2008-Jaanid Koival e. parvematk Koiva jõel

Pikemad kirjed ja põhjalikumad ülevaated sinu matkast.
Vasta
Kasutaja avatar
mrWilson
Administraator
Administraator
Postitusi: 1623
Liitunud: 12 Veebr 2011, 04:31
Kontakt:

2008-Jaanid Koival e. parvematk Koiva jõel

Postitus Postitas mrWilson » 12 Veebr 2011, 21:12

Vaatasin, et mõned head inimesed olid võtnud nõuks Koiva voogudel parvetada. Seega meenus mulle ja ühtlasi ongi siinkohal passlik puhuda tolm maha meie 2008 aasta tripilt.

Lugu sellest kuidas me jaanipäeval parvega mööda Koiva jõge seilasime. Planeerisime reisi 22-25 juunile, marsruudiga kuskilt Koiva eesti poolselt keskjooksult kuni Valmierani välja.

Pilt

Wikipedia kirjeldab: Koiva (läti keeles Gauja) on jõgi Lätis. Algab Vidzeme kõrgustikult. Ülemjooksul voolab kirdesse läbi mitme järve. Keskjooksul suundub loodesse laias orus mööda Eesti ja Läti piiri. Seejärel keerab edelasse ja voolab läbi Valmiera (Volmari), Cēsise (Võnnu), Turaida ja Sigulda, moodustades sügava oru. Suubub Riia lahte. Jõe keskjooksu ümbritseval alal, Valmierast Siguldani, asub Gauja rahvuspark. Jõe kaldal paljanduvad Devoni liivakivid. Koiva langus on 234 meetrit, mis teeb languseks 0,52 m/km. See 452 km pikkune jõgi on pikim Lätis voolav jõgi (Daugaval on Lätis voolamas ligi 100 km vähem). Tähelepanuväärne on, et Koiva lähe on linnulennult vaid 90 km kaugusel suudmest. Koiva vesi on võrreldes teiste Läti jõgedega külm. Koiva kaldal asub kaitsealune Koiva puisniit.

Juba mõnda aega varem orgunnisime Lauri veskis asjad jonksu, et hiljem ei tekiks mingeid suuremaid jamasid. Parv nägi välja üsna spartalik, kahe kanuu peale ehitasime laudadest plate mis käis kolmeks osaks ja need osad sai omakorda rulli keerata, et mahuks ikka järelkärusse kenasti ära. Parvele pidi mahtuma kolm reisiselli, telk, tulease, elektriline päramootor (igaks juhuks) koos kolme akuga ja kogu nodi mis selliseks reisiks ikka vaja kaasa vedada on.

Kõigepealt tuli Koselt Muutzo peale võtta, kes autoga tagasi sõidab ja 25 juuni õhtuks meile Valmierasse järgi tuleb, vähemalt esialgne plaan nägi seda ette. Viljandist ostsime kogu vajamineva söögikraami ja täis seiklusindu põrutasime meie reisi alguspunkti. Veidi kaarti uurinud järeldasime, et kõige parem on parv vette lükata pisut Lätti sisse sõites, enne Gaujienat. Nii sai ka tehtud. Kell 18:30 lükkasime oma aluse kaldast lahti ja lehvitasime Muutzole kes veidi kurvalt meile järele vaatama jäi.

Kohe algul selgus aga tõsiasi, et üks kanuu lekib, õnneks mitte palju. Aegajalt tuli siiski kopsikuga, mille Lauri osavalt noaga pooleliitrisest plastpudelist lõikas, vett välja loopida. Hea oli, et kogu varustus suurtesse prügikottidesse pakidud sai.

Teisigi kanuutajaid oli algul päris palju, iga natukese aja tagant sõitis mõni mööda, ka üks eesti grupp. Ilm oli suurepärane, päike paistis ja taevas polnud ühtegi pilve. Ermo tegi grilli tule ja pani vorstid särisema. Ahtrisse heiskasime eesti lipu, et oleks ikka kaugelt näha kellega tegu. Jõgi oli küllalt lai aga sel aastaajal väga madal kohati isegi meie peaaegu olematu süvisega parve jaoks, pidevalt tuli igasugu vettelangenud puurisu vahelt mis põhjast välja turritasid mööda põigelda, kuid see meid ei heidutanud. Pärast seda kus Mustjõgi Koivasse suubub läks natuke paremaks. Väga käänuline on ta ka, kõrgete 3-4 meetriste ja kohati enamgi veel liivaste kaldajärsakutega.

Üllatavalt palju oli näha jaanipäevalisi, seda kogu reisi vältel. Pea iga käänaku taga istus mõni seltskond väikese lõkke ümber. Ühest eesti seltskonnast hõigati meile: “No teil on ikka õige mugav elu” :) viipasime neile rahulolevalt. Kulgesime tasapisi edasi. Aegajalt, kui ei viitsinud aerutada ning jõe sügavus seda lubas lasime päramootoril vaikselt suriseda, ise jägermeistrit timmides ja piipu popsutades. Otsustasime, et sõidame kogu öö.

Öö oli visa tulema, ikkagi jaanid ju. Lõpuks ta mingil määral siiski tuli. Käisime kaldalt lõkke jaoks hagu hankimas, avastasime metsloomade raja millel labidasuurused põdra jäljed, oli teine jõe ääres joomas käinud. Pikkamööda kerkis jõele paks udu, nagu kurjakuulutav hingus. Udu seest kumas nõrk tulekuma mis salapäraselt ja tasahilju mööda jõge liikus, justkui ööpimeduses hiiliv vaim… Selline vaatepilt võis avaneda kaldalseisjale. See oli lõke mis parve vööris nõrka valgust heitis ja reisiseltskonna külmunud ihuliikmeid soojendas. Panime parvele nimeks “Prometheus”.

Ermole viirastusid udu seest pidevalt koprad, jälgi nende loomakeste tegevusest nägime päeval palju, nii mõnigi jämedam puu oli jõkke langetatud. Mina juba magasin kui Lauri ja Ermo märkasid äkki kaldal luusimas üleni valgeid lehmi, mille peale Ermo suured silmad tegi ja ütles: “Valged lehmad, ei või olla! Mingi läti tõug”? No seda oleks tahtnud küll isegi näha.

***

Järgmisel päeval domineeris tüüpiline jaanipäeva ilm, niikui uuesti lätti ehk esimese suure sillani jõudsime hakkasid pilved kogunema ja vihma sadas vahelduva eduga kuni õhtuni. Hommikul panime ettenägelikult parvele telgi püsti, et oleks hea vihmapakku pugeda. Ühtäkki sattusime kokku mehega kel polnud ainsamatki riidehilpu seljas ja kes kükitas jõe kohal puu otsas ning teretas meid sulaselges eesti keeles. Päris lõbus seik. :) Kahju, et pilti ei taibanud teha. Eesti lipust oli ikkagi kasu ning jäi mulje, et eesti keeles teretamise on kõik lätlased ära õppinud.

Vihma kallas armutult. Istusime Lauriga ahtris, vihmariided seljas, minul olid veel jalad suurde prügikotti mähitud, mõlemal mõlad käes ning üritasime muudkui puunottidest mööda manööverdada, üsna trööstitu olemine. Eile söögiks olnud hernesupp ning täna hommikused oad riisiga igatahes mõjusid, teate ju küll… :) Varsti vajusime kõik kordamööda telki magama. Lauri, raip norskab, Ermost ei tasu rääkidagi…

Pilt

Kogu päeva kulges sõit kuidagi uniselt, et mitte öelda kohati isegi pahuralt. Õhtuks jõudsime teise suure sillani, mis Valka ja Vijciemsi vahelisel teelõigul Koivat ületab. Õnneks keerati ka taevakraanid selleks ajaks kinni. Mõningase otsimise peale, mis polnudki esmapilgul nii kerge, sest kogu jõgi voolab sügaval sängis leidsime sobiva laagripaiga, lätlased olid koguni spetsjom sildi üles pannud: “Lidz adputas vietai 800 m”, mis vabatõlkes peaks tähendama: telkimiseks mõeldud ala, vms. Ermole jäi kaldal üks punapea silma, tükk aega ei andnud talle see rahu… :)

Juba päeval saime teate, et Helen ja Maria on kuskil lähistel ja tulevad meile varsti külla. Nüüd oli hea võimalus natuke varusid lasta täiendada, plikad lubasid leiba, kohvi ja muud kraami juurde tuua. Nokitsesime vaikselt laagripaigas ettevalmistusi- puude vahele tõmbasime vihmakaitseks presendi, tassisime parvelt vajamineva nodi kaldale, hankisime lõkkepuid jne… Vahepeal jõudsidki plikad kohale, nemad muidugi kohe meie imemasinat kaema mis veidi eemal liivale tõmmatult kössitas.

Kaua nad meiega aega ei viitnud, panid jälle ajama. Meil aga möödus õhtu rahulikult, Ermo magamiskotist kostus juba varakult norskamist, meie Lauriga lobisesime veel jupp aega lõkkejutte. Kuna külm nahavahele puges kolisime lõpuks kõik telki magama, igaüks haaras veel lõkke äärest omastarust väärtuslikumad asjad kaasa.

***

Hommikul (mis hommikul, tegelikult põõnasime hambad laiali lõunani välja) selgus aga tõsiasi, et asjad mida me öösel telki kaasa ei märganud võtta on salapärasel kombel tumedate isikute küüsi langenud, ehk siis külastasid meid läti vargad. Kadunud olid asjad mida lätlasel ikka vaja võib minna: Muutzo taskulamp ja katelok, Lauri kirves ja pesemata söögikauss, Ermo Leatherman ning telgi kott koos vaiadega, võibolla veel midagi mis hetkel ei meenu. Nõutuks võttis see asjaolu meid küll, ei märganud ju ometi kõiki asju kaasa võtta kui öösel laagripaigast parvele telki kolisime. Krdi vihma sadas jälle, mis meele veelgi mõrudamaks tegi. Heakene küll, elu sellepärast veel seisma ei jäänud, hommikusöök oli vähemalt alles.

Aeg oli jõudnud salamisi sinnamaale kus selgus, et Valmierani me kindlasti välja ei vea. Lühikese nõupidamise järel langetati otsus, et edasi pole mõtet sõita kuna argielu hingas kõigile juba vaikselt kuklasse. Helistasime Muutzole, et võib meile järele tulema hakata. Senikaua sisustasime aega parve ja varustuse kokku pakkimisega, söögi valmistamisega ja väikese reisilõpunapsu rüüpamisega.

Vot selline reis kukkus välja. Väga, väga lahe. Hinges hellitan lootust, et kunagi ehk on võimalus jätkata sealt kus meil seekord pooleli jäi.

Kogu lugu blogis: http://olgu-nii.blogspot.com/2008/06/ja ... -vol1.html" onclick="window.open(this.href);return false;
Viimati muutis mrWilson, 15 Mär 2013, 22:39, muudetud 2 korda kokku.
Ah, minge metsa...

Kasutaja avatar
Morheatus
Administraator
Administraator
Postitusi: 736
Liitunud: 07 Dets 2010, 22:50
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Re: 2008-Jaanid Koival e. parvematk Koiva jõel

Postitus Postitas Morheatus » 12 Veebr 2011, 22:37

juutuubi videos kõige viimane pilt, Koiva- ja Must -jõe liitumiskoht on väga omapärane, kui te sisse ei sulpsanud, siis järgmine kord teadmiseks, külm ja soe jõgi saavad kokku ja vees olles on temperatuuri piir selgelt eristatav, samm vasemale või paremale, oled soojas või külmas vees.

Valged lehmad, võimalik, et nägite läbi udu Erefordi lihavesiseid, keda kasvatatakse Harglas, Taheva vallas koiva jõe ääres, võimalik, et karjamaid mujalgi jõe äärsetel niitudel.

Lugesin, et teil vehiti varustust sisse, ära ei õnnestunud midagi uputada? Hehe, Valga parvetajatest üks uputas digifotoka koos piltidega Koiva kaladele mälestuseks.

Lauri, tervitused temale, olen ka Lauri. (Jäägu siis minu ametlikuks nimeks Eisler, vms, ei lähe Laurid segamini).

See parvestamine tuletab kulgemist kummipaadiga Taheva sillalt kuni Kõrgepervani Koiva jõel kokku seotud kummipaatidega.
Kohalejõudmine pole üldsegi nii huvitav kui teekond ise...

Kasutaja avatar
mrWilson
Administraator
Administraator
Postitusi: 1623
Liitunud: 12 Veebr 2011, 04:31
Kontakt:

Re: 2008-Jaanid Koival e. parvematk Koiva jõel

Postitus Postitas mrWilson » 12 Veebr 2011, 23:05

Tegelikult sinu mainitud viimane pilt ei ole tehtud Mustjõe ja Koiva liitumiskohas, kuigi sarnasus on olemas. See klõps sai tehtud üsna meie reisi lõpus kuskil, silla all. Jõgede ühinemiskoht jäi aga tripi algusesse. Mäletan, et see osa jõest oli üsna sügav- võrreldes ülejäänuga.

Õnneks või kahjuks peale lätlastele vastu tahtsi kingituste jagamist ei õnnestunud meil midagi ära uputada, vähemalt olulist mitte :)
Ah, minge metsa...

Kasutaja avatar
Morheatus
Administraator
Administraator
Postitusi: 736
Liitunud: 07 Dets 2010, 22:50
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Re: 2008-Jaanid Koival e. parvematk Koiva jõel

Postitus Postitas Morheatus » 12 Veebr 2011, 23:09

Jah, ma rumal, must jõgi on päris pisikene, võrreldes sealse jõega.
Kohalejõudmine pole üldsegi nii huvitav kui teekond ise...

Kasutaja avatar
udu
Uudistaja
Uudistaja
Postitusi: 72
Liitunud: 08 Dets 2010, 21:54
Kontakt:

Re: 2008-Jaanid Koival e. parvematk Koiva jõel

Postitus Postitas udu » 14 Veebr 2011, 20:42

Ehheeee...:D

Väga tore on kuulda, et on ka teisi, kes on parvetanud Koiva jõel. Mina olen siis ,,udu,, ja minu parvematkast on foorumis juba jutt olemas.

Ilmastikust rääkides, siis esimesed paar päeva oli väga vihmane ja niiske ning ka meil sai parv märjaks. Vahepeal saime isegi väikese rahesaju osaliseks. Alles kolmandal päeval lasime endale penoplasti juurde tuua, siis läks olukord kuivemaks ja ilmad ka ilusamaks:D:d

Ka meie matka ajal möödus meist palju kanuutajaid - kõige meeldejäävam kanuutaja oli Saksamaalt pärit mees, kes ütles, et käibki nii iga aasta Eestis kanuutamas.

Ja seda tunnet ja vaatepilti ei näe koguaeg, et parve pealt, vee pealt, kumab tuli - ka meie tegime parvel väikeses ufo-s sašlõkki:D:d

Valmeiras tegime peatuse ja ajasime kohalikega juttu ja nad tegid nalja, et kaugelt vaadates tundub nagu vee peal sõidaks prügihunnik - sest ka meie pakkisime kõik oma asjad prügi kilekotti - kaasa arvatud vahe peal ka iseenda:d:d:D

Viimased kaks-kolm ööd ööbisime ka parve peal kalda ääres - ankruks oli labidas:d:d:Dmagasime nagu kilud karbis, sest meid oli 7 ja parve pindala oli u 12ruutmeetrit:d:D....see eest oli aga soe:P

tegelt oli igasuguseid juhtumeid nii palju, et meeutamine võtab aega:d
aga see on matk, mis jääb meelde tervex eluks ja sellest matkast räägitakse ikka kaua:d

Kasutaja avatar
mrWilson
Administraator
Administraator
Postitusi: 1623
Liitunud: 12 Veebr 2011, 04:31
Kontakt:

Re: 2008-Jaanid Koival e. parvematk Koiva jõel

Postitus Postitas mrWilson » 15 Veebr 2011, 02:31

Kui ilmast rääkida siis täiesti tüüpiliselt kallas jaanipäeva päeval, muidu oli nitzevo. :)

Aga kuidas teil jõe sügavusega lood olid? Meie tripi ajal viskas harva põlvest ülespoole. Eks vist põuda saab ainult süüdistada.
Ah, minge metsa...

Kasutaja avatar
udu
Uudistaja
Uudistaja
Postitusi: 72
Liitunud: 08 Dets 2010, 21:54
Kontakt:

Re: 2008-Jaanid Koival e. parvematk Koiva jõel

Postitus Postitas udu » 15 Veebr 2011, 11:31

mhm...no veetase oli meil ikka põlvest kõrgem:P......alguses kartsime, et kui veetase liiga madal on, siis jääb parv kinni ja muidugi osutuksid suuremad kivid takistuseks, kuid jah, veetase oli isegi Koiva jõe kohta tol hetkel päris kõrge:P

Vasta

Mine “Matkapäevikud”

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline