Servast serva 2011 ehk kuidas mitte läbi Eestimaa matkata

Pikemad kirjed ja põhjalikumad ülevaated sinu matkast.
Kasutaja avatar
peetrike
Huviline
Huviline
Postitusi: 131
Liitunud: 17 Okt 2011, 20:23
Asukoht: L-Viru
Kontakt:

Servast serva 2011 ehk kuidas mitte läbi Eestimaa matkata

Postitus Postitas peetrike » 16 Okt 2012, 01:04

Servast serva 2011 ehk kuidas mitte läbi Eestimaa matkata, ehk lugu sellest kuidas üks rumal arvas et matkata on tore ja mis sellest kõigest lõpuks sai.

Oma eelmise aasta kevade matka päevikut arvutisse trükkides hakkas kahju seda lihtsalt omale niiöelda sahtlisse jätta ning otsustasin selle siia teistele lugemiseks üles riputada. Aga kuna teksti on palju, siis ei postita kõike korraga, vaid päevade kaupa. Niiöelda matkateemaline järjejutt. Iga päeva kohta lisan ka väikese illustreeritud skeemi, et mingisugust ettekujutust anda, et kus tegevus toimub.
Ja et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et palju ma enne seda retke matkanud olin- Ikka olin, kuid reeglina on minu matkad ühepäevased. Varahommikul metsa, õhtul koju. Metsasveedetud tunde tuleb palju, kuid niiöelda metsas elamise ja pikema maa matkamise kogemus puudus. Et seda viga parandada otsustan härjal sarvist haarata ning üks korralik metsamatk korraldada. Plaan siis selline: Abja juurest Läti piiri pealt Soome lahe äärde Käsmu poolsaare tippu. Soomaa, mõlemad Kõrvemaad, Lahemaa. ca 270..300km. Kaks nädalat, võimalusel mööda maastikku. Kogu varustus ja toidukraam kaasas. Üksinda. Kogu orienteerumine vaid kaardi ja kompassiga. Mis võiks küll valesti minna?

1.päev (13.mai 2011) Märg algus

Eesti-Läti piir, 13 ja reede. Mets on hiljuti lõppenud äikesevihmast märg. Piiritulba juurest minemapääsemine venib- kord ununeb fotokas sisse pakkida (vihma on tibutama hakanud), siis laguneb korduvalt üks seljakoti raami küljes olev klamber. Pole aega probleemi süveneda- soovin vaid siit piirilt ennem minema saada, kui mind arreteeritakse. Lõpuks, kui olen 30kg kaaluva seljakoti neljandat kord selga vedanud, pääsen liikuma. Sadakond meetrit ning vajun läbi räga mingisse auku. Mõlemas saapas on nüüd vesi. 300 kilomeetrit veel. Algus on igatahes paljulubav. Esialgu liigun varjatult, sest ei taha oma suure pambuga siin piirivalvuritele silma jääda. Mets on siin võsane ning suure seljakotiga raskelt läbitav. Ilm on palav ja niiske, õhk ei liigu, ning puukide tõttu ei saa ka riideid vähemaks võtta. Ja puuke on siin tõesti palju. Peale ca 2 kilomeetri läbimist hakkab lõpuks kohale jõudma, et millesse ma end seganud olen. Edasi piki Kapa oja. Kaart ja reaalne pilt ei taha hästi klappida- oja asemel on siin mingid pikad seisva veega basseinid. Segadus. Metsaalune on siin kevadvetest pehme niiet saan saabastesse vett juurde. Edasiliikumine tiheda võsa ning pehme maa tõttu vaevaline. Vana raudteesilla juures teen peatuse. Jalga kuivad sokid ja saapapõhjukad, ning edasiliikumine läheb juba rõõmsamalt. Piki oja liikudes satun järgmisele takistusribale vahetult enne Kilingi-Nõmme maanteed- võsa ja tuulemurd. Siia ma nõrken. Istun võsas ja söön vitamiinidropse. Vihma sajab. Kõik on märg ja närune. Kusagilt ei paista, et kevad oleks. Lõpuks saan maanteest üle. Edasi piki Kapa oja, siis mööda raiesmikuääri, ning siis jõuan piirkonda, mida arvan hästi tundvat. Siin sai kunagi mängimas ja seiklemas käidud. Heinamaad, mahajäetud talukoht, suur kruusakarjäär ning jõgi. Ignoreerin fakti, et vahepeal on rohkem kui 20 aastat mööda läinud. Koht on niivõrd muutunud, et arvan end eksinud olevaks. See ei saa ju see koht olla. Tiirutan sihitult mööda raiesmikku, mis siin laiub. Energia on täitsa otsas, mõte ei tööta. Lõpuks jõuan vana kruusaaugu servale. Karjäär on küll päris sügav, kuid vastaskallas on siinsamas. Põhi täis võsa ning ülalt kallastelt kukkunud suuri puid. Kaardipealt seda karjääri aga ei leia. Kas see on minu otsitava suure karjääri mõni vana suletud sopp? Jätkuv segadus ning suutmatus loogiliselt mõelda. Lähen karjäärist mööda, kuni jõuan mingi ojani. Plaanin siin juba laagrisse jääda, kuid ei meeldi kuidagi see eksinud olek. Otsustan veel ringi vaadata, ning üritada end kaardil paika panna. Tagasi karjäärijuurde ning leian siin lõpuks koha, kus alla ronida. Alles nüüd tunnen koha ära- see siiski ongi see otsitav karjäär. Täiesti uskumatu, kuivõrd on koht muutunud- et kui suur tundus see koht lapsena, ning kui väike see tegelikult on. Avastan ka, et karjääri sissetulev tee on katki- üle Lüütre jõe tulev truup on ära uhutud. See selgitab ka, miks see karjäär nii mahajäetud on. Üleüldse paisab, et siin on hiljuti kõva suurvesi olnud. Õhtu on käes. Leian tükikese tasast ja kuiva maapinda päris jõekaldal suure kuuseall. Panen telgi üles. Niimoodi vabas looduses paistab see telk ikka päris tilluke. Teen kartuliputru, kuid kogu laagri ülespanekuga läheb niivõrd kaua aega, et söök jahtub ning suudan süüa vaid paar lusikatäit. Enne magamajäämist üritan veel raadiot kuulata, kuid raadioleviga on siin kehvasti. FM on päris tumm, mujalt leian vaid ühe hiinakeelse- ning ühe venekeelse jaama. Väga sürr on siin pimedas metsas istuda ja kuulata, kuidas Hiina lapsed jõululaule laulavad. Kui on juba pimedaks läinud, hakkab kohe telgi kõrval jões kõva sulistamine ja pladistamine. Üritasin telgiukse vahelt piiluda, kuid näha polnud kedagi. Kui käsi plaksutasin, tekkis hetkeks vaikus, ning siis läks pladistamine jälle edasi. Pladistasid varaste hommikutundideni välja.

Kuna pool päeva kulus transpordile, siis läbikõnnitud teeks tuli vaid 10 kilomeetrit. Kuigi tervis on hea ning jalad on raskest seljakotist hoolimata terved, olen asunud tegema tõsist viga- söön nii nagu kodus, st vaid siis kui isu on. Aga olen õhtuks väsinud ning isu ei ole ja lähen peaaegu söömata magama.
Järgneb..

Pilt

Kasutaja avatar
Mait
Moderaator
Moderaator
Postitusi: 496
Liitunud: 09 Jaan 2012, 18:14
Kontakt:

Re: Servast serva 2011 ehk kuidas mitte läbi Eestimaa matkat

Postitus Postitas Mait » 16 Okt 2012, 01:22

Hea kirjutis, ülilahe pilt. Ootan põnevusega päev 2 kirjeldust :)

Kasutaja avatar
Jyrgenson
Foorumi raudvara
Foorumi raudvara
Postitusi: 2228
Liitunud: 27 Veebr 2011, 21:46
Kontakt:

Re: Servast serva 2011 ehk kuidas mitte läbi Eestimaa matkat

Postitus Postitas Jyrgenson » 16 Okt 2012, 07:23

Algus on huvitav. :!:
https://www.facebook.com/tjmatkaklubi" onclick="window.open(this.href);return false;
Rumalad tahavad saada õnnelikus, targad tugevaks!

Taimo
Huviline
Huviline
Postitusi: 246
Liitunud: 31 Jaan 2011, 10:45
Kontakt:

Re: Servast serva 2011 ehk kuidas mitte läbi Eestimaa matkat

Postitus Postitas Taimo » 16 Okt 2012, 08:47

Mis võiks küll valesti minna?
:D
Väga hea, ootan põnevusega järge!

Kasutaja avatar
peetrike
Huviline
Huviline
Postitusi: 131
Liitunud: 17 Okt 2011, 20:23
Asukoht: L-Viru
Kontakt:

Re: Servast serva 2011 ehk kuidas mitte läbi Eestimaa matkat

Postitus Postitas peetrike » 17 Okt 2012, 00:17

2.päev (14. mai 2011) Kamali

Ilm hommikul sompus, kuid õnneks suutis niikaua vihma tagasi hoida, kuni ma oma laagri kokku sain. Kogu kraami kokkupakkimine võttis uskumatult palju aega. Esmalt käisin veelkord tiiru karjääris ning filmisin seal veidi. Seejärel uuesti üle ärauhutud truubi ning edasi põhja poole.Vihma hakkas sadama. Veidi mööda teerada ning siis juba otse läbi metsa ja võsa. Kõik on märg ja vett täis. Kuhu ka ei astuks- igalpool on vesi. Mets muutub lõpuks niivõrd raskelt läbitavaks, et edasi liigun mööda porist põlluserva. Sarja teest üle ning satun nüüd mingi turismitalu maadele. Suured infotahvlid ja skeemid, kus läbivaks teemaks mägrad. Ringi vaadates paistab mulle läbivaks teemaks 'Pelle üksinda maailmas'. Alates matka algusest (millest tundub juba päevi möödas olema) pole ma näinud ühtegi inimest. Siin on ka täielik vaikus. Ei autode müra ega koerte haukumist. Vihm on siinsed liivakattega teed puhastanud igasugustest jälgedest. Edasi liikudes jäävad silma tühjad laagriplatsid. Vihma sajab. Teen peatuse, et varustust kontrollida. Olen nüüd juba niipalju vett saanud, et pikema peatuse korral hakkab külm. Lõpuks jõuan metsavahelt välja. Kuigi kaardi järgi peaks siin vaid talu koht järgi olema, paistab eemalt maja- mis tähendab, et pean veidi marsruuti muutma, kuna ei taha võõrast õuest läbi minna. Siin on suur heinamaa, suur hundikoer ning eriti suur hobune. Saan kõigest edukalt mööda ning siis edasi läbi vihma ja märja võsa Lüütre jõe suunas. Kui siiamaani püsisid riided suhteliselt veekindlad, siis nüüd läbi märja võsa trügides annab igasugune vihmakindlus alla. Peale kõva turnimist jõuan lõpuks jõeäärde. Siin on väike lagendik kokkukukkunud kilesauna ja lõkkeplatsiga. Tõenäoliselt kuulub see koht tolle turismitalu alla. Sajab tihedat paduvihma ning olen läbimärg. Siit edasi läbi võsa ja piki jõge koha poole, kus mäletan silda olevat. Sild on olemas kokkukukkunud kujul, kuid õnneks suudan siiski üle saada. Edasi üle vesise heinamaa. Saabaste veekindlusele mõjub see läbi vesise heina solberdamine igatahes hävitavalt- sadakond meetrit ning saapaninad näevad välja nagu poleks neid kunagi määritud ega hooldatud. Ning varsti on saabastes vesi sees. Hendrikhansu jõe sild oli veel tugev, niiet siit pääsesin lihtsalt üle. Edasi lõikasin läbi metsa suunaga Halliste jõele. Kaardi pealt paistis piki jõge lagedam luht/heinamaa, ning kuna metsas/võsas trügimisest on hetkel villand, siis lootsin seal lihtsamini edasi pääseda. Esialgu oligi piki Hallistet liikumine enamvähem vastuvõetav, kuid varsti algasid probleemid. Esiteks pokud. Esialgu väikesed mättad, kuid mida edasi, seda suuremaks need muutusid, tehes suure seljakotiga liikumise väga väsitavaks. Teiseks hädaks oli siin lagedal puhuv külm tuul. Niiet pokud väsitasid, kuid puhata ei saa, kuna märgade riiete tõttu hakkab kohe külm. ca kilomeetri jagu suutsin minna, siis olin sunnitud peatuse tegema ja võsas külmetama. Kuna jõeäär oli liiga tuuline ning maapind läks juba liiga märjaks, siis otsustasin Halliste jõe seljataha jätta ning otse läbi metsade Kanaküla peale suunduda. See polnudki nii lihtne, sest jõeluha ja metsa vahel on lai ja sügav vett täis kraav. Siinsamas on küll üle kraavi kukkunud paraja jämedusega kask, kuid see on vihmast väga libe. Esmalt otsin endale ca kahemeetrise roika toeks- see kadus üleni veealla. Õigemini on vett vaid poole meetri jagu- allpool on muda. Lõpuks leian eemalt piisavalt pika puu, mille abil kraavist üle saan. Piki kraavikallast põhjapoole. Vihma sajab, sajab, sajab. Olen põhimõtteliselt avariireshiimis- saan aru, et matk tuleks katkestada, kuid ma ei saa ju siia lihtsalt maha istuda ja helikopterit järgi kutsuda. Võiks ju telgi üles panna ning magamiskotti ronida, kuid kuna riietekuivatamis võimalus siin puudub, siis peaksin ju pärast kõik märjad riided uuesti selga panema. Ja ega siin pole telgipüstitamiseks kohtagi. Jõuan välja heinamaale, kus suur kuusk ja kokkukukkunud heinaküün. Poen selg ees kuusealla ning suudan siin küürutades niipalju vihmavarju saada, et õnnestub kaardilehed kaarditaskus enamvähem kuivalt ringi vahetada. Edasi mööda metsasihte. Kõndida on siin tunduvalt lihtsam ning tuult ei ole. Hakkan jälle sooja saama. Vana vesiveski tagant läbi ning siis edasi mööda vanu vankriteid. Siin algab uus häda- seljakoti puusavöö alla jäänud püksivärvel on puusalt naha marraskile hõõrunud. Pean puusavöö lahti võtma- kogu raskus on nüüd õlgadel. Ja raske on tõesti. Veidi läbi hirmvõsase metsa ning siis jälle metsasihid. Sihipeal on ca 10cm vett ning ümbritsev mets märg ja võsane. Olen murdumas. Upitan seljakoti kännuotsa seima ning ise marsin sihti mööda edasi-tagasi. Vihma tibutab. Külm, märg ja kurnatud. See siin pole ligilähedaseltki see, mida ma enne matka ette kujutasin. Siiski edasi. Kui vahepeal saan mööda sihte suht kuiva jalaga edasi, siis enne Tõlla oja läheb maa jälle märjaks. Kohati vesi saapaservani. Lõpuks leian koha, kust ojast- kuigi siin annab see laiuses korraliku jõe mõõdu välja- üle saan. Plaanin siiasamasse laagrisse jääda, kuid ei leia võsas niipalju ruumi, kuhu telk mahuks. Otsustan veel veidi edasi, Kamali järve suunas minna. Aga edasi on põllud ja külm tuul. Pean üha sagedamini puhkama, aga maha istudes hakkab kohe külm. Ning püsti tõusmine on väga-väga raske. Kogu varustus- seljas olevatest riietest kuni seljakotini- kaalus stardis 35kg. Aga seda kuivana. Nüüd on kõik läbimärg.. Lõpuks olen Kamali järve juures. Kola seljast ning hakkan laagrit üles panema. Ilma koormata on liikumine kerge ning kõndimisest on veel nahk soe. Üritan võimalikult palju riideid ühe suure kuuse okstele kuivama riputada. Kui olen parajasti telgipüstitamisega ametis, kuulen inimesi. Järvepeal on paadiga kaks meest. Üritan aru saada, mis sorti inimestega tegu on. Telki vast järvepealt näha pole, kuid suur kuusk, kus mu riided ripuvad, on otse veepiiril. Piisaks neil vaid õiges suunas vaadata.. Aegajalt peatudes triivib paat üha lähemale, kuid õnneks enne minuni jõudmist tõmmatakse mootor käima sõidetakse minema. Ja siis hakkab mul KÜLM. lõpetan kiiruga telgipüstitamise ning poen magamiskotti. Värisen ja vappun täiesti kontrollimatult. Aga see pole mitte nagu talvel külmetamine, vaid külm jahedast ilmast, niiskuset, väsimusest ning olematust söömisest. Tundub, et magamiskott ei anna üldsegi sooja. Lisaks teeb olukorra kehvaks teadmine, et matk on läbi. Niimoodi jätkata ei saa. Kõik riided on märjad ning puudub võimalus neid kuivatada. Meeletu masendus. Kuigi vahepeal läheb olemine päris hulluks, hakkan lõpuks veidi sooja saama. Avastan seljakotist nimekirjavälise komplekti kuivi pesusid ning t-särgi. Tähendab, et saan hommikul jätkata. Aga kui homme ka terve päev sajab? Jään ilma söömata magama. Väljas tibutab vihma. Öösel on vaid 5 kraadi sooja.

Kogu seda teise päeva viletsust on raske tekstis edasi anda. Siiski oli see hea õppepäev. Ja kogu selle päevase rassimise tulemus- 14 kilomeetrit.

järgneb..

Pilt

Kasutaja avatar
Jyrgenson
Foorumi raudvara
Foorumi raudvara
Postitusi: 2228
Liitunud: 27 Veebr 2011, 21:46
Kontakt:

Re: Servast serva 2011 ehk kuidas mitte läbi Eestimaa matkat

Postitus Postitas Jyrgenson » 17 Okt 2012, 07:11

Sellised tunded, nagu sa siin väljendad, on endalegi tuttavad. Peab tunnistama, et olen isegi hakanud selle peale mõtlema, et kui väljas sajab, siis on matkaja koht telgis mitte õues.
https://www.facebook.com/tjmatkaklubi" onclick="window.open(this.href);return false;
Rumalad tahavad saada õnnelikus, targad tugevaks!

rossa
Uudistaja
Uudistaja
Postitusi: 32
Liitunud: 21 Juul 2011, 09:34
Kontakt:

Re: Servast serva 2011 ehk kuidas mitte läbi Eestimaa matkat

Postitus Postitas rossa » 17 Okt 2012, 12:51

Tervitus.
Väga hea lugemine ja paaris kohas lugesin justkui omi mõtteid :)

Jääge terveks.

Kasutaja avatar
peetrike
Huviline
Huviline
Postitusi: 131
Liitunud: 17 Okt 2011, 20:23
Asukoht: L-Viru
Kontakt:

Re: Servast serva 2011 ehk kuidas mitte läbi Eestimaa matkat

Postitus Postitas peetrike » 18 Okt 2012, 00:05

3.päev (15.mai 2011)  Ördi jooks

 Kui ärkan, on kõik mähitud paksu ja märga järveudusse. Ööseks kuivama riputatud niisked riided tilguvad veest. Kuidas ma suudan jalga panna neid jääkülmi ja poriseid pükse? Üritan sokke priimusega kuivatada, kuid kipuvad kõrbema. Sorteerin veidi oma märga varustust. Vähemalt üks positiivne avastus- laserprinteriga õhukesele paberile prinditud topokaardid on küll läbimärjad, kuid paber on tugev ning print püsib hästi peal. Tasapisi suudan laagri kokku pakkida ning liikuma hakata. Läbi võsa ning üle raiesmiku. Kõik on lõputult märg, külm ja ebameeldiv. Sajab uduvihma ning raiesmik on osaliselt veeall. Lõpuks sain välja pika metsasihi peale, kus liikumine päris kerge. Vihma enam ei sadanud ning mõne aja pärast leidsin pükstel juba esimesed kuivad laigud. Enesetunne on juba päris hea. Enne Halliste jõest üleminekut tegin lõpuks esimese korraliku lõunapeatuse. Vesi on nüüd otsas. Siis veidi piki oja kallast ja võsa ning olingi suurel maanteel väljas. Kanakülast läbi ning üle Halliste jõe ning siis mööda külavaheteid ja metsasihte edasi põhja poole.Plaanisin mõnest talust vett küsida, kuid sobivat võimalust ei tulnud. Väga väsinud- eriti selg. Sain lõpuks kraavist vett ning tegin mõne aja pärast peatuse, et joogiks teed keeta. Kraavist võetud (kange tee värvi pruun) vesi läbi filtri otse priimuse peal olevasse kaussi. Meetod iseenesest toimib, kuid filtrit on tüütu üleval hoida ning oodata, et vesi läbi nõrguks. Tegin veel süüa. Selline tunne on, et olen juba nädalaid selles vihmases ja sompus metsas olnud ja võimalus, et päike välja tuleb, tundub täiesti ebareaalne. Sompus ja märg loodus näeb välja nagu oleks sügis. Muidu oli plaan selline, et jään kusagil Lia küla lähedal ööbima ning siis järgmisel päeval räätsadega üle Ördi raba Soomaa turismikeskuse juurde. Kuid hetkel pole minust rabaületajat. Ja kui selgus, et Lia juures olid metsad vett täis, siis otsustasin hoopis uue plaani kasuks. Suunduda hoopis Ördi rabast mööda Ördi laagriplatsile varustust kuivatama ning järgmine päev ringiga rabast mööda turismikeskuse juurde. Aga kas ma jõuan enne pimedat sinna laagriplatsile? Ja tegelikult pole mul aimugi, mida see laager endast kujutab, kuid minu jaoks on kõige olulisem lõkkeplats. Ainuke asi, mis ma Ördi laagri kohta tean, on et seal käivad karud. Piki sihte edasi Soomaa piiri poole. 'Karuposti' juures Tipu teest üle. Vahetult enne Soomaa lõunapiirini jõudmist juhtus ennenägematu asi sel matkal- päike näitas end. Küll häguselt läbi pilvede, kui siiski. Soomaa sildi juures tegin mõned pildid ning võtsin kraavist kaheliitrise veepudeli täis. Siinkandis on meeletud mullatööd käinud- uued teed, truubid, süvendatud kraavid. Teetööde tõttu ei klapi siin kõik teed kaardiga- teid ja sihte on juurde tehtud. Väsimus on suur ning koorem vaevab- liikumine jääb üha aeglasemaks. Kas ma jõuan enne pimedat laagriplatsile? Jõuan 'Ördi teele'- lõputuna näiv sirge kruusatee. Selg vaevab päris tõsiselt ning jalad jäävad üha kehvemaks. Igas teeotsas teen peatuse ja kogun jõudu. Lõpuks olen kohal. Siin on korralik laagriplats ning üllatuseks ka onn. Ka siin on hiljuti mullatöid tehtud niiet ümbrus on suht songermaa. Kedagi teist pole ning sean end siia laagrisse. Kõigepealt kõige olulisem- varustuse kuivatamine. Teen lõkke ning vean nöörid, millel hakkan riideid ja sokke kuivatama. Kuivatan ka magamiskotti. Teen süüa ja puljongit. Niimoodi lõkkeääres istuda ja raadiot kuulata on suht mõnus. Alles päris pimedas saan magama.

Ördi jooks- Lõuna Soomaa pikkadel kruusateedel toimunud punnitus- jättis jälje kogu ülejäänud matkaks. Jõudsin küll laagrisse ning sain varustuse kuivatatud, kuid hinnaks valutav selg ning lõhutud jalad. Kuid kui ma oleks Lia küla juurde laagrisse jäänud, poleks ma varustust kuivatada saanud. Ning öösel sadas kõvasti vihma juurde. Päevatee- 26km
järgneb

Pilt

Kasutaja avatar
Jyrgenson
Foorumi raudvara
Foorumi raudvara
Postitusi: 2228
Liitunud: 27 Veebr 2011, 21:46
Kontakt:

Re: Servast serva 2011 ehk kuidas mitte läbi Eestimaa matkat

Postitus Postitas Jyrgenson » 18 Okt 2012, 06:15

Üks asi, mis minu arust peetrikese siin avaldatud matkapäeviku puhul positiivne on, on et mulle mõjus see nagu südametunnistuse hääl. Enamus siinseid foorumi sissekandeid on ühed vaidlused ja targutamised. Tõttöelda hakkas kraapima, et ei viitsinud oma 2012 aasta käigust Põhjalasse ridagi kirjutada, kuigi veetsin seal terve kuu ja võin väita, et tegemist oli viimase kümnendi ühe huvitavaima käiguga sinna piirkonda.
Kuna kirjatöid on endal niigi üle pea, siis kaalun tõsiselt peetrikesele tööpakkumist oma järgmise aasta projektides, hakkad reisikirju koostama ja haldama + illustratsioonid, need on eriti lahedad. ;)
https://www.facebook.com/tjmatkaklubi" onclick="window.open(this.href);return false;
Rumalad tahavad saada õnnelikus, targad tugevaks!

Kasutaja avatar
Mait
Moderaator
Moderaator
Postitusi: 496
Liitunud: 09 Jaan 2012, 18:14
Kontakt:

Re: Servast serva 2011 ehk kuidas mitte läbi Eestimaa matkat

Postitus Postitas Mait » 18 Okt 2012, 08:24

Illustratsioonid on Peetrikesel tõesti 5+ !!!

Kasutaja avatar
peetrike
Huviline
Huviline
Postitusi: 131
Liitunud: 17 Okt 2011, 20:23
Asukoht: L-Viru
Kontakt:

Re: Servast serva 2011 ehk kuidas mitte läbi Eestimaa matkat

Postitus Postitas peetrike » 19 Okt 2012, 00:17

4.päev (16.mai 2011) Valgete Vuntsidega Onu

Ärkasin selle peale, et väljas ladistas vihma. Magamiseks onn just kõige mugavam polnud- narid olid kõvad ning põhimõtteliselt võis igaüks suvalisel hetkel sisse astuda, kuna ust seestpoolt kinni panna ei saanud. Ja kui telgis on siiski enamus suveööst veidi valgust- kate kumab läbi- siis onn oli pime. Väike kardinateta aken ei tee öist atmosfääri just meeldivamaks. Sortisin varustust ning tegin toiduainetest nimekirja. Võibolla peaks päeva paigal olema? Korrastaks varustust, puhkaks jalgu. Riputasin telgi onnikülge tuulduma. Onni sisse tõmbasin pesunöörid ning neile laotasin oma riided. Naridele ladusin kuivama kaardid. Võtsin kraavist vett ja tegin putru ja pudelitäie teed. Raadiost teatati, et matkahooaeg on tänasega avatud. Saapad olid eilse lõkkel kuivatamisega päris kõvaks ja kõveraks läinud- tekkis lausa hirm, et üks saabas on jäädavalt hävinenud. Saapamääre tegi nad siiski pehmeks. Jätsin 2 pakki võid maha -nagunii ei jõua neid ära tarvitada. Ilm läks järjest ilusamaks ning mingi hetk hakkas ajast kahju. Ladusin kraami kokku ja jälle teele. Kõigepealt käisin Ördi järve ääres. Rada on värskelt uuendatud- näiteks osa sildasid tundub sel kevadel tehtud olema. Jalad aga siiski väga kehvad, samuti valutab selg. Päris järve ääres olev laudtee minu saabaste jaoks väga libe. Järveääres olid küll istepingid, kuid kõik on läbimärg ning istuda ei saa. Järvejuurest tagasi ning piki kraavikaldaid edasi põhjapoole. Seljavalu juba päris hull. Koti vöörihm ei hoia kotti üleval. Lõpuks pidin rusikat hoidma selja ja koti vahel- nii oli seljavalu talutavam. . Peale mõningat ekslemist metsasihtidel ja mõttetut ringi, jõudsin tagasi Uia oja äärde. Seda pidi jooksis siht ning siit oli suht lihtne edasi liikuda. Otsustan, et koju jõudes topin seljakoti põhku täis ning löön naelaga seinapeale. Sest ega ma ometi ju enam kunagi sellist matka- kui üldse matka- ette ei võta. Üks hetk keeras oja otse põhjasuunda ning paremalpool kaldal jooksev metsasiht vahetus vasakule kaldale. Üle aga kuidagi ei saa. Edasi piki paremat kallast. Palju 'viiendast aastaajast' maha jäänud prahti. Kohati tuleb metsa kaudu veidi ringi minna, ning ka metsaalune maapind näitab hiljutisi suurvee all olemise jälgi. Kaardipealt näha, et piki paremat kallast liikudes lõikab varsti tee ära paremalt tulev kraaviharu. Otsustan purde ehitada. Lohistan roikaid ja notte ning laon neid üle oja. Kraav on siin kitsas kuid suht sügav. Üle siiski ei julge minna. Niisama küll, kuid seljakotiga mitte. Aga kui sisse kukun?. Lõpuks jätan koti maha ja lähen paremkallast mööda edasi, et näha, kas ülepääsuvõimalust ei paista. Paistapki truup. Loobun purdest. Lammutan vaevaga ehitatud purde uuesti laiali ning jätkan mööda käesolevat kraavikallast. Selgub et truubini jõudmiseks tuleb ikka sellest parempoolsest kraaviharust üle minna, kuid õnneks on seal vähe vett. Truubist- millest vaid jäänused järgi- üle. Siit edasi on plaanis otse läbi metsa Soomaa keskuse poole suunduda, kuid mets on aga vett täis. Tuleb edasi liikuda piki Uia oja, kuid sellest alast pole mul kaarti- nö kukun kaardilt välja. Esialgu on liikumine lihtne, siis aga hakkavad liikumist takistama teepeale vajunud toomingad. Siis ojaäärne teerada lõpeb ning olen kinni tõelises toomingavõsas. Lõpuks jõuan lagedama ala äärde, mis paistab olevat vana jõekäär. Veel edasi ning olengi Raudna jõe ääres. Selgub üks tõsine probleem selle 'kaardilt välja kukkumisega'- ma ei tea, millal ma jälle kaardil tagasi olen. Veidi jõest eemale tagasi vana sihi peale, mis kohati tugevalt toomingavõsa täis. Lõpuks paistab metsaserv, ning sealt jõuan juba välja jõeäärde. Maaliliselt ilus roheline jõeääne heinamaa ja käänuline jõgi. Päike paistab ning eelmiste päevade sompus süngusest pole jälgegi. Edasi piki kallast, kuni jõuan mahajäetud suure majani. Teine korrus osaliselt sisse vajunud. Käin piilun akendest sisse- tundub et on olnud mingi klubi või midagi sellist. Vast kunagised mõisahooned võetud kasutusse kolhoosikeskuse või vanadekoduna. Eemal veel keldrikohad ja kõrvalhoonete jäänused. Edasi metsaserva ning üritan kaardile märgitud teeraja otsa leida. Suur tamm. Ilm läks pilve ning tibab vihma. Ekslen mõndaaega mööda kraavikallast edasi-tagasi. Lõpuks leian võssakasvanud teeotsa, jahimeeste puki ning hulga karujunne. Ilm on sünge. Siit edasi mööda kaduvat teerada läbi karumetsa. Mingist hetkes muutub rada täiesti läbimatuks ning keeran rajalt kõrvale, et otse sihtide ristumisele suunduda. Metsaalune on täis risu ja murdunud puid. Palju on vett. Puutüvelt puutüvele ja mättalt mättale hüpates saab edasi, aga otsitavat sihti ei paista kusagil. Tahaks vaid siit süngest metsast välja pääseda. Panen juba suht hooletult läbi vee, et kiiremini edasi jõuda. Lõpuks jõuan laiale sihile- natuke edasi ning ongi sihtide ristumine. Jälle paistab päike ning mets on ilus roheline. Siit juba rada mööda üle põldude tee/Raudna jõe silla juurde. Siin toimetab parajasti üks uhkete valgete vuntsidega onu põhurullide kallal. Aga kus teised on?- oli tema esimene küsimus mind nähes. Saades teada, et ma matkan üks, vangutas ta vaid pead. Aga kust tuled?-küsis vuntsidega onu. Otsustasin inimest mitte ehmatada ning ütlesin, et matk algas Ördi onnist. Sellegipoolest pani vastus onu jälle pead vangutama. Kui uurisin laagriplatsi kohta, teatas vuntsidega onu, et laagriplatsi siin küll pole. Saab küll kanuusid laenutada, kuid laagrit pole. Kui märkasain teiselpool silda suurt infotahvlit ning hakkasin sinnapoole kõndima, kutsus vuntsidega onu mind tagasi, ning juhatas laagriplatsi kätte. Teeääres karjamaal on mingid suured võõramaa loomad. Sarvedega. Üle silla ning piki jõge ja olingi laagriplatsil. Kena koht suure tamme all Raudna jõe ääres. Telgi püstitasin lõkkepuude varjualuse külge. Pesin jões oma mudased püksid ning sättisin need lõkkejuurde kuivama. Muidu väga mõnus istumine seal jõeääres. Probleemiks oli, et lõkkepuud olid suht niisked ning ei tahtnud eriti vunki üles võtta. Niiet kui püksid lõpuks kuivaks said, oli kesköö juba käes ning mõnusast istumisest oli juba külmetamine saanud. Homme üle Kuresoo!

Kuna startisin Ördi onnist suht hilja, siis jäi ka läbikäidud tee tagasihoidlikuks- 16,5km. Ilm oli küll ilus, kuid selg ja jalad teevad niivõrd valu, et matkast on nüüd saanud piinav koormusrännak. Olen täiesti veendunud, et nii pikka matka ma enam kunagi ette ei võta. Too kokkukukkunud maja oli kunagine Sandra Algkool, mis 1958 aastal suleti. Vuntsidega onu oli vist Kuusekäära talu peremees härra Hein.
 jätkub..

Pilt

Kasutaja avatar
peetrike
Huviline
Huviline
Postitusi: 131
Liitunud: 17 Okt 2011, 20:23
Asukoht: L-Viru
Kontakt:

Re: Servast serva 2011 ehk kuidas mitte läbi Eestimaa matkat

Postitus Postitas peetrike » 19 Okt 2012, 00:24

Jyrgenson kirjutas:Üks asi, mis minu arust peetrikese siin avaldatud matkapäeviku puhul positiivne on, on et mulle mõjus see nagu südametunnistuse hääl. Enamus siinseid foorumi sissekandeid on ühed vaidlused ja targutamised. Tõttöelda hakkas kraapima, et ei viitsinud oma 2012 aasta käigust Põhjalasse ridagi kirjutada, kuigi veetsin seal terve kuu ja võin väita, et tegemist oli viimase kümnendi ühe huvitavaima käiguga sinna piirkonda.
Kuna kirjatöid on endal niigi üle pea, siis kaalun tõsiselt peetrikesele tööpakkumist oma järgmise aasta projektides, hakkad reisikirju koostama ja haldama + illustratsioonid, need on eriti lahedad. ;)
Kahjuks ma sellise töö peale ei sobi, sest teksti arvutisse toksimine on minu jaoks paras piin. Mõte liigub peas kiiresti-kiiresti, näpud tulevad klahvidel järgi aeglaselt-aeglaselt. 8-)

Kasutaja avatar
Mait
Moderaator
Moderaator
Postitusi: 496
Liitunud: 09 Jaan 2012, 18:14
Kontakt:

Re: Servast serva 2011 ehk kuidas mitte läbi Eestimaa matkat

Postitus Postitas Mait » 19 Okt 2012, 08:17

Lahe lugemine jällegi eriti on äratundmisrõõmu sellest valgete vuntsidega onust ja tamme alusest laagripaigast. Mina sattusin sinna selle aasta suvel :)

Kasutaja avatar
Morheatus
Administraator
Administraator
Postitusi: 736
Liitunud: 07 Dets 2010, 22:50
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Re: Servast serva 2011 ehk kuidas mitte läbi Eestimaa matkat

Postitus Postitas Morheatus » 19 Okt 2012, 10:27

peetrike kirjutas:
Jyrgenson kirjutas:Üks asi, mis minu arust peetrikese siin avaldatud matkapäeviku puhul positiivne on, on et mulle mõjus see nagu südametunnistuse hääl. Enamus siinseid foorumi sissekandeid on ühed vaidlused ja targutamised. Tõttöelda hakkas kraapima, et ei viitsinud oma 2012 aasta käigust Põhjalasse ridagi kirjutada, kuigi veetsin seal terve kuu ja võin väita, et tegemist oli viimase kümnendi ühe huvitavaima käiguga sinna piirkonda.
Kuna kirjatöid on endal niigi üle pea, siis kaalun tõsiselt peetrikesele tööpakkumist oma järgmise aasta projektides, hakkad reisikirju koostama ja haldama + illustratsioonid, need on eriti lahedad. ;)
Kahjuks ma sellise töö peale ei sobi, sest teksti arvutisse toksimine on minu jaoks paras piin. Mõte liigub peas kiiresti-kiiresti, näpud tulevad klahvidel järgi aeglaselt-aeglaselt. 8-)
Reisijuttude jutustaja - linti lugeda... Matkafoorumi matkajutunurk, kanal kuhu inimesed oma mõnusaid matkajutustusi üles laadida saavad ja teised tööl olles või õhtul hubaselt kodus istudes saavad teiste elamusi kuulata?
Kohalejõudmine pole üldsegi nii huvitav kui teekond ise...

Kasutaja avatar
peetrike
Huviline
Huviline
Postitusi: 131
Liitunud: 17 Okt 2011, 20:23
Asukoht: L-Viru
Kontakt:

Re: Servast serva 2011 ehk kuidas mitte läbi Eestimaa matkat

Postitus Postitas peetrike » 20 Okt 2012, 01:10

5.päev (17.mai 2011) Kuresoo

Magada suht kehva,kuna maapind ebameelivalt laines. Ärkasin lõpuks selle peale, et tugev tuul üritas telgi katet ära viia. Tõstsin räätsad telgi katusele. Väljas tugev külm tuul ja pilves taevas, kuid õnneks hakkas mõne aja pärast ka päikest piiluma. Tekkis mure, et kas piiritust ikka lõpuni jätkub? Kallasin kõik ühte pudelisse kokku- ca 1,5 liitrit.10 päeva veel. Hmm. Avastasin,et eilse lõkkel riideid kuivatades olin püksid ära kõrvetanud- vasak säär küljepealt pruuniplekiline. Edasi Lemmjõe suunas. Liikumine väga kerge, kusagilt ei valuta ega vaeva. Kott tundub kahtlaselt kerge. Üle Lemmjõe ning piki kallast lääne poole. Matkarada on vaevumärgatav. Püksid varsti sama porised, kui enne eilset pesemist. Palju on üleujutuste jälgi- kokkukuhjatud risu ja prahti. Varsti liigun jälle piki Raudna jõge- koha, kus Lemmjõgi ja Raudna ühinesid, magasin täiesti maha. Karuskose talu ja rippsild ning Kuresoo laudtee algus. Siin oleval suurel kaardil näen, millise suure ringi olen teinud- Lemmjõest üle tulles oleks võinud otse Toonojale suunduda. Seal, kus kaardi järgi peaks olema Kuresoole mineva laudtee algus, on grupp hooneid ning tee on väravaga suletud. Kas see tähendab, et hoonete juurde ei tohi minna? Või on ka laudtee suletud? Mingit infot väraval pole. Samuti- nagu sel matkal on tavaks saanud- pole läheduses hingelistki. Lähen hoonetest ringiga mööda, veidi läbi metsa ning tulen laudtee peale välja. Korralikku laudteed ei jätku aga pikalt- edasi on tee suurvee poolt lõhutud. Kord raja peal, kord kõrval- nii jõuan lõpuks Kuresoo serva. Siin on vaatetorn ning infotahvel, kus kirjutatud, kuidas siin kunagi rabapeal metsa tehtud ja läbi metsa rongiga välja veetud. Joonistus kujutab ka lagedalt rabaservalt liikumahakkavat palgivedamisrongi. Kuidas, ja miks, peaks keegi lagedalt rabapinnalt palki tegema, selleasemel, et seda metsast lõigata, jääb arusaamatuks. Käisin ka tornis ja tegin pilte.
Edasi mööda laudteed kuni selle lõpuni. Siin sain pusida oma topokaartidega- vaja Toonojale asimuut võtta, kuid kaardilehtede mõõtkava/suurus on selline, et Toonoja asub alles üle-ülejärgmisel lehel. Niiet pidin kaardilehed sinna laudteele ritta sättima ning alles siis sain asimuudi võtta. Ning kuna siin lagedal on tuul, siis tahtis iga leht mingit raskust peale saada. Aga lõpuks on suund paigas, räätsad all ning rabaületus võib alata. Sügavad kummikujäljed näitavad, et samas suunas on teisigi minejaid olnud.Esialgu Toonoja ei paista- madal puudeviirg on ees, kuid kui puudevahelt läbi saan, hakkab soosaar kaugel eemal paistma. Samuti hakkab vihma sadama. Üle taeva kihutavad tumedad pilved- kord saab vihmasabinat, kord päikest. Aegajalt sajab tugevat vihma vaid paarsada meetrit kõrval, samas kui ise ei saa piiskagi. Räätsadega liikumine muutub kiirelt tüütuks. Edasi-tagasi, vasakule-paremale. Palju kõndimist ja rajaotsimist, kuid Toonoja ei taha kuidagi lähemale tulla. Suunakaotamine on üllatavalt lihtne- veidi tiirutamist ja tee otsimist laugaste vahel, ning olengi juba 90 kraadi valesse suunda pööranud. Rabapind on suht lage ning palju on taimestikuvaest, näiliselt segipööratud mullapinda. Jäänuk talvest ja jäätumisest? Räätsadega igatahes selle peal kõndida ei saa- vajub kohe sisse, paljastades inetu mädaliha värvi muda. Nimetan seda pinda sõnnikuks. Liikuma peab rada otsides mööda mättaid ning tihedama samblaga kaetud pinda. Kui muidu sihtisin liikudes Toonoja keskkoha peale, siis vahetult enne kohale jõudmist pöörasin vasakule ning jõudsin lõpuks Toonoja edelatippu. 2,5 tundi olin käinud üle raba räätsadega. Laudteelt siia Toonoja serva on linnulennult 5,2km, aga reaalselt läbikõnnitud maa? Üritasin nüüd end siin Toonojal kaardipeal paika panna. Leiaks mõne sihi või oja. Lõpuks sattusin ojale ning arvasin, et tean nüüd asukohta. Hakkasin piki oja Toonoja laagriplatsi poole liikuma. Ükshetk aga oja lõppes ning olin jälle rabaservas. Ilm oli nüüd päris sompus. Pöörasin nüüd tagasi Toonoja metsa ning liikusin nüüd umbes, hoides suunda lagetamatele kohtadele. Lõpuks jõudsin vana talukohani. Kõigepealt kõrvalhoonejäänused, kus metallist vedruvankriraam, ning väikse puuvankrijäänused. Siis juba taluhoov, kus ümberringi hoonete jäänused. Kui see nüüd ongi Toonoja laager, siis pole seda küll mitu aastat kasutatud. Vähemalt saan end nüüd kaardipeal paika panna. Ometigi peaks siin ju olema üks kõrvalhoone selline, kus veel hiljuti ööbida sai.Hoonejäänustes paistab veel mitme vankri jäänuseid. Plaanisin siin lõunat pidada, kuid siin pole vett- taluümber on küll mitu kraavi, kuid neis pole kasutamiskõlbulikku vett. Samuti on siin olemine kuidagi sünge. Otsustan edasi liikuda ja lõuna Hüpassaarel teha. Võtan kaardi ja kompassi abil suuna ning hakkan läbi Toonoja metsa rabaserva poole liikuma. Kaart ja maastik ei sobi kokku. Mitmed kraavid ning ojad ning jätkuv mets. Rabaserv peaks ju olema siinsamas. Olen ma ikka Toonojal?. Äkki seda laagrikohta otsides sattusin ma juba Toonojalt põhjapoole välja, Navesti jõe lähedale?
 Lõpuks suuremast metsast läbi, kuid rabaserv jääb nüüd valesse suunda- paremale. Liigun edasi läbi vesise ja raskeltkäidava hõreda männiku. Paremat kätt on kusagil eemal raba, vasakul tihedam mets. Nüüd juba kindel, et pole enam Toonojal- aga kus siis täpsemalt? Kuresoo 'põhjaranniku' kohta pole mul ka kaarti. Lõpuks otsustan kasutusele võtta uue plaani- minna lihtsalt kompassikursi järgi risti üle soo, kuni soo idaservas oleva metsas olevate metsateedeni, ning neid mööda siis edasi põhja suunas. Tulen rabapeale välja. Raba põhjaserv on kusagil kaugel, lõunaserv aga tunduvalt lähedamal. Niiet see oli siiski Toonoja? Väga segane. Pingutan räätsade paelad ja hakkan liikuma üle Kuresoo itta. Kohe alguses satun tiheda järvestiku peale. Eesmärgiks olev metsaserv on kohutavalt kaugel silmapiiril. Vasakul paistab rabapeal suurem saar- hädapärast saaks seal ööbida. Mingihetk jõuan hõredasse ja madalasse männikusse. Alguses on hea meel, et puud silmapiiri peidavad, kuid tegelikult on siin tunduvalt raskem liikuda. Suunda on raskem hoida ning räätsad takerduvad. Hakkan üha enam kahtlema kompassinäidu õigsuses. Lõpuks ei pea enam vastu ning muudan suuna rohkem põhjapoole. Jõuan uuesti välja lagedamale alale. Tundub juba, et suudan oma asukohta kaardil määrata, kuid kui üritan eemal paistvate soosaarte omavahelist suunda kompassi abil suunata, ei klapi need kaardiga. Kas mu asukoht on vale või valetavad kompassid? Edasi läbi soomänniku. Komistan ja kukun üha tihedamini. Avastan, et ühe räätsa võrgurihm on kohe-kohe pooleks minemas. Lõpuks hõrenevad männid niivõrd, et rabaserv hakkab eemal paistma. Valin suunaks üldisest madalast rabaservast ettepoole ja kõrgema puudesalu, kus loodan olema veidi kõrgem ja kuivem maapind. Minna on siiski jube palju. Vihma hakkab sadama. Väsimus on kohutav. Lõpuks jõuan rabaserva.
 Mul pole õrna aimugi, kus ma kaardil asun. Kas Hüpassaarest põhja- või lõuna pool? Maapind laskub järsult ning ees on pime ja märg karumets. Edasiliikumist takistab rabaga paralleelselt jooksev, süsimusta seisva veega kraav. Ja ega seal teiselpool midagi head ei paista- märg ja rägane mets. Kuigi plaanisin kohe rabaserva jõudes laagrisse jääda, otsustan siiski piki kraavi põhjapoole edasi liikuda. Kell on juba palju ning sompus taevas muudab metsa hämaraks.Edasi ja edasi, kuid kraav üha jätkub. Lõpuks, kui kraaviservas paremat laagriplatsi ei suutnud leida, lähen veidi tagasi, üles rabaservale. Siin on veidi valgem. Laon veidi kuuseoksi maha ning panen telgi üles. Märg ja väsinud.

Eilne lühem päev ning õhtu Raudna jõe ääres võimaldas esimest korda korralikult välja puhata. Päev ise oli aga üks paras orienteerumis-õppepäev. Polnud Kuresood ja selle lähiümbrust mahutavat üldkaarti. Segadus Toonojal oli sellest, et minu kaart näitas seal vaid ühte talukohta- ning kuna ma teadsin, et laager asub vanas talukohas, siis ma arvasingi, et olen õiges kohas. Tegelikult on seal talukohti mitu. Ootamatu oli suur kompassiviga- Rakvere lähedal paika seatud kompass eksis Kuresool ca 4 kraadi. Ja see tähendab, et Toonojalt Hüpassaare peale sihtides kaldud lõpuks peaaegu kilomeetri kõrvale.
23km

järgneb
Pilt

Kasutaja avatar
peetrike
Huviline
Huviline
Postitusi: 131
Liitunud: 17 Okt 2011, 20:23
Asukoht: L-Viru
Kontakt:

Re: Servast serva 2011 ehk kuidas mitte läbi Eestimaa matkat

Postitus Postitas peetrike » 21 Okt 2012, 01:24

6. päev (18.mai 2011) 25 krooni
 
Uni oli ok. Maapind oli all pehme. Ärkasin hommikul sellepeale, et metsapool suured kased mühisesid kõvasti- oli hea meel, et polnud nende puude alla telkinud. Hommikupoole sadas vihma, kuid kui lõpuks telgist välja sain, paistis juba päike. Tugev tuul ajas vihmapilvi. Kuivatasin asju, aga koguaeg hirm, et tuleb vihma. Lõpuks korjasingi magamiskoti kokku, kuigi oleks pidanud veel kuivatama.. Tegin joogiks 1,5liitrit teed -vee sain siitsamast kraavist. Piki kraavi edasi. Aiman asukohta kaardil, kuid kompassi järgi ei klapi. Kuresoo kipub vasakult uuesti peale tulema. Lõpuks üle kraavi ja Kuresoost eemale metsa. Uued kraavid. Asukoht saab järjest selgemaks, kuigi kipun 'kaardilt välja kukkuma'. Piki kraavirada põhja poole. Üle raja saepurust tee, ning paremal suletud värav. Peaks olema Hüpassaare rada, kuid ei klapi hästi kaardiga. Kuna teiselpool väravat paistis mingi infotahvel, siis ronisin üle värava, kuid tahvel ei andnud midagi. Samas paistab maja. Mööda kraavirada edasi. Mõne aja pärast uuesti ristuv saepurutee. See on nüüd küll Hüpassaare rada. Saepuru mööda paremale ning jõuan Hüpassaare laagriplatsile. Suur ja korralik laager -ja täiesti inimtühi. Siit juba edasi mööda kruusateed Navesti jõe suunas. Pikk pikk sirge. Vahepeal teen peatuse ja vaatan jalad üle. Siin sirge peal saan kontrollida kompassinäitu- eksib 4 kraadi. Kootsi küla juures üle Navesti. Siin üle suure maantee ning edasi põhja poole mööda metsateid. Palju vaevalist kõndimist mööda kruusa. Lõpuks peatus Saarjõe sillal, kus on RMK matkamaja ja laagriplats. Teen siin lõunapeatuse. Piilun ka matkamaja akendest sisse- sees paistva prahi järgi tundub, et siin on hiljuti paras labrakas käinud. Edasi mööda matkarada Kurgja suunas. Rada on hea, aga jalad on läbi ja liikumine väga vaevaline. Ühes peatuskohas avastan, et seljakoti raami ristitala hoidev polt on lahti tulnud ja ka seljakoti taskusse augu hõõrunud -sinna, kus on piiritusepudel. Selgub, et noal, mille vahetult enne matka ostsin on selg paksem niiet sellega ei saagi raami kinnituspolti keerata. Keeran teraga, mis on kurjast. Kurgjal saan üle Pärnu jõe. Kurgjal väga suvine ning väga inimtühi. Lootsin et siin on laagriplats, kuid ei. Mööda asfalti edasi. Üle Pärnu-Rakvere maantee. Peale teeületust sain kraavist vee. Kusagil lähedal peetakse jahti. Edasi mööda metsasihti ning siis kõrgepingeliinialust liivateed. Suured liivamäed ja motokrossirada. Suht ebasõbralik ümbrus. Kui tee jõuab Kellissaare liivakarjäärini, keeran metsaalla ja jään laagrisse.  

Matk muutub üha enam kiirmarsiks. Päevateed pikenevad, päevikulehed lühenevad. Enamjaolt igav kruusatee. 26,5 km
järgneb..
Pilt

Jants
Ekspert
Ekspert
Postitusi: 648
Liitunud: 16 Mär 2011, 21:36
Kontakt:

Re: Servast serva 2011 ehk kuidas mitte läbi Eestimaa matkat

Postitus Postitas Jants » 21 Okt 2012, 10:43

(Siin sirge peal saan kontrollida kompassinäitu- eksib 4 kraadi.)
Tegu vist sellega et magnetiline põhjapoolus ei vasta geograafilisele põhjapoolusele(mis kaartidel märgitud), sealt ongi siis viga sees.

Kasutaja avatar
peetrike
Huviline
Huviline
Postitusi: 131
Liitunud: 17 Okt 2011, 20:23
Asukoht: L-Viru
Kontakt:

Re: Servast serva 2011 ehk kuidas mitte läbi Eestimaa matkat

Postitus Postitas peetrike » 21 Okt 2012, 13:22

ekacariya kirjutas:(Siin sirge peal saan kontrollida kompassinäitu- eksib 4 kraadi.)
Tegu vist sellega et magnetiline põhjapoolus ei vasta geograafilisele põhjapoolusele(mis kaartidel märgitud), sealt ongi siis viga sees.
Kaardi põhjasuuna ning reaalse näidu erinevusest ehk deklinatsioonist olin ma teadlik, ning ma olin selle erinevuse kodu juures ka välja mõõtnud. Edaspidi arvutasingi ma näitu seda viga arvestades- esiteks ma ei oodanud, et Eesti piires see viga niipalju muutuda võiks, et see orienteerumist segaks, ning teiseks ma lihtsalt unustasin seda matka alguses Läti piiri peal üle kontrollida. Niiet see 4 kraadi eksimus oligi mõeldud deklinatsioonivea erinevus Rakvere ning Kuresoo vahel.

Kasutaja avatar
Jyrgenson
Foorumi raudvara
Foorumi raudvara
Postitusi: 2228
Liitunud: 27 Veebr 2011, 21:46
Kontakt:

Re: Servast serva 2011 ehk kuidas mitte läbi Eestimaa matkat

Postitus Postitas Jyrgenson » 21 Okt 2012, 17:57

Teen ettepaneku peetrikese kirjatöö esitada maineka Bookeri kirjandusauhinna kandidaadiks.
https://www.facebook.com/tjmatkaklubi" onclick="window.open(this.href);return false;
Rumalad tahavad saada õnnelikus, targad tugevaks!

Kasutaja avatar
peetrike
Huviline
Huviline
Postitusi: 131
Liitunud: 17 Okt 2011, 20:23
Asukoht: L-Viru
Kontakt:

Re: Servast serva 2011 ehk kuidas mitte läbi Eestimaa matkat

Postitus Postitas peetrike » 22 Okt 2012, 00:52

7. päev (19. mai 2011)  Objekt 21

Uni kehv. Külm magada, kuna magamiskott niiske. Üritasin siis hommikul magamiskotti niipalju kui võimalik kuivatada. Tobedad kuklased, selle asemel, et oma asju ajada- nagu muud putukad- üritavad nood kõike rünnata. Mööda kruusateid edasi. Komberdan vaevaliselt- parema jala kanna kõõlus teeb valu- lisaks kõigile muudele villi- ja ülekoormusvaludele. Mõned km-d edasi oli ka ametlik laagriplats. Mõnda aega mööda kruusa, siis edasi sihi peale. Üritan leida Linnumäe teerada. Alguses keeran valesti ära- vale sihi peale. Tagasi ja uuesti. Lõpuks leian vana tee. Vanade talukohtade juurest suudan uuesti valesti ära pöörata. Avastan õnneks vea suht ruttu ning edasi juba õiget teed mööda. Vana purde juurest võtan vee. Linnumägi- ka siin on vanad taluvaremed. Veel veidi vana teed ning siis juba kruusatee peale välja. Rõve pikk ja sirge põhjasuunaline kruusalõik. Lahtine kruus peal, mis teeb käimise eriti valusaks. Vist nägin eemal eespool karu üle tee minemas. Valutav kand teeb liikumise juba pea võimatuks. Teen truubipeal peatuse ja võtan jala lahti. Kand paistes. Panen peale ibob.kreemi. Edasiminek tunduvalt parem. Edasi alguses mööda sihte ning lõpuks uuesti piki Ädara jõge minevat vana vankriteed. Üha uued talukohad. Vana tee lõpeb vana taluaseme juures. Ühele suurele vundamendikivile on suurelt ja värviliselt peale joonistatud number '21'. Keedan siin vett. Loomad on siin maad tuhninud ja hulga kola välja tõstnud. Leian vana karbiitlaterna jäänuse. Ilm on sompu läinud ja hakkab tibutama. Edasi võsa. Trügin ojani ning üritan piki seda edasi jõuda, kui koprad on vee üles paisutanud. Märkan veel värviliselt nummerdatud puid. Üritan veest ümber minna kuid ei pääse kraavidest üle. Liigun piki kraavi edasi, otsides ülepääsu võimalust, kuid kraav suunab mind üha enam Allipa raba poole. Õnneks on siinpool liikumine kerge. Lõpuks käin ka rabaservas ära ja teen mõned fotod. Saan mööda langenud puud lõpuks kraavist üle. Sihti mööda põhja poole. Vist läks üks tallaalune vill puru. Jõudsin põlluserva- siin pidin üle elektrikarjuse manööverdama- siis veidimaad edasi ning uuesti üle. Ma ei tea, kas vool oli sees. Jälle karujäljed. Veidi maad mööda Türi maanteed ning siis uuesti põhjapoole. Väga väsinud ja jalad kehvad. Ilm kipub sompu. Üle raudtee. Peale raudteeületust järjekordne 'kaardilt väljakukkumine'. Kohe peale raudteed keerab teeharu põhjapoole. Järjekordne õudne kaugusesse kaduv sirge kruusatee. Vahepeal laeb metsaveoauto palke, kuid õnneks autojuht märkab mind ning paneb kraana niikauaks seisma, kuni mööda saan. Lõpuks jõuan sirge lõppu. Kas olen nüüd kaardil tagasi? Veesilm- vist vana linaleoauk kinnitab seda. Edasi. Võtan kraavist vee. Vahepeal kipun veidi eksima. Jälle talukohad. Lõpuks jõuan põldude peale välja. Mitmelpool paistavad vanad talukohad. Mööda kruusa põllust üle ja ehitussoojakust mööda. Esialgu vaatasin laagrikohta Ingliste oja äärde, kuid sobivat kohta ei leidnud. Siis teiselpool teerada jäin lõpuks laagrisse. Peaksin nüüd asuma enamvähem Eesti keskpunktis. Pesin sokke ja panin asju kuivama. Keedan putru.

27km

järgneb..
Pilt

Kasutaja avatar
peetrike
Huviline
Huviline
Postitusi: 131
Liitunud: 17 Okt 2011, 20:23
Asukoht: L-Viru
Kontakt:

Re: Servast serva 2011 ehk kuidas mitte läbi Eestimaa matkat

Postitus Postitas peetrike » 23 Okt 2012, 00:32

8. päev (20. mai 2011) Disko

Varahommikul käis keegi lähedal põõsastes- vist põder. Magada kehva, sest öösel on magamiskotis külm ning maapind väga ebatasane. Esimest korda sel matkal, kui hommikul telgist tulles on täiesti pilvitu taevas. Laagri kokkupakkimine jube tüütu, täna suutsin neljast kummirõngast kaks rohu sisse ära kaotada- nüüd on nii magamiskotile, kui ka lebomatile mõlemale üks rõngas. Üks rõngas on ka varuks aga see on kusagil kotipõhjas. Seljakott juba märgatavalt tühjem. Silmad lahti 8:30 -kott seljas 10:07. Edasi mööda kraaviteid, läbi metsa ning põldude peale välja. Põllul karujäljed. Leidsin puuduolevad kummirõngad üles. Edasi mööda põlluservasid. Siin sattusin rästiku peale. Edasi siis nii, et pahasest susisev roomaja ees ning mina sörkisin fotoka klõpsudes järgi. Lõpuks ujus rästik ühe lombipeale ning tõmbas end sinna kurjalt sisisedes kaheksasse. Justnimelt lombi peale, sest minu üllatuseks ei ujunud see madu-uss nagu kõik normaalsed loomad vee sees, vaid vee peal- nagu need sääselaadsed tegelased lombipeal. Veel karujälgi. Võtsin kraavist vee. Enne metsa sukeldumist riputasin räätsanina külge kellukese, et vältida põtradele või karudele pähe astumist, kuid see toimis vaevalt. Edsai siit läbi metsa- eesmärgiks Rumbi- ehk Piiumetsa rabast kagu poolt mööda pääseda. Metsaalune vesine ja soine. Sihin kompassiga ühe kraavi peale, üritades kompassi viga õigeks arvutada. Lõpuks jõuangi kraavini, kuid väga napilt- olen tugevalt paremale kaldunud, niiet oleks äärepealt kraavist mööda pannud. Vist arvutasin kompassiviga valetpidi. Üle kraavi ja piki raiesmikku. Lõpuks põldude peal väljas. Siin teen ühe truubiotsa peal teed joogipudelisse. Ilus varasuvine ilm. Mööda põlluvaheteesid ning siis mööda suuremat kruusateed Lageda soost ringi mööda. Veidi enne Vahastu küla keeran uuesti metsa. Värsked karu tegutsemisjäljed- lõhutud sipelgapesa. Mööda kraavikallast edasi. Hakkab tihe noorte kuusekeste võsa. Mitu puuki korraga kaardiplantsetil. Siis veel veidi metsa, raiesmik, veel metsa ning siis välja vana karjääri juures. Teen põhjaliku puugikontrolli- üllatuseks ei leia ühtegi. Siit nüüd edasi pikad kruusateed. Tüütu ja vaevaline kõmpimine Saueaugule. Et kruusateest pääseda, lähen veidi otse ja väiksemat teerada. Siis mööda kraavikallast. Lintsi jõe juures avastan lahtise puuraugu. Võtan kõik pudelid vett täis. See on ainuke koht sel matkal, kus puhastamata ja keetmata vett julgesin juua. Veel küll tugev metallimaitse. Edasi ja uuesti jõuan välja kruusateele. Suur küsimus- kas jõuaksin enne pimedat Matsimäe laagriplatsile. Liikumine muutub järjest kergemaks. Proovin isegi sörkida, kuid rappuv varustus seda ei luba. Järjest on karujälgi. Võtan aega ning tundub et laagrissejõudmine on tehtav. Ilma peatumata üha edasi kuni Tartu maanteeni. Piki maanteed Tartu poole, kuni Kõrvemaa sissepääsuteeni. Siin teen puhkuse. Kui edasi üritan liikuda, selgub et 'jooks Kõrvemaale' on jalad täiesti hävitanud. Suudan vaid piineldes aegluubis komberdada. Tee läheb edasi pikalt ülesmäge. Korduvalt loen kaarti valesti, kuna on uskumatu, kui aeglaselt edasi jõuan. Päike loojub. Pettumus, kuna pole Kõrvemaa silti- vaid LK-tahvel. Lõpuks ometi järveääres, Matsimäe laagriplatsil. Kedagi teist pole. Panen telgi üles ja teen süüa. Kui juba magama hakkan jääma, saabub laagri parkimisplatsile seltskond autoga. Muusika pannakse täiega mürtsuma. Tehakse peoplaane ja oodatakse teist seltskoda juurde. Vahepeal sõidavad minema, kui varsti uuesti tagasi. Lõpuks lahkuvad õnneks. Veidi hiljem jõuavad teised atv-ga. Kuna esimene seltskond on kuhugi baari läinud, siis lahkuvad needki. Peab siiski ütlema, et piduliste auto korralik helisüsteem + järv, andsid parema helipildi, kui enamik muusikaüritusi, mida mina külastanud olen.

Eesti keskkoht oli nüüd seljataga ning edasi hakkas tormamine merepoole. Silmad krõllis ja jalad villis- edasi, edasi, edasi.
35km

Pilt

Kasutaja avatar
peetrike
Huviline
Huviline
Postitusi: 131
Liitunud: 17 Okt 2011, 20:23
Asukoht: L-Viru
Kontakt:

Re: Servast serva 2011 ehk kuidas mitte läbi Eestimaa matkat

Postitus Postitas peetrike » 24 Okt 2012, 00:34

9. päev (21.mai. 2011) Ööbikud ja kaitseväelased

Magasin pikemalt. Lõpuks hakkas platsil inimesi liikuma niiet ajasin end ka telgist välja. Ilm väga ilus, kuid jalad ikka täitsa läbi. Lasin villidest vee välja ja ravisin kannakõõlust ibo-salviga. Remontisin räätsasid- harutasin paela lahti ning katkiste kohtade peale tegin sõlmed. Iseasi, kas mul räätsasid üldse enam vaja läheb. Järveääres käis mingi bussiekskursioon. Põhiliselt pensionärid. Üks bussireisija tuli juttu ajama ning andis soovitusi jalgade parandamiseks. Kuulan kõrvalt nende giidi juttu- räägib et Seli järve juures on laudrada kuiva jalaga läbimatu. Teen süüa ja korrastan varustust. Siis laon laagri kokku ja edasi. Teepeal liikumine väga-väga vaevaline. Võtan truubil vee. Plaanisin siit edasi mööda teid liikuda, kuid kui Matsimäe karjäärist mööda sain, taipasin et see tee läheb vales suunas- tee läheb kaardilehe ülemisse vasakusse nurka, mul on vaja suunduda ülemisse paremasse. Ning kõva kruusatee on siiski liig minu piinatud jalgadele. Küll aga näitab kaart, et mööda kõrvalolevat Seli raba läheb rada õiges suunas. Räätsad alla ning üle raba rada otsima. Pole aimugi, mis see rada endast kujutab. On see laudtee? Raba tundub alguses päris lihtsalt läbitav, siis aga tulevad päris suured ohtlikult vajuvad alad. Lõpuks märkan midagi värvilist eemal puuokstes. Suundun sinna ning jõuangi rajale. Rajal liikumine suht piinarikas- rajaks on rabapinnale lahtiselt laotud plangud. Planke on mitu kihti- vanad ja uued. Plangud on kõvad käia ning pealmised plangud kipuvad ettearvamatus suunas kalduma, mis teeb villis jalataldadele veel ekstra valu. Rada läheb ümber Seli järve. Siin on kohati nii kõrge vesi, et raja plangud ujuvad vee peal. Kui peale astuda, vajub plank vee alla, keerates üles muda, mis peidab plangu teise otsa. Liikuda tuleb võimalikult kiiresti. Peale järve veel veidi tasast maad, ning siis juba edasi üle ja mööda vallseljakuid. Pehmetele jalataldadele on kaldus pinnad eriti valusad käia. Aegajalt on raja ääres tahvlid piltide ja tekstiga looduse kohta. Lõpuks välja lagendikule (Kollassaar). Siin paistab mingi laager. Noored istuvad koos. Värskelt remonditud katusega hoone. Rahvas tundub mornide nägudega ning ei paista eriti sõbralikud, niiet otsustan neist ringiga mööda minna. Lagendiku servas kohtun ootamatult laigulises vormis mehega- tõenäoliselt nende laagris olevate noorte pealik. Kuna imelik oleks tast lihtsalt mööda trügida, näitan talle oma kaarti, ning küsin näpuga sellele näidates, et kas ma asun siin kohas. Mees viskab kaardile kiire pilgu ning kinnitab- jah. Tundub kahtlane, et ta tegelikult jõudis niikiirelt aru saada, kuhu ma kaardil näitasin. Kas see on see matkarada siin- küsin veel. Jah see ongi, kinnitab mees ning näitab põõsastesse kaduva raja peale. Rada tundub küll kahtlane, kuid lähen siiski sedamööda edasi metsa. Rada lõpebki varsti värskelt mahasaetud puu juures. Miks ta mind sellele rajale juhatas? Mingi nali? Kaardi ja kompassi abil suudan siiski laagrist mööda minna ning õigele rajale jõuda. Paar kilomeetrit seda rada ning siis peaks pöörama Ööbiku rajale. Õigest kohast panen esialgu mööda, kuna selgub et Ööbiku rada on mahajäetud ning kinni kasvanud. Hakkan siiski seda mööda põhjapoole liikuma. Õnneks on säilinud puudele tehtud värvimärgid. Väga palju sääski. Mingihetk muutub rada paremaks- kohati on isegi laudteed säilinud. Siis keeras rada põhja suunas ning edasi oli tee päris raskelt läbitav -palju toomingavõsa ja tuulemurdu. Värvimärkide ning kompassi abil oli rada siiski suht lihtne järgida. Siis tegi rada tagasipöörde ning mina panin edasi põhja poole. Mööda ojakallast, üritades leida järgmise raja algust. Esimese hooga jääb raja algus leidmata ning jõuan välja Jägala jõeni. Pööran tagasi ning sel katsel leian raja. Rada ammu maha jäetud. Kohati rada ristirästi täis tuulemurtud noori kuuski, mis teevad edasiliikumise väga vaevaliseks. Jõuan truubini- muldkeha on suurvesi ära viinud, alles vaid truubitorud. Lõpuks saan kaardil asukoha kidlalt paika. Keedan siin joogivett. Peale truupi kaob rada ning edasi liigun piki jõekallast. Tekib plaan osta Käsmust purk Coca-colat ning see pidulikult Käsmu poolsaare tipus ära juua. Samuti tahaks arbuusi. Lõpuks jõuan teerajale ning siis juba üle jõeäärse heinamaa kruusateele. Mööda (Napu)silda saan Jägala jõest üle. Noorukid autoga küsisid teed- neil pidi kusagil mingi matk hakkama Siit edasi mööda kruusateid 5km-t läbi metsa. Kakerdaja rabast mööda. Ehmunud seltskond autoga otsis kadunud numbrimärki- mida ma eelnevalt teepeal vedelemas nägin. Lõpuks jõudsin metsavahelt välja lagedamale ja kõrgemale alale- vanad talumaad. Lõuna-Kõrvemaa saab läbi. Kui lagedast üle sain, pöörasin teepealt kõrvale ning panin täielikus võsapadrikus telgi üles. Vett pole kusagilt võtta. Keegi ragistas ja murdis puid eemal. Tõenäoliselt põder.
Nüüd on matk otsaga juba niikaugele jõudnud, et hoolimata kõigist hädadest oleks suht narr seda pooleli jätta. Komberdan edasi merepoole.
19km

Pilt

Kasutaja avatar
Tanel
Ekspert
Ekspert
Postitusi: 722
Liitunud: 19 Sept 2011, 21:36
Asukoht: Võru
Kontakt:

Re: Servast serva 2011 ehk kuidas mitte läbi Eestimaa matkat

Postitus Postitas Tanel » 24 Okt 2012, 23:08

Päris huvitav on ajada näpuga RMK matkatee kaardil järge, tuttavad kohad tulevad ette ja meelde. Kas sihilkult või teadmata oled sammunud matkateega paralleelselt või koguni täpselt sama teed mööda. Mõnus lugemine.
The size of your pack is relative to the size of your fear.

Kasutaja avatar
peetrike
Huviline
Huviline
Postitusi: 131
Liitunud: 17 Okt 2011, 20:23
Asukoht: L-Viru
Kontakt:

Re: Servast serva 2011 ehk kuidas mitte läbi Eestimaa matkat

Postitus Postitas peetrike » 24 Okt 2012, 23:51

Tanel kirjutas:Päris huvitav on ajada näpuga RMK matkatee kaardil järge, tuttavad kohad tulevad ette ja meelde. Kas sihilkult või teadmata oled sammunud matkateega paralleelselt või koguni täpselt sama teed mööda. Mõnus lugemine.
Tulevasest RMK matkateest polnud mul õnneks või kahjuks aimugi. Kui aga Eesti kaart ette võtta, siis on näha et suuremad metsad, looduskaitsealad ning muud matkakõlbulikud alad paiknevad niimoodi, et sellisesuunalist matka/rada planeerides satud tahestahtmata samadesse kohtadesse.

Kasutaja avatar
peetrike
Huviline
Huviline
Postitusi: 131
Liitunud: 17 Okt 2011, 20:23
Asukoht: L-Viru
Kontakt:

Re: Servast serva 2011 ehk kuidas mitte läbi Eestimaa matkat

Postitus Postitas peetrike » 25 Okt 2012, 00:01

10. päev (22. mai 2011) Ilusad inimesed

Kuigi mul hommikul vett polnud ning hommikusööki teha ei saanud, läks ikka tund aega liikuma saamiseks. Kõndimine väga vaevaline -jalad väga valusad. Hommikusöök piirdus shokolaadiga. Teeäärses lombis sain vähemalt käed ja näo loputatud. Väga valus käia. Kraav, kust lootsin vett saada, oli kuiv. Peedu asula. Lõpuks sain truubi alt vee. Mööda teed edasi- vastu tuleb välismaine jalgrattamatkaja. Nice trip! hüüab laialt naeratav jalgrattur mulle. Nice trip my ass!- tahaks vastu hüüda, kuid suudan vaid midagi ebamäärast kraaksatada. Teen peatuse Albu/Lehtmetsa laagriplatsil, kus tegin hommikusöögi. Veel ports jalgrattamatkajaid. Kõik on nii kirjud ja hoolitsetud. -ise olen porine ja räsitud. Edasi. Võtsin kraavist uue vee.Mägede liivakarjääri juurest paremale ning edasi. Ilm on juba päris palav ja mets kuiv. Ühe kõrvalisema teeharu peal keedan joogivett. Jõuan Jänedale. Panen joogivee sisse viimase limonaaditableti. Edasi Aegviidu poole. Eesmärgiks jõuda Venemäe laagriplatsile. Tihe liiklus. Palju autosid jalgratastega katusel -mingi võistlus vist kusagil. Tee Aegviidu raudteeni tundub lõputu. Üritan raudteest üle saada kuid esialgu lähen valesti. Lasen rongi mööda, ning siis jalakäijate ülekäigust üle. Kange tahtmine on poes käia ja midagi head osta, kuid otsustan, et teen matka ikka vaid oma varudega lõpuni. Aegviidu majadest ringi mööda ning edasi põhja poole. Spordibaasi rajad -osa radadest kaetud pehme laastkattega- jalgadel parem käia. Küll aga käib rada tobedalt sinkavonka ja üle mägede. Koguaeg peab täpselt kaarti ja kompassi jälgima, et mõnele kõrvalrajale ei satuks. Üks mägi on ikka eriti järsk ja kõrge- Linajärve mägi. Ümber Änni järve. Mustjärve juures panin õigest teeotsast mööd, kuid õnneks märkasin viga. Peale igat puhkehetke on uuesti jalgade liikumasaamine tõeline piin. Tallaalused löövad tuld. Siit edasi pikad liivased teed põhjasuunas. Pikknõmm. Lõpuks jõuan Venemäele. Mäeotsas vaid liivane plats. Kas see ongi laagriplats? Mingeid infotahvleid pole. Jätan seljakoti maha ja lähen luurele. Teedmööda edasi ja lõpuks leian ka õige laagriplatsi. Suur ja korralik -ja inimtühi. Toon oma seljakoti mäeotsast ära ning sean end laagrisse. Häda on siin selles, et laagris pole vett. Kaart näitab küll kraavi veidi eemal metsas ning järve. Üritan siiski olemasoleva veega läbi ajada. Jagan vee söögikordadeks ning panen kõrvale ka jalgade pesuks vee.

29km
Pilt

Vasta

Mine “Matkapäevikud”

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline