Miks me käime/ ei käi metsas

Räägi vabal, ent huvitaval teemal.
Vasta
Metsamyhin
Matkasell
Matkasell
Postitusi: 354
Liitunud: 11 Juun 2012, 14:37
Asukoht: Harjumaa
Kontakt:

Miks me käime/ ei käi metsas

Postitus Postitas Metsamyhin » 23 Mai 2017, 16:10

Selline siis tavaeestlane ongi:
Eestlane on Kohviveski, mitte metsamees

Aga selle peale pole varem isegi mõelnud:
Mu vanaema põlvkonna juttudest tuleb meelde, et ei tsaariajal ega ka Eesti ajal käinud «õige» taluinimene looduses. Käidi ainult asja või kasu pärast. Ma ei mäleta ühtegi korda, et mu vanaema, kes oskas iga maatööd, oleks käinud metsas niisama loodust nautimas, kevade saabumist tervitamas või tööpäevast puhkamas.

Metsas kolasid külahullud, joodikud, kes tuiasid joomatuurilt inimesi vältides otseteed kodu poole. Metsa mindi siis, kui oli metsast midagi vaja: marjul või seenel käia, ravimtaimi korjata, puid maha võtta või istutada.

Kasutaja avatar
Nohik
Guru
Guru
Postitusi: 1271
Liitunud: 25 Aug 2015, 12:51
Kontakt:

Re: Miks me käime/ ei käi metsas

Postitus Postitas Nohik » 23 Mai 2017, 16:22

Sellel on oma tõetera sees. Koos karjas käimisega lõppes enamusel looduses käimine ja meeled muutusid töntsiks. Mõneti oli küll (pool)loodus(lik kooslus) uksele ligemal. Suur osa eestlasi on loomult sama praktilised kui hiinlased.
All engineers are cyborgs

Kasutaja avatar
Nohik
Guru
Guru
Postitusi: 1271
Liitunud: 25 Aug 2015, 12:51
Kontakt:

Re: Miks me käime/ ei käi metsas

Postitus Postitas Nohik » 24 Mai 2017, 16:58

http://arvamus.postimees.ee/3980051/mik ... utm_source
Loodusnägemine on oluline ja vajalik oskus. Kunagi oli see enesestmõistetav oskus nagu kõndimine, hingamine, ujumine. Tänapäeval, kus oleme harva vahetult looduses, oleme paratamatult sellest oskusest ilma. Kui loodusnägemist pole, võib seda ju käsitleda puudena ehk looduspimedusena.
Looduspimedusega oleme silmitsi, kui me enam puude taga metsa ei oska näha. Kui puud ja puit on peamine ja ainus väärtus, millega metsade majandamisel ja arengukavade tegemisel arvestatakse, vaadates mööda metsast ja loodusest kui tervikust koos kõigi taimede, väikeste ja suurte loomade ning lindudega. Paljud neist tulevad metsa elama alles siis, kui mets on samas paigas saanud kasvada sada või isegi mitusada aastat. Muidugi on sellises metsas vaid puidu kasvatamine kaugel kasumlikkusest, samas on mõõtmatult kasvanud niisuguse metsa väärtus vaimse tasakaalu leidmise ja tunnetamise paigana.

Seda kõike pole võimalik näha, tajuda ja mõista looduspimedana. Looduspimedusega võib kokku puutuda ka üliagaralt loodust kaitstes. Kui lastel keelatakse kevadel mängida võililledega, kuna lilli ei tohi noppida. Võilillede, kivide, käbide ja teiste looduslike mänguasjade asemel plastmänguasjadega mängimine on ju loodusele oluliselt kahjulikum ja koormavam – kui palju loodust on tulnud hävitada plasti tootmiseks naftat puurides! Sama kehtib jõuludeks plastkuuse tuppa toomise kohta. Mõlemal juhul on tegemist laieneva looduspimedusega.

Loodusnägemisega inimene teab, on kogenud ja märganud, milline uskumatu elujõud ja kasvamise vägi on võililledes, kuidas nad asfalti lõhkudes igast väiksemast praost välja trügivad. Või noortes kuuskedes. Vaadake mõne suure kuuse alla, kuhu on kukkunud käbid ja kuuseseemned käbidest – milline noorte kuuskede väli seal laiub! Kuuski kasvab arvutul hulgal kohtades, kus need eales suureks kasvada ei saa – elektriliinide all, kraavide kallastel ja mujal. Sealt tuppa toodud elus puu on pühade ajal hingepidemeks ja sõbraks.

Eelmisel nädalal kõneks olnud hiigelinvesteering kogu meie maa puidutoodangut väärindavasse tselluloositööstusesse kõlab mõistlikult – selle asemel et paberipuud teiste maade tselluloosivabrikutesse vedada on ilmselt kasumlikum väärindada puit kodumaal. Samas võib sellega kaasneda surve meie metsadele, vajadus vähendada raievanust ja suurendada raiemahte, et tehtud investeering ja selleks laenatud raha oleks võimalik tagasi maksta.

Samasugune nõiaring, vajadus liisitud metsatehnika eest liisingumakseid teha, võib olla ka üks põhjus, miks nii hädasti on vaja metsaseadusesse muudatusi. Kindlasti on metsamehed palju looduses käinud, kuid sellest ei piisa loodusnägemiseni jõudmiseks.

Mu ema Veata Sarv pani kirja oma mälestuse, kuidas mu vanaisa Juhan Nutt loodusnägemisest kõneles: «Kui ma Ahja mõtsan karjan käve…» Nii alustas mu isa alati juttu, kui meie loodusnägemisest midagi puudu jäi.

«Linnupesa juures ei tohi hingata ega hambaid näidata, muidu lind jätab pesa maha,» rääkis ta ikka. Ebausk või pedagoogika? Küllap viimane, sest kaua laps ikka, suu ja hing kinni, pesa juures vahib!

Isa tundis igal linnul juba häälest, kas tal oli siin lähedal pesa, kas pesas olid munad või pojad, kas ta kardab meid või tunneb usaldust… Karjapõlvest oli pärit ka isa viiulimänguoskus, kasetohuga ööbiku moodi laulmine, käo kukkumine, palju punumisvõtteid, sõlmede nippe, nikerdamisi jne.

Mõtlen teatud kadedusega, mida see «külakarja ülikool» mu isale ja tema karjakaaslastele andis. Kahtlemata selge ja elukestva loodusnägemise, ta ei kannatanud kunagi looduspimeduse all. Ja teadmise, et maailm on üksteise aitamise ja toetamise paik olnud loomisest alates. See on alati kaalunud üles võitlemise ja üksteise vaenamise – muidu poleks meid lihtsalt enam olemas.
All engineers are cyborgs

Kasutaja avatar
Ctirnyka
Huviline
Huviline
Postitusi: 111
Liitunud: 11 Juun 2016, 19:41
Asukoht: Põhja-Tallinn
Kontakt:

Re: Miks me käime/ ei käi metsas

Postitus Postitas Ctirnyka » 26 Mai 2017, 14:25

Osa inimesi ei käi metsas seetõttu, et nendele on see keskkond justkui võõras...tunnevad hirmu metsa ja selle robustse ent ohtlikult veetleva paiga suhtes- see on see, et inimestel- neil puudub kas loodusega sisemine kõne ja kontakt, või siis ei osata rõõmu tunda naturaalsest ümbrusest...isegi vahetevahel...Need inimesed on ära linnastunud. Võõrdunud oma loomuse või elustiiliga loodusest. Ei armasta metsas käia, ei kõndimas, ega matkamas. Hirmutav tundub neile see koht. Teised aga, kes armastavad metsas käia...jalutamas või matkamas; oskavad nautida looduse võlusid. Metsas käimine on osadele justkui meditatsioon, kus nad leiavad rahu, saavad end laadida ja samuti linna stressist või muust melust eemale. Naudivad elavat loodust...hingavad ühte loodusega. Mõnele on see lausa elustiiliks ja hobiks kujunenud. :) Positiivseks hobiks. ;) :D
Kui puudub tahe, siis ei tehta midagi. Ja ka siis tehta midagi, kui tahtmine on liiga väike (järelikult pole oluline). Aga olgu siis juba kõik- või siis mitte midagi...

Karel
Uudistaja
Uudistaja
Postitusi: 49
Liitunud: 03 Dets 2015, 15:29
Kontakt:

Re: Miks me käime/ ei käi metsas

Postitus Postitas Karel » 26 Mai 2017, 16:57

Mina tunnen ennast metsas väga turvaliselt ja kindlalt. Mulle pakub mets alati varjet ja rahu. Tunnen end nagu kodus. Tunnen, et kõik metsas on kuidagi loogiline ja õiges kohas. Mured ja stress kaovad. Huvitav on kusjuures see, et alati olen linnalaps olnud. Mõni suvekuu sai maal veedetud ülejäänud aja ikka Tallinna magalarajoonides. Eriti soovitan proovida üksi metsas matkamist ja ööbimist aga seltskonnaga on ka tore loomulikult.

Vasta

Mine “Lõkkejutud”

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline