poolne pehmendav kiht oli juba aastatega karedaks kulunud ja seekordne tunnine ujumine oli rinnanibud valusaks hõõrunud. Sama ebameeldiv nähtus, kui minna vale särgiga maratoni jooksma. Esimest korda üle paljude matkade tuli avada esmaabipaun. Õnneks leidus seal sobivaid plaastreid ja veekindlat teipi. See viimane osutus niivõrd hästi kleepuvaks, et peale matka kulus sellest lahti saamisele mitmeid päevi :-(.

Peale enese plaasterdamist sai teekonda jätkata. Kahe maalapikese vaheline mereala on väga madal. Kohati isegi aerulauale liialt madal. Ühelt laiult teisele minek võib madala veeseisuga isegi kuiva jalga õnnestuda. Liitpilt kahe laiu vahelt vaadates põhja suunas:
Pilt

Kadakaliule minek ei isutanud. Kaldaäärsed olid kaetud kõrgete kõrkjavöönditega ja edasi paistis olema tihe mets. Kadakalaid tuleks ümber nimetada Metsa- või Padrikulaiuks ning Uusmererahau väärkiks Kadakalaiu nime. Ilmselt aegu tagasi, kui meres olevatele maalapikestele nimesid anti, oli Kadakalaid vaid kadakatega kaetud. Vaade Kadakalaiule:
Pilt

Liikusin edasi jalgsi mööda merepõhja Kadakalaiu lõunatipus oleva väikse nimetu maalapikese poole. Tagasivaade Kadakalaiule ja Uusmererahule sellele maalapikeselt:
Pilt

Parkimine mudasle rannal:
Pilt

Kui sellel maalapikesel veel tõesti nime pole, siis võiks selle nimetada Mudarahuks, sest selle kaldad olid haisvat lögast muda täis. Rahu ise oli muidu armsalt väike ja kiirelt hoomatav. Sellel kasvas isegi 2 põõsast. Tegin siin lõunapausi ja nautisin vaateid. Binokliga tagasi vaadates võis isegi oma pargitud auto üles leida. Merel matkamise võlu.

Lõunat süües märkasin minu jaoks midagi üllatsuliku vees toimuvat. Üsna kalda lähedal ja vee all käis suuremat sorti sibilimine. Aegajalt tõusid sabauimed veepinnale. Üritasin sellest teha pilte ja filmi, kuid midagi ilmekat jäädvustatud ei suutnud, sest kalad märkasid mind ja kadusid. Pole varem kohanud, et õige mitu priskemat kala nõnda intensiivselt ühes kitsas kohas selliselt ukerdavad. Mõistatuseks see jäigi.

AndrusKolmas
Uudistaja
Uudistaja
Postitusi: 68
Liitunud: 09 Dets 2016, 12:05
Kontakt:

Re: Ujumismatkalised seiklused Hari kurgus

Postitus Postitas AndrusKolmas » 04 Aug 2018, 19:18

Edasi ootas ees Harilaid, mis on hea mereline sihtkoht tänu oma arvukatele mastidele ja tornidele. Linnulennult oli sinna minu peatuspaigast 4 km. Veidi paljuvõitu. Kuid õnneks vahepeal madalik ja umbes 2 km kaugusel kivid veest väljas. Avastasin selle madaliku Maa-ameti kaarte uurides. Matka planeerides olin üsna veendunud, et neid kive visuaalselt näha pole ja seetõttu ostsin endale ujumisprillide külge käiva IOLITE nimelise GPS navigatsiooniseadme (http://swimiolite.com). Paraku on selle firma tehniline tugi ja hoolimine oma klientidest praktiliselt null. Tarkvara millega sellesse sihtpunkte sisestada matka alguseks kätte saada ei õnnestunud. Vastav veebikülg annab vaid tehnilist viga. Korduvad pöördumised ka mingit tulemust ei andnud. Seega olin veendunud kuni selle rannikuni jõudmise hetkeni, et minek kivideni tuleb läbida aerutades. Kuid oh imet. Kivid olid ligi 2 km kaugusele näha. Ilmselt soosis seda suhteliselt tuulevaikne ilm ja päikese õige asend. Juhuu, saan vähemalt esimesel päeval hakkama IOLITE-ta.

Meri sügavnes väga aeglaselt. Tasub kõndida kuni puusani vees. Edasi läheb liikumine juba vaevaliseks ja ujumine on juba parem valik. Nii ka siin. Kuini 200 m sai kõndida ja edasi ujudes. Poolel teel kivideni ilmus minu lähedale üks paat koos seltskonnaga. Lehvitasin neile ujudes ja nemad vastu. Rohkem suhtlemist polnud. Enne madalikule jõudmist läks meri taas madalamaks ja võis nautida veealuseid vaateid. Ühel hetkel kui taas pea veest välja tõstsin märkasin hallhülgeid.

Kui varem olen ujudes kohanud korraga vaid ühte hüljest, siis siin oli neid mitu. Alguses paistis 2 - 3 isendit. Mitme hülge korraga nägemine tekitast ühelt poolt uudisimu aga teiselt poolt kõhedust. Hüljes on kehamassilt ja lõugade suurusega võrreldav hundiga. Metsas hundikaraja peale sattudes tekib küll hirm ja parem on taanduda. Meres taanduda ei kavatsenud, sest varasemalt olen kuulnud, et hülged liha ei söö. Söövad vaid kalu. Kuid vaatamata sellele jätkasin viimased sadakond meetrit aerulaul. Tundus olema kindlam. Jõudes madaliku kõige suurema kivi juurde, kus vesi oli umbes põlvini, tegin peatuse, sõin ja jõin kosutuseks. Üks hüljes jäi mind 5 - 6 m pealt jälgima. Teised, mida võis kokku lugeda kuni 5 või 6, jälgisid mind ümberringi kaugemalt.

Vaade sihtpunktiks olnud kivile. See on kenasti leitav ka Maa-ameti ortofotolt. Kivi tagant paistab Harilaiu kontuur. Kivini oli ujumist 1,9 km, mille läbimisele kulus aega 50 minutit. Keskmine kiirus 2,2 km/h.
Pilt

Vaade kivi juurest vasakule:
Pilt

Hülgeid pildistada on üsna keerukas. Pidevalt liiguvad ja kaovad vee alla. Mul polnud ka miskit head fototehnikat kaasas. Kuid vaatamata tavalisele nutifonile õnnestus pildile saada 3 hüljest korraga! Leia need pildilt üles.
Pilt

Madalikult lahkusin ka aerutades. Kui hülged olid jäänud seljataha, siis taas vette ja ujuma. Ees paistis juba väga selgelt Harilaid. Kui varasemalt olin paadi- või laevateed ületades üsna närvis, siis siin vaatasin ümbrust üsna harva. Harilaiu selge eesmärk kannustas rutem kohale jõudma. Seekordselt ujumist 2,6 km, aega kulus ujumisele 1 tund ja 10 minutit. Keskmine liikumiskiirus 2,2 km/h. Enne Harilaidu kandis mind külm hoovus lõuna poole. Seega tekkis sisse kaar ja sadamale tuli läheneda lõunaküljest. Vesi muutus siin tõesti jahedaks. Vaade endisele sadamale:
Pilt

Sadam on täielikult lagunenud. Vaid muuli kõige mere poolsem ots on veel kuidagi kasutatav näiteks kiiljahi kinnitamiseks. Minule tundus seal välja turritavate raudlattide tõttu olema ohtlik. Ei läinudki päris lähedale. Nagu pildiltki näha, pole võimalik muuli otsast kuiva jalaga laiule pääseda. Muul on kohati pea täielikult kadunud. Vee sügavus seal kuni rinnuni.
Minu rõõm kohale jõudmisest oli suur. Tulin veest välja ja otsisin kiirelt sobiva koha laagri püstitamiseks. Selliseid kohti on seal küllaga. Lähedusse jäid ka 2 isetekkelist lõkkeasemaga laagrikohta, kuid ma valisin tavalise kadakate vahelise platsi. Ma suvistel matkadel lõket ei tee. Gaasipriimus on palju mugavam.

Pilt

järgneb ...

Kasutaja avatar
Nohik
Guru
Guru
Postitusi: 1296
Liitunud: 25 Aug 2015, 12:51
Kontakt:

Re: Ujumismatkalised seiklused Hari kurgus

Postitus Postitas Nohik » 04 Aug 2018, 21:57

Võimas
All engineers are cyborgs

AndrusKolmas
Uudistaja
Uudistaja
Postitusi: 68
Liitunud: 09 Dets 2016, 12:05
Kontakt:

Re: Ujumismatkalised seiklused Hari kurgus

Postitus Postitas AndrusKolmas » 04 Aug 2018, 23:52

Jalutuskäik Harilaiul

Peale laagri püstitamist, kuivade riiete selga panekut ja õhtusööki võtsin ette pikema jalutuskäigu Harilaiul. Selles on avastamist küllaga. Siin on olnud pikalt Vene sõjaväeüksus. Mahajäetud rajatiste järgi arvates pidi siin olema miski side ja/või luurekeskus. Ilmatuma kõrged mastid ja muud raadiotehnikale viitavat kola ikka veel leidus seal.
Kolasin läbi pea kõik hooned ja ruumid. Põnev oli avastada mineviku jäänukeid. Sidemastid tundusid olema veel üsna heas seisukorras. Tehtud jämedast metallist ja roostekahjustused polnud ülemäära ulatuslikud. Need püsivad seal tõenäoliselt veel vähemalt 20 aastat. Hoonete seisukord oli erinev. Peamaja oli seest üsna rüüstatud ja lagastatud. Ruumide otstarbest oli juba raske aru saada. Uuemal ajal on sinna toodud ja jäetud ikka üsna palju erinevat joogitaarat ja muud prahti. Tühju pudeleid leidus ka mujal palju. Hädasti oleks Harilaiule vaja "Teeme ära" puhastustalgut. Lisaks pani imestama paljude kuuliaukadega esemed ja märklauad. Tundub, et seal on käidud ka päris relvadest laskeharjutusi tegemas.

Mõned pildid Harilaiu kasarmu seest. Suur ruum, mis paistis olema nüüdsel ajal lasketiir.
Pilt

Koridor:
Pilt

Kätepesu:
Pilt

Peldik:
Pilt

Mäletan veel isegi selliseid kükitamise lahtreid. Rongijaamades olid vene ajal need tavalised. Eesti suurim sellelaadne sitala oli kunagi Lauluväljakul. Oh seda rõvedat haisu, mille peale tavaliselt häda ära läks. Harilaiu peldik oli ilmselt omasuguste seas luksusvariant. Seinas kahvelpladid ja ajalehtede jaoks hoidik. Ajalehed muidugi mitte lugemisks. Tualettpaberit said vene ajal vaid eriti kõrged ülemused või mõnel õnnelikul päeval kui poodi kaupa toodi.

Katlamaja kütteruum:
Pilt

Katlamaja oli peamajast veidi eemal. Korsten oli täielikult kokku kukkunud ja hoone tervikuna väga armetus seisu. Üllatuslikult olid alles veel suured katlad. Üldiselt leidus vanametalli Harilaiul tonnide kaupa. Tõesti imelik, et kogu seda metallikraami polnud ära viidud. Mandril sarnastes kohtades käies tavaliselt jämedat metalli varemetes ei kohta. Tõenäoliselt on põhjuseks toimiva sadama puudumine. Väikse kaluripaadiga siit midagi vedama hakata pole tasuv. Vaja oleks ikka Ormsö või Runo suurust laeva, kuid sellega saarele kuigi lähedale ei saa, sest saart ümbritseb lai madalveelina ala. Seega, tõenäoliselt saab siin mineviku jäänukeid veel palju aastaid uudistamas käia.

Kirjutasin ennist vajadust saart puhastada. Siin üks ilmekas pilt uuema aja prügihunnikust. Paneb imestama, kes on need inimesed kes tulevad siia lagastama? Kui jõudsid täis pudelid tuua laiule, siis peaksid jõudma tühjad pudelid ka tagasi viia. Või jõid ennast nii täis, et uppusid sealsamas merre ära? Häbi lagastajatele!
Pilt

Kogu kompleksi läbi käies sai hea ülevaate selle põhjalikkusest. See oli ehitatud arvestades vajadust kauakestvalt autonoomselt toimida. Kõik vajalikud ruumid elamiseks, olmeks ja ühistegevuseks. Lisaks eraldi suur kelder toiduainetele ning kõrvalhooned relvade ja laskemoona ning kõige muu vajaliku ladustamiseks. Samuti maasisesed kütusemahutid. Olemas oli ka väike laut loomade pidamiseks. Tõenäolised sigade ja kanade kasvatamiseks. Isegi oli veidi kahju, et see kõik on nüüdseks lagunenud. Arvatavasti mõtted siia rajada mingit sorti huvi- või turismitegevus pole tegudeni jõudnud. Maa-ameti katastrikaarti uurides Harilaid otseselt kellelegi ei kuulu, st. siin ööbimiseks pole vaja küsida omaniku nõusolekut. Minu hinnangul Harilaiu loodus kannaks küll välja ühte RMK matkamaja nagu näiteks on see olemas Pedassaarel.

Edasi liikusin saare lõunatippu. Mõned pildid.
Ilus aas kasarmutest lõuna poole. Selle keskel oli ka rohtunud helikopteri maandumisplats.
Pilt

Rohtunud tee Harilaiu lõunatipu poole:
Pilt

Harilaiu teed olid kõik kas täielikult kadunud või peaaegu kadunud. Maa-ameti põhikaardile märgitud radasid kohapeal liikudes loodusest leida oli keeruline.

Jalutasin läbi ka Harilaiu põhjapoolse osa. Tagasivaade läänerannikult mastidele.
Pilt

Harilaiu põhjapoolne osa selgitab ise ära millest on see maalapike endale nime saanud. Bumerangi meenutav põhjapoolne osa sirutab pikalt merre ja on seejures kitsas ja kõrge. Laiust vaid 50 m, kõrgust kuni 5 m ja pikkust 300 m. Milliste loodusjõudude komplekt on taolise kitsa harja siia merre tekitanud aga samas aastatuhandeid aastaid säilitanud -- jääb minu jaoks taas mõistatuseks.

Vaade põhjatipust kasarmutele:
Pilt

Väikesaarte looduse ilu ja taimestiku mitmekesisus on mind alati võlunud. See on ujumismatkamise üks ilusamaid tahke. Mõned vaated ületavad oma kenaduses ka nooblimat iluaeda. Tuleb liikuda ülima ettevaatlikusega vältimaks looduse õrna loomingu rikkumist. Üks näide:
Pilt

Veel viimane vaade õhtusele merele, kus ootavad oma igaviku lõppu kaks merealust ja siis telki.
Pilt

Ega kohe magama ei saanud jääda. Tuli hakata parandama mõni päev tagasi ostetud Zone3 polaroid ujumisprille. Need pidasid vastu vaid 1 päeva! Tavalised, 10-ne eurosed ujumisprillid, on mul ikka vastu pidanud terve hooaja. Tõsi, nendega ma ujunud peamiselt basseinides. Kas ujumismatka tingimused on kallihinnalistele prillidele ikkagi niivõrd karmid või on tegu praak kaubaga? Vastus seni teadmata. Prillide rihm ja rihma kinnituskohad lihtsalt lagunesid ära. Esmalt läks rihm katki otsast, siis keskelt ning lõpuks tuli kõik välja koos kinnitustihvtidega. Hea, et olin kaasa võtnud jämedamat niiti ja kummipaela. Tegin näputööd ja tulemus oli hea. Järgneval kahel päeval toimis isetehtud lahendus hästi.

Pilt

Ka öö ei möödunud seiklusteta. Keset und, nii umbes kella 4-ja ajal, ärkasin üles suure müra peale. Justkui mingi rasketehnika, näiteks tank, läheneb telgile. Mõistus küll ütles, et siin saarel ei saa mingit tanki olla, kuid müra tundus olema reaalne. Mitte unenägu. Kargasin püsti ja läksin vaatama. Ilm oli väga vaikne, peaaegu tuuletu ja meri oli peaaegu peegelsile. Ning mis ma näen. Harilaiu ja Vormis vahelt sõidab läbi ilmatuma pirakas laev, lootsikaater ees. Hämar oli, laeva nimi oli ka binoklika halvasti loetav, kuid nimi tundus olema Navalis. Laev oli minust lähimas punktis mõne kilomeetri kaugusel ja edaspidi kaugenes veelgi kümnete kilomeetrite taha, kuid müra, mis küll pidevalt vähenes, oli kuulda ka siis, kui laeva enam peaaegu ei näinud. Vees levib heli ikka uskumatult hästi ja kaugele. See seik pani mind mõtlema mereelukate elule. Siin sõidab veel vähe laevu. Kuid Tallinna lahes traavib suuri laevu palju. Kui kohutav võib olla sellises paigas eldada. Elu võimalik vaid kurtidele.

järgneb...

Kasutaja avatar
Kivisisalik
Huviline
Huviline
Postitusi: 222
Liitunud: 29 Jaan 2013, 14:47
Kontakt:

Re: Ujumismatkalised seiklused Hari kurgus

Postitus Postitas Kivisisalik » 05 Aug 2018, 22:47

Väga äge lugemine ja muljetavaldav ettevõtmine, eriti peale tänast minitriatloni raames tehtud 400 m ujumisotsa Lennusadamas. Võib ju mõelda, et tegu pole kõige otstarbekama liikumisviisiga, aga idee ja sihikindlus selle elluviimisel on omaette väärtus. Ootan huviga uusi lugusid.

AndrusKolmas
Uudistaja
Uudistaja
Postitusi: 68
Liitunud: 09 Dets 2016, 12:05
Kontakt:

Re: Ujumismatkalised seiklused Hari kurgus

Postitus Postitas AndrusKolmas » 06 Aug 2018, 10:04

Ujumine mulle meeldib. Liikumiskiirus umbes 2 km/h on tavaline ka vesisel rabamatkal. Tõenäoliselt ujuks ka kiiremini, kuid matk ei ole võistlus. Martkamine on liikumisstiil, kus minu jaoks on tähtis autonoomsus (kõrvalise abi puudumine) ja plaanitud sihtkohtade külastamine. Merel saab matkata ka erinevatel alustel, kuid saab matkata ka ujudes. Selles on oma võõrandamatu eripära ja võlu. Ega enne sellest aru ei saagi, kui ise läbi ei proovi. Läbitud matka esimene päev kujuneski kõige puhtamaks ujumismatkaks. 7 km ujumist esimese päeva kohta oli minu jaoks paras. Ei kurnanud välja. Jättis alles energiat ka Harilaiul kolamiseks ja õhtu nautimiseks. Järgnevad päevad kujunesid aga hoopis teistsuguseks. Ka selles on matkamise paeluv eripära. Kõik ei lähe nii nagu plaanitud. Kui võistlusel on rada korduvalt kontrollitud ja ootamatused puuduvad, siis matkates enda jaoks tundmatutes kohtades tuleb olla valmis ka plaaniks B ja võib-olla isegi plaaniks C. Järgnevad 2 päeva kulgesidki peamiselt plaani B kohaselt. Plaani C, päästeteenistuse väljakutset, õnneks vaja ei läinud :-)

AndrusKolmas
Uudistaja
Uudistaja
Postitusi: 68
Liitunud: 09 Dets 2016, 12:05
Kontakt:

Re: Ujumismatkalised seiklused Hari kurgus

Postitus Postitas AndrusKolmas » 06 Aug 2018, 11:21

Teine päev (16.juuli)

Ärkasin suhteliselt vara, veidi enne 8 hommikul. Telgi olin pannud just sellise arvestusega, et päike hakkaks seda kütma alles 7-8 ajal. Kui oled palju matkanud, siis tekib telgi õige paneku kohta kogemuslik kõhutunne. Hommik oli haruldaselt vaikne. Meri taas peaaegu peegelsile. Tegutsesin aega tühjalt kulutamata. Eelneval päeval olid ka kalipso ja muu varustus praktiliselt ära kuivanud. Kuivi ujumisriideid on ikka märgadest mõnusam selga panna.

Ebameeldivaks üllatuseks oli avastus tühjast veepudelist. Olin oma teada kaasa pakkinud 3 x 1,5 l + 1 x 2 l + 2 x 0,75 l ehk 8 l vett. Kuid asjade pakkimise tuhinas olin jätnud ühe 2 l veepudel veega täitmata. Vedasin kaasa tühja pudelit :-(. Ilmselgelt jään nüüd mageda veega kuivale. Hommikusöögi valmistamiseks kasutasingi merevett. Pudru maitset see ei rikkunud. Harilaiu sadama alalt voolas mööda õnneks haruldaselt puhas vesi. Ilmateenistuse hoovuste kaarte uurides liikus sellel ajal sealt mööda sügavamatest kihtidest kerkiv külm hoovus. Vee selgust arvestades, mis on Läänemeres ebatavaline, tundus see kõlbavat ka otse joomiseks.

Kella 10-neks olin liikumisvalmis. Viimane vaade Harilaiu muulile:
Pilt

Ees ootas ligi 3-me km kaugusel väga väike maalapike nimega Pujurderahu, mida oli Harilaiult võimalik näha vaid vaatetornist binokliga. Taas pidin kiruma altminekut IOLITE-ga. Vaatamata ideaalsetele ujumise tingimustele (vaikne meri ja hoovus pärisuunas) ujuma ei kippunud, sest ümberringi oli sisuliselt avameri ja pole arukas hakata ujudes enamvähem umbes suunas minema. Ma nii kalana vees ennast ka ei tundnud. Ma vajan kindlat teadmist, et ujun õiges suunas.

Seega alguses veidi ujusin ja kui Harilaid hakkas juba kaugenema, siis ronisin aerulauale ja aerutasin kompassi järgi Pujurderahu poole. Kerge tuuleke ja hoovus tagant lükkamas. Ilm oli tõesti vaikne ja vahepeal lihtsalt vaatasin ja kuulasin. Ei ole halba ilma heata. Matka üks kulminatsioonidest saabus. Kui eile nägin õige mitut hüljest, siis nüüd ka kuulsin neid. Need hääled olid ebamaised. Pikad vahelduvad toonid ja hüminad. Vahepeal kõvemaid häälesähvatusi sekka. Lähim analoog sellele on ehk vaalade suhtlus, kui sellele lisada mõne möirgava looma hääli. Hülgede laulukoor kestis kokku kümneid minuteid. Hääled tulid Pujurderahu poolt, milleni oli veel umbes 2 km minna. Vaiksel merel liiguvad helid ikka uskumatult kaugele. Kui Pujurderahu hakkas juba veepiiri kõrguselt kenasti paistma, mis oli nii umbes 1,2 km, siis sulpsasin vette ja edasi ujudes. Tulin ju ometi ujumismatkale.

Meri on seal kandis ikka üsna vahelduva sügavusega ja suhteliselt selge. Mõnda aega ujumist ja põhi hakkas taas paistma, mis veel ei tähenda, et jalad põhja ulatuksid. Sain ühe kilomeetri ujutud, kui jälle hülged kambakesti meres. Nad on ikka väga uudisimulikud loomad. Tead, kui olen üks ujudes avamerel, lähim inimasutusega koht ikka mitmete kilomeetite kaugusel, siis muutun ehk liigagi ettevaatlikuks. Tulin aerulaule tagasi ja pigem vaatasin neid loomi endale turvalisena tunduvast positsioonist. Seega Pujurderahule jõudsin aerutades.

Vaade Pujurderahult Harilaiu poole. Hairlaid meenutab siin veidi Tallinna siluetti.
Pilt

Vaade mandri poole:
Pilt

Vaade Hiiumaa poole:
Pilt

Nii kentsakas kui see nüüd neid tekste kirjutades ka ei tundu, siis lahkusin ka Pujurderahult aerutades, kuigi ilmaolud olid ujumiseks soodsad. 2,6 km eemal olev Eerikulaid oli isegi veepiirilt silmaga nähtav. Põhjuseks olid hülged. Lahkumisel jäid 2 isendit mind hoolega vaatlema. Mõtlesin ujumist alustada mõnisada meetrit rahult eemal. Kuid võta näpust. Hülged olid võtnud nõuks mind saatma tulla või hoopis jälitama. Nad ei kavatsenudki mind maha jätta. Nad hoidsid küll aupakliku pikkivahet aga täiesti oma teed ka ei läinud. Olles GPS-i järgi veidi üle poole aerutades liikunud arvasin paras aeg ikkagi ujuma hakata. Kuid mis nüüd? Uus kamp hülgeid taas kohal. Eerikulaiust pikalt eemal Pujurderahu poole on veel üks nimetu rahu hüljestele hea kogunemise paik. Olin jõudnud juba selle mõjupiirkonda. Seega aerutasin edasi. Ühte Pujurderahult pärit hüljest hakkasin juba nägupidi ära tundma, kes saatis mind kuni Eerikukivini. Võib-olla kui oleks matkanud mitmekesi, siis oleks olnud julgust ujuda ka koos hüljestega. Nendel lõikudel ujumata jätmine jäigi mind kripeldama ja jättis alles tahtmise seemne sinna kanti kunagi tagasi minna.

Vette tulin alles madalas vees ja liikusin sumades Eerikukivi poole. See suur kivi leiab mainimist isegi Maa-ameti kaartidel.

Eerikukivi põhjakülg. Paremal paistab Eerikulaid.
Pilt

Eerikukivi lõunakülg.
Pilt

Üritasin küll kivile ronida, kuid see osutus sobivate haaramiskohtade puudumisel võimatuks. Oleks kahekesi ja piisavalt nööri varuks, siis oleks kivile ronimine kindlasti õnnestunud. Kivi ise nagu näha, nagu kõik kõrgelt veest välja ulatuvad avamere kivid, on kaetud paksult linnusõnnikuga. Hea, et kandsin kindaid. Ei pidanud käsi ronimiskatsel s..ta sisse panema.

Edasi liikusin sumades Eerikulaiule kus tegin pikema peatuse. Sõin lõunat ja nautisin vaateid. Sain tehtud endast ka vahva eneka, mis jätab esmapilgul mulje justkui oleksin randunud kuskile eksootilisele lõunamere laguunile. Meeldejäävate mälestuste saamiseks pole vaja sõita tuhandete kilomeetrie kaugusele.

Pilt

Vaade randumise kohast mandri poole:
Pilt

Vaade samast kohast Hiiumaa poole:
Pilt

Lillede väli Eerikulaiul:
Pilt

Pilt

Kellegi kolp laiul luitumas:
Pilt

Mis veel. Laiul hakkas silma häirivalt palju prügi. Joogipudeleid, plasttopse, kilerämpsu ning isegi üks plastikkast vedeles rannas. Prügi häiris ja oma võimaluste piires võtsin laiult prügi kaasa. Kas see rämps pärineb Hiiumaa praamidelt või mööda sõitvatelt muudelt alustelt? Jäi esialgu vastuseta. Igal juhul tuleks väikesaartelt, laidudelt ja rahudelt teatud regulaarsusega prügi koristamas käia.

Kell oli alles keskpäeval ja mõtlesin veel aega kulutada veealuste vaadete nautimiseks. Iga saarekese ja laiu juures on veealune taimestik mingil määral erinev. Põhiliselt kuivamaa matkajana on jätkuvalt huvitav veeelustiku kaeda. Pildile midagi väga ägedat ei saanud. Tegelesin veealuse pildistamisega alles elus esimest korda. Mõned pildid panen siia vaatamiseks ikkagi välja.

Mulle meeldivad sellel pildil rohekad toonid:
Pilt

Teisel pildil paelusid mind õrnad mullikesed või heledamad laigukesed niitjate moodustise otsas hõljumas.
Pilt

Eerikulaiult lahkudes õnneks enam ühtegi hüljest näha ei olnud. Järgmine eesmärk Höralaid 3 km kaususel paistis ilusti kätte. Egasi midagi. Saab lõpuks ometi edasi minna ujudes. Laiult ujudes eemaldusingi. Vahepeal oli ilm muutunud. Tasasest merest oli saanud juba lainetav meri ja tuul polnud enam tagant. Puhus tuntav külgtuul. Aerulaud sikutas mind juba tuntavalt kursilt kõrvale praamide poole. Mõnda aega ujusin kuni tekkis huvi vaadata GPS-ilt oma asukohta ja liikumiskiirust. Ning mida ma näen? GPS on ära kaotanud oma signaali. Kiirus ja asukoht teadmata :-(. Kas põhjus oli selles, et laine viskas sellele pidevalt vett peale või midagi muud? Ei tea. Tuul puhus juba ujumiseks ebameeldivalt tugevalt ja oli silmaga näha kuidas ma tuule, lainete ja hoovuse mõjul kursist kõrvale kaldun. Otsustasin ennast mitte väsitada ja selle ebameeldiva lõigu aerutades läbida. Alles Höralaiule lähemal olles sai taas vette mindud. Kuna aerutades jõudsin taas plaanitust varem kohale, siis veetsin taas aega veealust elu uudistades.

Pildike iseloomustamaks kui väikse lainega aerulaual juba kõik märjaks saab.
Pilt

Piltidel tundub veealune taimestik kuidagi lame. Kuid tegelikult on nende kohal ja vahel hõljuda fantastiliselt huvitav. Mõnel korral sattusin ka kalade või mõne muu väiksema veelooma peale.

Pilt

Pilt

Plaanisin ööbima jääda Höralaiule ja otsisin seal endale sobivat randumise kohta. Tark on jääda õhtupäikese poolsele küljele. Saab hommikul pikemalt magada. Kui lõpus olin merelt vaadates sobiva randumiskoha leidud, siis läksin saarele kohta täpsemalt uudistama. Kohe siinsamas oligi kena sile murulapike telgi püstitamiseks ja kena koht õhtusoojuse nautimiseks. Kuid siis, mis need veel on? Suurte loomade jäljed ja värske sõnnik. Oh õudust, olen sattunud kellegi karjamaale. Läksin asja uurima. Polnudki vaja palju minna, kui seisin silmitsi ligi 15 pealise hobuste karjaga. Selge see, et siia ma jääda ei saa. Ma istun talv läbi kontoris ja klõbistan arvutit. Hobustest ja nende harjumustest ei tea ma eriti midagi. Rääkimata hobuste karja käitumisest. Igal juhul on jõudude tasakaal minu kahjuks niivõrd paigast ära, et parem on mitte siin mingit ootamatut elamust endale tekitama hakata. Ilmselt pole tegu ka metshobustega. Need hobused kindlasti kuuluvad kellelegi ja võib-olla isegi kogu see saar on kellegi oma ja võib-olla tuleb ka kuri omanik kohale. Oh neid hirmumõtteid küll. Tagasi merre ja järgmise saare poole.

Järgmiseks saareks oli umbes 1 km kaugusel asuv Vohilaid. Meri selleni oli madal. Võimalik jalad põhjas läbi sumbata. Kohati tõusis veis kuni rinnuni. Vohilaiu poole liikudes oli varasem külgtuul muutunud juba vastutuuleks ja sellises olus on kõige mõistlikum ikkagi liikuda jalad põhjas. Tugeva avamere laine ja vastutuulega ujumise mõtteid ei tekkinud. Pealegi hakkas õige pea selguma uus kurb tõsiasi. Ka Vohilaiul paistsid olema suured sarvilised loomad. Vohilaid on juba minu mõistes saar. Pikim mõõt üle 4 km. Mnjah. Rahulikult kulgenud matk muutus korrapealt seikluseks. Kuhu ööbima jääda?

Kell oli selleks ajaks tiksumas kuue poole. Kas pöörduda tagasi Eerikulaiule või minna hoopis Hiiumaale või rügada ikkagi edasi lootuses, et ehk Vohilaiu teises otsas loomi pole või saab ööbima jääda mõnele järgmisele saarele? Küsimusi palju. Järgmine saareke oli aga rohkem kui 5 km kaugusel. Hiiumaale randumine tundus olema nõme. Tagasi Eerikulaiule pöördumise miinuspool oli selle laiu õrnas looduses. Oleks ikkagi paratamatult mõned ruutmeetrit taimestiku ära tampinud.

Otsustasin edasi rügamise kasuks. Liikusin kuni vesi tõusis rinnuni ja siis aeru taha. Tuleb tunnistada, et aerulaud on üks väga halvasti kurssi hoidev veesõiduk. Niipea kui aerutamisse tuleb kasvõi väikenegi pausike, siis kohe hakkab see tuule ja lainete mõjul kursist kõrvale kaduma. Polnud aega isegi vahepeal vett juua. Tänasin õnne, et olin kummipaadi asemel ikkagi aerulaua ostnud. Kummipaadiga oleks samades oludes tõenäoliselt olnud veelgi raskem. Vaikselt küll aga liikusin edasi. Motoks oli "tasa sõuad ja kuhugi ikka välja jõuad". Liikusin mööda Vohilaiu idakalda rannikumerd. Puhata sai madalamates kohtades jalad vees. See tagas vähemalt raskelt saavutatud edu püsimist. Mõnes kohas läksin ka Vohilaiule aga avanes sama vaatepilt. Söödud rohi ja sõnnikute hunnikud. Ei tekkinud tahtmis siia ööbima jääda. Kell tiksus halastamatult õhtu poole. Järgmine eesmärk oli Uuemaarahu, mis tundus olema suurte loomade pidamiseks liialt väike saareke.

GPSilt raja andmeid lugedes selgus läbitud vahemaa kogupikkuseks 6,67 km ja aega kulus selleks 2 tundi 14 minutit ehk kesmine kiirus 3 km/h. Aerulauaga on mul keskmine kiirus kuni 6 km/h. Seega sellistes oludes ujudes oleksin ma suutnud vaevu vaid kohapeal püsida.

Uuemaarahule jõudsin kohale enamvähem kella 20-ks. Küll on hea tunne taas jalge all mittekõikuvat pinda tunda. Polnud enam aega rahuga lähemalt tutvust teha. Kiirelt asjad lähima enamvähem sobiva kohani ja märjad riided seljast. Oma üllatuseks avastasin, et 10 tundi märjana olemist polnud nahale midagi olulist halba teinud. Läänemere vee soolsus hoiab tõenäoliselt ära isegi näppude ja varvaste kortsumise, mis on tavaline kui jääda näiteks pikalt vanni ligunema või käia pikalt märgade saabastega. Õhtune laagripaik Uuemererahul:

Pilt

Teisel päeval läbisin mööda merd 17,8 km, millest sain ujuda vähem kui 2 km. Päeva alguses kirusin küll IOLITE tootjaid ja hülgeid või enda argust nende läheduses ujuda, kuid päeva teises pooles muutus see isegi õnnistuseks. Oleksin Höralaiule jõudnud kella 19 ajal ja eelnevad vahemaad läbinud ujudes (poleks tõenäoliselt olnud enam energiat veel kuhugi edasi minna), siis oleksind pidanud võtma vastu ööbimisega hobuste karjaga ühel saarel. Mis seiklust või sekeldust oleks see kaasa toonud -- jäi proovimata. Ega ei kahetse ka. Siin väikses kohas tõotas tulla rahulikum öö.

järgneb ...

Kasutaja avatar
scabere
Matkasell
Matkasell
Postitusi: 425
Liitunud: 17 Juul 2012, 21:43
Asukoht: Tartu
Kontakt:

Re: Ujumismatkalised seiklused Hari kurgus

Postitus Postitas scabere » 06 Aug 2018, 14:14

Su seekordne matk on taaskord huvitav lugeda, nagu eelmisel aastalgi ja sa oskad oma ala hästi propageerida, kuigi mõte ujudes matkamisest kõlab minu jaoks peaaegu sama totralt nagu madalroomates rabamatk vms :)

AndrusKolmas
Uudistaja
Uudistaja
Postitusi: 68
Liitunud: 09 Dets 2016, 12:05
Kontakt:

Re: Ujumismatkalised seiklused Hari kurgus

Postitus Postitas AndrusKolmas » 06 Aug 2018, 20:06

Olen kohanud ka inimesi kelledele ei mahu üldse pähe, et milleks matkata, kui saab edasi liikuda ka mootorite jõul ning loodust ongi palju õdusam vaadata läbi autoklaasi. Pole tüütavaid putukaid, ohtlike roomajaid või muid metsaelanike ja salongi sisekliimat saab hoida kontrolli all. Rabas matkamine roomates oleks muidugi väljakutse, kuid mitte eriti ahvatlev. Pealegi songiks see liialt palju õrna rabapinnast. Olen ka ise korduvalt üritanud enda jaoks lahti mõtestada, et milleks on vaja üritada ujudes matkata? Peamised vastused peituvad ikka minus endas. Ujumine kui tegevus on minu jaoks kehaliselt nauditav, ei koorma liigeseid ja pole mõnda kangestavat sundasendit. Lisaks olen merelise keskkonnaga väga heas kontaktis. Võib-olla hüljeste nõnda suur tähelepanu minule tulenes ka sellest, et lähenesin nende peatuspaikadele ujudes. Kujutan ette, et nad polnud elusees midagi sellist varem näinud. Kui olen hüljeste kohta rohkem teada saanud, siis ehk ühel järgmisel korral võib-olla saab nendega ka mingi sisukama kontakti luua. Kujutan ette, et nende vaimsed võimed peaksid olema koerale sarnased.

Kasutaja avatar
Nohik
Guru
Guru
Postitusi: 1296
Liitunud: 25 Aug 2015, 12:51
Kontakt:

Re: Ujumismatkalised seiklused Hari kurgus

Postitus Postitas Nohik » 06 Aug 2018, 22:23

Hammustama pidid küll nagu koerad.
All engineers are cyborgs

AndrusKolmas
Uudistaja
Uudistaja
Postitusi: 68
Liitunud: 09 Dets 2016, 12:05
Kontakt:

Re: Ujumismatkalised seiklused Hari kurgus

Postitus Postitas AndrusKolmas » 06 Aug 2018, 22:44

Kolmas päev (17.juuli)

Vastupidiselt ootusele möödus öö kärarikkalt. Oi kui paljude lindudega koos ma seda rahu jagasin. Pidevalt oli kosta lindude omavahelist jagelemist, kraaksumist, kilkamist ja ei tea mis sorti hääli veel. Vaikset hetke peaaegu polnudki. Magada kuidagi õnneks sain. Eelmise päeva väsimus vajas maha laadimist. Hommik algas tavapäraselt. Saab juba nii öelda, kui olen jõudnud elu kolmanda ujumismatka hommikusse. Hommikusöök, asjade pakkimine ja merre. Kell oli hommikul 10-ne ringis. Alates ärkamisest kuni merre minekuni kulub mul 2 kuni 2 ja pool tundi.

Ahjaa, kui mereveega pudru ja supp on täiesti söödavad, siis mereveest tehtud kohv on öäk. Üle ühe lonksu juua seda ei suutnud. Seega kui olete merel ja magedat vett napib, siis kohvihoolikutel tuleks seda viimast hoida ikka hea kohvi jaoks. ;-)

Kuna lõpuni polnud enam palju minna. Ees ootas vaid üks saar, Hellamaa rahu, siis otsustasin alguses ikkagi ujuda. Ujusingi umbes pool kilomeetrit. Ega see mingi lust polnud. Tuul ja lainetus triivisid mind vägisi kursist kõrvale. Ühel hetkel tuli kopp ette. Taas aerulauale ja rügasin kõige vastutöötavamast kohast läbi kuni jõudsin rohkem Hellamaa rahu varju. Seal taas veidi ujusin kuni läks niivõrd madalaks, et oli juba mõistlikum jalgsi edasi minna. Randusin saare edelaküljel.

Leidsin kena koha randumiseks:
Pilt

Otsustasin rahuga ka lähemalt tutvust teha. Vaade rahult Sääre nina poole. Binokliga võisin juba veenduda auto olemasolus. See asus vaid 3,5 km kaugusel.
Pilt

Hellamaa rahu üllatas mind marjade rohkusega. Seal võis ennast maiustada magesõstardega,
Pilt

vaarikatega,
Pilt

murakatega
Pilt

ja isegi mustsõstardega. See kokku vihjab hüljatud talukohale. Vaatamata otsingutele mingit muud märki kunagisest inimeste elupaigast ei leidnud.
Pilt

Lisaks oli rahu täis sigade songimise jälgi. Mõned isegi kaunis värsked. See tekitas taas segaseid mõtteid.

Kuid vaatamata sellele on väikesaartel väga vahva jalutada. Loodus on vahelduv ja kiiresti on võimalik saada elamusi eritüübilistest looduskooslustest. Lisaks on väikesaarte liigirikkus suur. Kohtab palju lummavaid vaateid merele, lilleväludele ja metsasaludele. Kahju, et pole endale suutnud veel hankida head fotokat. Nutikaga ilusaid looduspilte enamasti teha ei saa.

Jõudnud ringiga tagasi randumiskohta avastasin, et varem turvaliselt madalikul seisund aerulaud oli vahepealse merevee tõusuga tuules vabalt siia-sinna liikuma hakanud. Jumal tänatud, et olin selle turvaliselt ümber kivi ankurdanud. Muidu oleks see olnud tuule jõul juba poolel teel Hiiumaale. Vaade eemalt randumiskohale.
Pilt

Hellamaa rahult lahkusin jalgsi sumbates läbi mere. Rahust loode pool on veel üks nimetu maalapike. Liikusin selle kirdetipu poole. Mere põhi oli seal aegalselt sügavnev, kui järsku muutus taas madalaks. Veealune astang. Edasine liikumine kuni maalapikese kirdetippu madalasse vette läks ladusalt, kui mitte arvestada üsna tuntavat kirdetuult. Ees ootas veel 3 km minu jaoks tormist merd. Mõnele suuremale alusele poleks selline lainetus veel midagi tähendanud. Torm oli vaid minule.

Otsustasin enne järgmist pingutust veidi puhata ja keha kinnitada. Istusin ühele veealusele kivile ja aerulauast sai nüüd väga kõikuv söögilaud. Elu veidram söömaaeg. Meri, tuul, lained ja söögilaud millele stabiilselt peaaegu midagi ei püsi. Kuid vaatamata sellele sain söönuks ja joonuks. Inimene on ikka ülimalt kohastuv olevus.

Juba varasemast kogemusest oli selge, et sellise ilmaga ei ole mul võimekust lõpppunkti ujuda. Ma pole kahjuks Michael Phelps. Isegi aerutamine oli juba väljakutse, sest aerulaud on ikka üsna näru veesõiduk diagonaalselt vastu puhuvas külgtuules kursi hoidmisel. Sellega on isegi vastu tuult kergem sõita. Pidevalt tuli vaid vasakult poolt pingeliselt tõmmata. Väiksemgi paus tähendas kiiret suuna kaotust. Samas hirmu laualt vette kukkuda polnud. Selles mõttes on aerulaud väga stabiilne. Probleemitult liugleb üle lainete või läbi lainete alati veepinnale tagasi kerkides. Isegi oli põnev sellises keskkonnas hakkama saada. Ainuke mure oli sellest, et polnud mingit võimalust puhata. Tumedas kalipsos lõõskava päikese käes intensiivselt aerutada -- noo hakkab palav ja vägagi palav.

Alguses vaatasin, et näen viirastust. Valguse peegeldumine vees olevatelt hõljumitelt või midagi sellist. Kuid mida edasi seda rohkem tundus olema, et näen mere põhja. Kuidas see võimalik? Lähim rannik ligi kilomeetri kaugusel. Proovisin aeruga ja tõepoolest põhi lähedal. Juhuu. Aerulaualt vette, jalad põhjas ja saab puhata. Jaheda vee tungimine tehisnaha vahele ülekuumenenud keha jahutama -- see on mõnus tunne. Peamiselt kuivamaa matkajana olin jätkuvalt imestuses kuivõrd varieeruv võib mere sügavus olla. Seisad jalad põhjas ja ümberringi peaaegu avameri.

Peale puhkust läks edasine sõit juba ladusamalt. Olin uue olukorraga täielikult kohanenud. Ligi pool kilomeetrit enne sihtpunkt jõudmist otsustasin vaatamata rasketele oludele ikkagi lõpu võtta ujudes. Olin ju tulnud ujumismatkale, kus sain närult vähe ujuda, aga vähemalt viimase lõpu siputan ära. Läks küll aeglaselt aga edasi liikusin. Päris viimased kümned meetrid tegin allveeujumist, nii nagu basseiniski on mul kombeks viimane ots võtta vee all. Seepale tekkis küsimus: Kas keegi maailmas tegeleb ka allveeujumismatkamisega?

Pilt

Tagasi Sääre ninal asju autosse pakkimas.


Kokkuvõtteks

Läbitud merelise teekonna kogupikkuseks kujunes 34 km ja selle läbimiseks kulus üle 12-ne tunni. Puhast ujumist veidi alla 10-ne km. Matka kogukestvuseks kujunes 56 tundi. Andmed võetud Locus Map rajalogist. Läbitud teekond Google kosmosepildi taustal.

Pilt

Avaldatud pilte on võimalik suuremalt vaadata Nagist: https://nagi.ee/photos/andrustamboom/sets/410593/

... loo lõpp.

tripp
Matkasell
Matkasell
Postitusi: 367
Liitunud: 18 Apr 2012, 23:22
Kontakt:

Re: Ujumismatkalised seiklused Hari kurgus

Postitus Postitas tripp » 07 Aug 2018, 00:28

Täiesti super ettevõtmine ja üleskirjutus ja pildid!
Äge!!!

Kasutaja avatar
mrWilson
Administraator
Administraator
Postitusi: 1630
Liitunud: 12 Veebr 2011, 04:31
Kontakt:

Re: Ujumismatkalised seiklused Hari kurgus

Postitus Postitas mrWilson » 07 Aug 2018, 01:31

AndrusKolmas kirjutas:
06 Aug 2018, 20:06
Kujutan ette, et nende vaimsed võimed peaksid olema koerale sarnased.
Uudishimulikud on nad küll:
Ah, minge metsa...

AndrusKolmas
Uudistaja
Uudistaja
Postitusi: 68
Liitunud: 09 Dets 2016, 12:05
Kontakt:

Re: Ujumismatkalised seiklused Hari kurgus

Postitus Postitas AndrusKolmas » 10 Aug 2018, 11:40

Ohhoo, kui lahe video hüljestest. Siit on küll näha nende loomade rahumeelsus. Ehk järgmisel korral üritab neile terekätt pakkuda või turja sügada. Võib-olla tasuks matka planeerides juba arvestadagi hüljeste juures pikema peatumise või isegi ööbimise võimalusega. Vaadelda ja luua mingit sorti kontakti nendega. Juba mõtlengi, kuhu järgmisel aastal ujudes matkama minna?

fred7
Huviline
Huviline
Postitusi: 176
Liitunud: 31 Okt 2012, 15:56
Kontakt:

Re: Ujumismatkalised seiklused Hari kurgus

Postitus Postitas fred7 » 13 Aug 2018, 09:20

Hülge hammustus pidavat halvasti paranema, kuna on paju baktereid. Vees on nad võibolla rahumeelsed aga kuhugi randa eksinud hüljest küll katsuma ei tasu minna.

Hammustada saades võib tekkida püsiv vigastus:
http://www.kalapeedia.ee/hylgesorm.html

AndrusKolmas
Uudistaja
Uudistaja
Postitusi: 68
Liitunud: 09 Dets 2016, 12:05
Kontakt:

Re: Ujumismatkalised seiklused Hari kurgus

Postitus Postitas AndrusKolmas » 16 Sept 2018, 22:16

Mereline seiklus sai järje "Teeme ära" raames. Kirusin ennist prügist Harilaiul. Ega see prügi iseenesest sealt ära kao. Tuleb ikka minna kohale ja midagi ära teha. Maailmakoristuspäev tundus olema selleks hea ajastus. Andsin Maailmakoristuse staapi oma otsusest saarele minna 2 päeva varem teada, kui oli selge, et ilm merel ei muutu täiesti talumatuks. Võtsin kohe põhimõtteks, et mõne koti prügi koristamiseks pole vaja panna põlema mitu ämbritäit diislit või bensiini. CO2 on ka ohtlik jääde. Seega langesid ära sisepõlemismootoritega paatide variandid. Otsisin võimalust meresüsti või kanuusi laenutada, kuid ka neil oli see häda küljes, et tuleb vedada vähemalt 100 km kauguselt ja nende omanikel ei juhtunud olema elektriautot.
Meedia tähelepanu minu ettevõtmisele mind üllatas, meeldivalt üllatas :-)
ERR tegi AK-sse loo: https://etv.err.ee/v/paevakajasaated/ak ... aamera-ilm (vt: alates 7-st minutist)
Lääne Elu avaldas uudise: https://online.le.ee/2018/09/15/mees-uj ... i-korjama/
Maailmakoristuse veebiküljel avaldati artikkel: http://www.maailmakoristus.ee/2018/09/1 ... otsa-saab/

Mis õnnestus ära teha?
Tuleb tunnistada, et olin väga suures aja defitsiidis, mille tingis Vormis praami esimese saabumise ja viimase väljumise napp ajavahe. Mere ületus edasi-tagasi võttis plaanitust 1 tund rohkem aega. 2,5 tunni asemel kulus 3,5 tundi. Saarel jäi aega olla ~45 minutit, millest 10 minutit läks söömiseks ja taastumiseks ning 15 kulus asjade mahutamisele ja sidumisele aerulauale. Seega prügi korjamiseks ja piltide tegemiseks ~20 minutit. Ma sisuliselt jooksin varem teada olevate prügihunnikute vahel ja kahmasin prügi ruttu kottidesse. Kokku õnnestus ikkagi ~30 kg jagu rämpsu ära tuua. Alles jäi sinna hinnanguliselt veel sama palju olmerämpsu ja määramatu kogus Vene sõjaväe aegset pahna. Kindlasti on seal veel varjatud räpaseid koldeid. Võtsin kogu prügi kaasa. Kodus sorteerisin ja panin jäätmetünnidesse.

Mõned pildid saagist:
Pilt

Paistab, et käidud saarel saluuti tegemas ja Meie Meest kuulamas:
Pilt

Tiivi Priit BIG LOVE
Pilt

Teekond Vormislt Harilaiule ja tagasi oli kõike muud kui mõnus aerutamine meres. See oli ikka võitlus tuulte ja lainetega. Mingeid ujumise mõtteid ei tekkinud, kuigi algul hellitasin lootust. Sinna mineku venitas loodusjõud 1 km pikemaks (kokku ligi 5 km) aga tagasi tuleku lausa 2 km pikemaks. Kokku 6,1 km, sh. jalgsi sumamised Harilaiul parema positsiooni saamiseks ja Vormis rannikus. Tagasi tulles nägin küll ees olevat autot aga kurssi sellele ei suutnud hoida. Olukord nagu painalikus unenäos. Eesmärk paistab aga lähemale ei jõua. Vormis pool randusingi ~1 km põhja pool. Kuigi lainetus oli kõrge ja tuul tugev ei olnud kordagi külm olla ja hirmu ei tundnud. Aerulaud on ka suures laines üllaltavalt stabiilne ja rahulik alus. Isegi murdlaine murdumine lauale ei kujutanud endast rohkemat kui sahmakta vett. Kui poleks olnud aja puudust, siis oleksin olukorda isegi teatud mõttes nautinud.

Läbitud teekond Google taustal:
Pilt

Kokkuvõttes oli seikluslik kogemus.
Tänan ajakirjanike ja "Teeme ära" poolse tähelepanu eest ning eriti ERR korrespondenti hästi kokku pandud uudisloo eest.

Vasta

Mine “Matkapäevikud”

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist