Rattaga Kreekas, Albaanias ja mujalgi 2015

Pikemad kirjed ja põhjalikumad ülevaated sinu matkast.
Vasta
Aivar
Huviline
Huviline
Postitusi: 212
Liitunud: 26 Okt 2012, 20:46
Kontakt:

Rattaga Kreekas, Albaanias ja mujalgi 2015

Postitus Postitas Aivar » 11 Veebr 2016, 15:51

Kirjutan siin jälle oma teekonnast mille kulgesin läbi jalgrattaga. Kasutan seda liikumisviisi,et vaigistada seda tegelast kes kargab kuskil sisimas ühelt jalalt teisele ja kannustab takka - minema välja ja olema ära. Sellisel viisil - jalgrattaga saan anda “talle” mõista, et millegi saavutamiseks on vaja näha vaeva - vahel on vaja kannatada ning teinekord leppida paratamatusega. See on lõputu kompromisside ja otsuste jada millega pead tegelema kui ilm muutub kehvaks, tuul muutub tugevaks või aeg näpistab tagumikust. Aga “tema” kangekaelsus paistab olevat kohati kõigutamatu ning mis kõige hullem - ta paistab jõudu koguvat. Iga korraga on “ta” aina tugevam kui on pärituul, kui on päike - kui vuhisen allamäge - isegi siis on “ta” tugevam kui on troopilise tormi taoline paduvihma hoog, valitseb kottpimedus ja oled ihuüksi kuskil maailmaserval. Tema ikka trummeldab rusikatega vastu rinda ja laseb kuuldavale huike mis sarnaneb pigem koera kurvale ulgumisele kui ürgsele kutsele, et olen siin ja ma ikka liigun oma valitud teel. Nüüd tasuks jätta see ulakas tarsan või tulehargiga kurat kuskil sisimas uut plaani nokitsema - tema on ju seekord oma tahtmised läbi surunud ning matk on tehtud.

Pilt

Oma teekonda alustasin seekord praktiliselt juba tuttavast kohast Lyonist Prantsusmaal - õigemini küll Maconi linnast mis asub 70km eemal aga suures plaanis ikkagi juba läbi käidud rada. Olustiku loomiseks tasub ära mainida, et tegemist oli viinakuu lõpuga või vanarahva tarkuse kohaselt pigem rehekuuga. Suvesoojus ei ulatunud enam sisemaale ja alpi mäestiku ilm muutub päev päevalt talvisemaks. Mõistagi ilmastik seadis sel moel omad piirid minu teekonnavalikul. Lehekuu matkal, mais sain üpris selgeks kui “mugav” on matkaratast tassida - mitte sellega sõita, jätsin sellised “rõõmud” seekord kusagile tulevikku - või minevikku. Lisaks oli mul põhjust prantsuse lõunarannikule jõuda Canne linnas. Kerge ülevaade vanakooli gps lahendusest - paberkaardist ning teekonna valik oligi paigas. Kõigepealt mööda via Rhone rattateed tublisti lõuna poole ja seejärel juba Route de Napoleon ning tervitused päikeserannikult. Asusin teele ja matka algus oli ikka veidi rabe - nagu tavaliselt. Tuleb sisse elada ja leida oma rütm aga see võtab aega.

Via Rhone oli muidugi tore... sile ja üpris hästi tähistatud. Hiljem vändates taas üle mäestiku mida kasutas heade geograafiliste teadmistega väejuht ... siis võib kindlalt väita, et ta oli halastamatu kui valis sellise marsruudi. Teel oli mitmeid üle 1000m kurusid mis ei olnud kindlasti lihtsamad ajal kui ei olnud asfaltteid ning liiguti hobustega või peamiselt ikka jalgsi.

Pilt

Minu päevad olid pikad, sest vara läks pimedaks aga minu eesmärk oli jõuda ikkagi võimalikult ruttu rannikule. Olin eelnevalt kokku leppinud kohtumise teise kangekaelse ja sihikindla eestlasega kes samuti väntab pigem rattaga neid vahemaid mida enamus läbiksid ikkagi pigem autoga - tegelikult targemad lausa lennukiga. Kui oleksin täiesti objektiivne - siis härra oli veel nii vitaalne (nagu on moodne öelda), et oli endaga kaasa võtnud oma rattale 2 ketti mida kordamööda vahetades(käiguosa eluea pikendamiseks) plaanis siiski kõigest hoolimata molekulideks sõita. Milles ma ka ei kahtle, et see tal õnnestus - siinkohal tervitused Kunole!

Pilt

Esimene ilus päev ilmastiku silmas pidades oligi mägedest laskudes ja Canne jõudes. Pikad ja soojad riided sai mõneks päevaks kotti pakkida ja edasi juba D-vitamiini vanne võttes liikuda Genova linna suunas Itaalias. Ööd olid rannikul soojad ja ilusad - loobusin telgi püstitamisest ning magasin tähistaevase vaiba all. Päeval sai muretult sõita, sest mais olin seda teekonda juba läbinud ning sain keskenduda lihtsalt rattasõidule. Tegime pikemad lõunapausid ja õhtuti lobisesime värske matkakaaslasega kohaliku õlut mekkides. Monaco oli oma tavalises elurütmis ja meiegi läbisime selle ilma suuremate poognateta. Peatselt saabus ka Genova ning meie ühine teekond sai lõpu - mina võtsin taas laeva, et rutem Sitsiiliasse saada ning oma teekonda jätkata juba sealt Ateena suunas Kreekas. Kuno teekond aga jätkus mööda maismaad nagu minul kevadise matka ajal.

Ma arvan, et mõnes mõttes oli see meie mõlemi jaoks väike kergendus, sest vähemalt minu päevane keskmine kiirus ei küündinud enam sellisele tasemele mida oli näidanud kilomeetrite lugeja minu lenksul siis kui sõitsime koos. Kuigi minu päevad venisid ajaliselt ja distantsiliselt pikemaks siis liikusin aeglasemalt. Ilmselt selline anomaalia tekib automaatselt, kuna olime kokku leppinud, et liigume need mõned päevad koos ja siis ei taha ankrukiviks taga lohiseda ning seetõttu tallad ikka neid pedaale suurema hoolega kui ehk seda muidu teeks.

Laevas aga valisin juba tuttava - kõige soodsama pileti mis andis mulle võialuse peremehetseda üksikus puldan istmes - aga see on täiesti sobilik mehele kes kasutab padjaks kännujuurt ja madratsiks samblavaipa. Tegelikult reformvoodi mugavaid vedrusid asendab küll ThermaResti munamatt aga samblamadrats oma parimal moel on alati siiski kõrgelt hinnas.

Pilt

Endiselt sain laevas kasutada mingisugust ühisdušši ja hiljem ka laadida voolutarbjaid. Kõige eredam tegelane laevas oli mingi 80+ Sitsiilia mafiooso kes käis Genovas oma pojal külas. Oli väga sõbralik ning valvasime kordamööda üksteise asju. Rääkisime esialgu pikalt viipekeeles, sest ta sai aru, et ma ilmselgelt ei pruugi itaalia keelt rääkida. Ilma hääleta rääkimine - ma ei tea miks ta sedasi suhtlemist alustas aga see toimis. Kahtlustan muidugi, et ma ei näinud teps mitte Antoonio või Fabriitsio moodi välja. Viplala?:)

Pilt

Muidu kõik oli normaalne - kuni hetkeni kui uni temast võitu sai. See kõik juhtus minu arvates sekundite jooksul. Lihtsalt imeks pandava vilumusega on sellises vanuses džentelmen lihvinud oma uinumised... ma keerutan vahel tunde voodis, et kuidagigi unemati silmalau peale istuma meelitada ja siis tuleb mingi maafia jõugu juht ning teeb väikse power napi poole täishääliku pealt - lihtsalt keset vestlust. Tegelikult oli see kahtlemata tema hääletu viipekeel ja ta ütles sellega, et jääb nüüd magama...

Sitsiilias maabusin Palermosse ning edasi läks kõik samuti veel sisse tallatud rada - ei hakanud tiirutama kuskile saare sisemusse vaid võtsin taas suuna Messina linna kus saan väikese praamiga juba päris itaaliasse. Mitte, et Sitsiilia kuidagi vähem itaalia oleks aga tegemist on siiski saarega. Aga enne veel kui Sitsiilia seljataha jätsin koputati päris tugevasti minu alateadvusele ja ohutundele. Kohtumine surnud mootorratturiga oli midagi mis pani mõtlema kõigi nende tuhandete autode peale kes viuh ja viuh seljatagant igal minutil kümnete kaupa mööduvad. Milline juht neist näpib telefoni või kes neist reguleerib raadiojaama... Õnneks mälupilt tüübist lina all jalad paistmas tiirles peas vaid päeva ning edasi oli rõõm juba kohtuda elavate inimestega.

Edasine teekond nägi ette laevaületust Brindisi linnast Kreekasse ja sellel lõigul oli mul võimalik kasutada erinevaid varjante kohale jõudmiseks. Minu valik langes Ionia mere ja Taranto lahe kallastel sõitmise kasuks. Hiljem otsustasin ka külastada Santa Maria di Leuca poolsaare tippu mis on meile kõige mõistetavam kui Itaalia kui saabas siis selle kontsa tipp. Seal kõrguv 47m kõrgune tuletorn on itaalias tähtsuselt teine - iseenesest mõistetav miks kui arvestada laevaliiklust selles piirkonnas.

Pilt

Kuna ilmad olid head siis kõiksugu vilju sai võtta otse puult - apelsinid, mandarinid ning granaatõunad. Valmis olid ka kiivid ja hurmaad - viimaseid maitsesin ja sõin küll esimest korda, sest toidupoes olen siiani neist ükskõikse ilmega mööda kõndinud kui tundmatu looma nahast millele ei oska mingisugust väärtust anda. Lisaks hurmaa avastamisele oli lõik kuni Brindisini mitmeski mõttes huvitav, sest esimest korda elus ma läksin vabatahtlikult jalgrattaga kiirteele.

Pilt

Lühidalt kokkuvõttes oli ehitatud uus kiirtee vana tee asemele ja kergliiklusele ja traktoritele puudus alternatiiv ületada jõgesid ja muid takistusi. Ületasin juba suletud sildu ja otsisin pisikesi mullaseid põlluvahe teid kuni pimedani ja edasi ei liikunud praktiliselt midagi kui ühel hetkel näen, et kõrval paikneval lärmakal kiirteel tuleb mingi aeglane valgusvihk minu suunas. Jõuan mõelda, et kuidas motoroller tohib kiirteel sõita kui tal pole piisavalt võimsust aga veidi hiljem näen, et sellel “rollerimehel” käivad ka jalad ringi. Ja siis juba nägin kiirtee turvapiirde vahelt kuidas tundmatu matkarattur kergelt laskuval teel mööda vuhises. Olin müüdud... pöörasin ringi ja sõitsin esimese kiirtee pealesõiduni ning väntsasin seni kuni korralik madalama astme tee taas kiirtee kõrval looklema hakkas. Muidugi ohutusvest ning tuled ja vilkurid mis vähegi kaasas oli sai külge installeeritud ja tööle lülitatud. Õnneks läbitav teekond kiirteel ei olnud kuigi pikk. Ma ei liikunud tunde sellel teel vaid väike kiire sutsakas ja olin tagasi oma tuttavatel radadel - külateedel.

Kui muidu võiksin terve 5 nädala jooksul toimunud matka ilmaolusid kiita siis ainukese vihma saingi enne kontsa tippu jõudmist. Aga sadu oli niivõrd korralik, et lühikese ajaga oli kõik uppunud vee alla.

Pilt

Linna tänavatel oli nii sügav vesi,et vändates - jala alumises asendis oli vesi pahkluuni. Esimesed pakiraamikotid olid vees ja treppidest jooksis vesi randa ja sealt edasi merre nagu mini kosed. Kõik mis vähegi vesi tõsta jõudis ujus samuti teadmata suunas. Sealne piirkond on küllaltki täis ehitatud aga suunitlusega ainult suve turistide teenindamisele siis oktoobris oli tegemist lõputute kummituslinnadega kus elavad üksikud kohalikud. Sedasi pimedas lausvihmas ukerdamine süvendas kiiresti hüljatuse ja üksinduse tunnet. Arusaamatust miks ma siin olen ja kuhu ma enda arust lähen - sest siin ei ole ju midagi. Mingi üüratu torm ja tuul - tühjad majad ja mõeldes kaardile siis paiknemine kuskil itaalia pärapõrgus poolsaare tipus. Kuna pooleli olevaid maju on seal palju kus aknaid ja uksi ees ei ole siis otsustasin, et ei püstita sel ööl mingit telki vaid otsin koha kus on kuiv ja kus ei tilgu midagi pähe.

Pilt

Olingi leidnud “oma” maja 15-20km enne poolsaare tippu... blokkidest laotud seinad paneelidest katus - aknad ja uksed puudusid, tarasid ning aedu ei olnud mis takistaksid ligipääsu majani. Kuid sel hetkel ilmus välja ei tea kust mingi sõiduauto kes hakkas mind jälgima. Muidu ma ikka hoidsin silma peal kes tuleb tagant ja kes kus linnades veel sõidavad. Üldiselt valitses täielik vaikus - väga üksikud inimesed liikusid. See tegelane sõitis minust mööda - seejärel pööras eemal ringi ja möödus minust uuesti. Mõtlesin, et ju ta eksis teega ja vaja tagasi minna. Lasin tal silmapiirilt lahkuda ja seejärel pöörasin
teelt ära, läksin ruttu majani, kustutasin kõik tuled ja vaatasin kas majas on kuiv. Kuid järgmisel hetkel näen kuidas sama auto uuesti aeglaselt teepeal mööda sõidab. Seejärel pöörab maja juurde kus mina olen - see tee ei viinud enam kuhugi. Seisatab mu ratta juures, sõidab edasi - pöörab uuesti ringi ja seejärel ma juba läksin ka oma ratta juurde mis peale ta sõitis minema. No jah... neetud ... ilmselgelt ma sinna ööbima ei jää. Kell oli juba väga palju - arvatavasti kümme õhtul või midagi taolist. Ilm on kohutav ja ainukese ideaalse maja juures kobistan ka mingi tüübiga kokku kes on minu tegevusest huvitatud. Võtan ratta ja väntan edasi... kuna ta minuga kontakti ei üritanud luua siis ma ei tea mis teda huvitas. Esimesed paar potensiaalset maja jätan kindlalt vahele, et öösel tüübiga taas kokku ei peaks põrkama. Lõpuks umbes 5km enne poolsaare tippu leidsin uue maja kuhu tassisin ratta kiiresti sisse. Kustutasin kõik tuled ja pealambiga toimetades jälgisin, et valgus välja ei pasitaks. Öö oli kuiv ja soe, vastu hommikut saabus mingi auto selle maja ette aga tegemist oli kaluritega kes läksid randa. Magasin veel veidi ja esimese koidikuga pakkisin ennast kokku ja asusin teele. Seejärel õige pea juba poolsaare tipp Santa Maria di Leuca ning peale seda sain pöörata juba Aadria mere kaldale. Õnneks esialgu ainult udutas kergelt mis jäi ka õige pea järgi - vihm oli möödas.

Pilt

Tugev tuul oli siiski veel üle poole päevast minu kaaslaseks. Hiljem muutus ilm veidi paremaks ja sain juba mõnusalt pedaale talluda, et Brindisi sadamalinna jõuda. Minu lünkliku organiseerimise tulemusena ootas mind sadamas üllatus. Laev millele ma enda arust kiirustasin - oli just sel päeval graafikust prii. Kõigil teistel nädalapäevadel sõitis aga siis mitte - sain ühe päeva oodata ja natuke linnas tiirutada.
Laev ise oli vana skandinaavia ja kesk-euroopa vahel sõitnud alus. Soome keelsed sildid ja juhised kõikjal “Terve tuloa, hissi ja auki ovi”. Jätkasin oma hoiakut ning ostsin odavaima pileti mida pakuti aga minu üllatuseks sain selle eest terve suure ruumi koos 250 istmega:) Kõik minu päralt, sest rohkem reisjaid seal ei olnud. Olenemata ootamatu suure vabade istekohtade valiku sülle langemisel voltisin lahti oma madratsi ning valisin parima koha põrandal.

Pilt

Magamiskoti olin samuti teadlikult kaasa võtnud ning öö oli nagu üksikkajutis. Järgmisel päeval enne sadamasse jõudmist kohtusin veel mõne turistiga kui laevas ringi kondasin aga laevaliin püsib veepeal peamiselt kaubaautode transportimisest Kreeka ja Itaalia vahel. Ilmselt suvekuudel kui rahvas rohkem ringi liigub on ka turistide osakaal mõnevõrra suurem. Laev ise näeb muidugi parajalt väsinud välja - katkised kraanid, räpased diivanid jne.

Esimesed vaated Kreekale muidugi erilist entusiasmi ei sisestanud - puhus vali tuul ja kõikjal olid mäed. Pigem kõle ja jahe kui kutsuvalt soe. Vaadates reelingult kuidas laev sadamasse manööverdab mõtlesin juba, et eks see Ateenasse jõudmine saab olema raske. Järgnevatel päevadel tuul ei vaibunud ning mööda Khorintose lahe kallast sõites puhus tuul ikka pideva järjekindlusega vastu. Lõpuks Khorintose kanal, 6km pikk mis on omamoodi tore uuristatud käik läbipääsuks laevadele. Sealt edasi on juba 80km ja Ateena. Kuna Kreeklaste pealinna jõudsin pärastlõunal siis väga pikka kultuuriprogrammi ma omale ette ei kirjutanud. Otsustasin vaadata kaasaegseid ja vanemaid olümpiarajatisi ja Akropoli - sellega ka piirdus minu “must be” programm.

Pilt

Edasi tiirutasin mööda linna ning jälgisin suurlinna õhtust melu. Ateena näol vajasin lihtsalt punkti kuhu sõita, et ots ringi keerata ja suund Albaaniasse võtta.

Tagasi Aadria mere rannikule sõitsin juba Khorintose lahe teiselt kaldalt läbides Nafpaktose linna ja teisi ilusaid piirkondi. Õnneks tuul ei olnud pöördunud - see tähendas vaid üht... sain sõita pärituules ja palju mägisem teekond sujus tunduvalt rõõmsamas meeleolus kui Ateenasse minnes - siis olin sunnitud vastu tuult pusima. Kreekas rohkem mingeid suuremaid eesmärke ei olnudki - pigem olin põnevil mis ootab mind ees Albaanias ning veidi pani muretsema ajaline graafik, sest järgmine laev mis väljus Albaanias Durrese linnast oli taas suure küsimärgi all. Kuna eelinfot oli selle kohta üpris vähe.

Pilt

Loodus oli ilus ning ilmastiku oludel ei olnud samuti midagi viga. Liikusin omas mullis päev päevalt ja kohtusin kilpkonnaga kes üritas sõiduteel ellu jääda ning väikese kivisisalikuga kes oli leidnud koha minu telgis. Kuigi oli õhtune aeg siis ma talle (ebaviisakalt) öömaja ei pakkunud vaid tõstsin ta välja - muru sisse kus ta sai otsida omale järgmise ööbimiskoha. Konserviks või šašlõkiks oli ta ka liiga väike. Hommikul ärgates oli kõik jääs... isegi joogipudelid olid ära külmunud mis seisid kogu öö väljas ratta topsihoidjas. Siis tekkis küll mõte, et oleks võinud väiksel sisalikul lasta öö soojas ikka mööda saata aga polud eriti huvi, et ta mööda nägu ringi jalutaks. Niigi esimese hooga ehmatas päris ära kui ta magamiskotil ringi siblis:) Kõigele lisaks oleks see väike tegelane kindlasti kauem põõnata tahtnud ning hommikul pikalt uimerdanud:)

Kreekast lahkusin Kakavia piiripunkti kaudu kus ootasid mind ees igavlevad Kreeka piirivalvurid. Mind nähes läks neil päev päris mitme lõbustatud minuti võrra huvitavamaks. Kuna igal ametnikul jagus küsimusi hulgi siis ma juba päris mitu korda pidin küsima, et kas ma nüüd võiksin edasi minna:) Ikka oli nende vastus ühesugune... “kuidas rehvid on vastu pidanud ja kas maastik on väga raske. Palju ma läbi jõuan sõita ja kas üksinda on turvaline reisida sel moel” Olles järgemööda küsimustele vastused andnud siis tulid uued ja uued teemad mis neid huvitas. “Kuidas on elu eestis ja palju mingi asi ratta juures kaalub”. Kõige keerulisem nende küsimustest oligi ehk vastata sellele - kas on turvaline sedasi üksi reisida. Mida sellele üldse vastata? Üksi on turvaline senikaua kuni kohtad - õigemini juhtud kokku südamlike ja sõbralike inimestega. See kehtib igalpool... nii Kreekas, seal Kakavia piiripunktis, Albaanias kui ka Eestis. Tegelikult ei ole mingit vahet mitmeses grupis sa sel moel reisid... oled üksi siis tullakse kahekesi kui oled kahekesi siis tullakse kolmekesi jne.

Pilt

Lähed kogu sõjaväega siis on vastu tulemas samasugune või suurem sõjavägi - vägivalda ei saa lahendada vägivallaga. Heas usus üksik matkaja - ei ole eriti magus kukkel ilmselt - pealegi enamasti on ju sellised üksikud hulkurid vaesed. Lisaks lähiajaloost on kodumaine näide olemas kus kellegi huvi korral tõstetakse ratastelt ka suur grupp elujõus mehi ja hoitakse neid enda seltsis niikaua kui vaja. Rääkimata sellest, et mingi tropi otsa võid sa sattuda ka oma kodupargis. Siinkohal jääb igaühel langetada enda sisemine otsus - kas meid juhib saatus või jumal või kes iganes ning neid valikuid saame teha ise keda või mida uskuda. Elama ju peab, kodus teki all on ehk mõnevõrra turvalisem aga kui see peab minema mingil kindlal viisil siis ta ka lõpuks läheb. Seda teemat saab muidugi laiendada riski hindamise ja riskide maandamisele kuid ega need sõbralikud tolliametnikud mind nii kaua ka küsimustega üle ei ujutanud, et igakülgselt jõuaks teha süvaanalüüsi matkamise turvalisuse teemadel. Lõpuks nad muidugi uurisid kas mul on ikka piisavalt midagi juua ja süüa. Nad olid valmis ilmselt oma lõunad mulle andma aga kõik mis vaja oli mul olemas - sellest ei piisanud neile:) Üks neist tõi apelsine ja ütles, et kingitus Kreeklastelt... neid pidavat ikka kuluma(mitte siis Kreeklasi:) vaid apelsine). Tal oli muidugi õigus - suured magusad päikeseküpsed apelsinid kulusid loomulikult ära.

Pilt

Lõpuks Albaania... ilus, mägine, kiiresti arenev ja sõbralik maa. Kõige sõbralikum riik kuhu ma sel korral sattusin. On väga selgelt aru saada, et nad pingutavad kõvasti oma Aadria ranniku kuurortite välja ehitamisega. Himare’s ja teistes suuremates ning ka väiksemates linnades kerkib järjest kõrgeid... 10 ja enama kordseid hotelle. Kuna Itaalia, Hispaania ja Prantsusmaa pisemgi liivariba on suvisel puhkuste hooajal pilgeni rahvaga kaetud siis tunnevad ka Albaanlased turistide raha lõhna. Muidugi see ei ole Prantsuse riviera aga liivarand, eurohotell ja palmid - mida veel võiks rannanautleja soovida. Ööbimise hinnad on muidugi väga erinevad aga uuemates korralikes hotellides ei jää nad kahjuks kesk-euroopa keskmistele alla. Samas ülejäänud elu on mõnevõrra ikkagi soodsam.

Pisemat sorti sihtkoht oli minu teekonnal sadamalinn Durres ja seega ma sõmeramat rannaliiva otsimas ei käinud. Pigem liikusin teedel koos vanade mercedeste, hobuste, eeslite ja teiste pudulojustega. Huvitav kohtumine teel oli aga hoopis Uus-Meremaalt pärit nooremapoolse paariga. Kohtumine oli nagu ikka ... uuritakse kes kust tuleb ja kuhu läheb. Räägitakse veidi värvikamaid juhtumisi ja hoiatatakse mõne koha või tegevuse eest. Lisaks muidugi tihti räägitakse kasutatavast varustusest jne. Just siinkohal läkski asi huvitavaks. Kohe seisma jäädes rõõmustas tüüp häälekalt, sest avastas meie ühise rattatootja. No okei, minu uue ratta tootja on tõesti maailmakuulus ja mind see niiväga imestama ei pane, et seda teatakse ning kasutatakse võrdlemisi palju rattamatkajate hulgas. Kuigi päris mitu korda küsiti kas ma olen pärit hollandist, sest rattatootja paikneb hollandis. Väga kõva turundus, sest ma ei tea toodet mida nähes võiks keegi küsida kas sa oled pärit Eestist. Kõigele lisaks rippus tema pakiraamil Hillebergi telk... Teispool maakera ja päris olulised komponendid sellisel matkal olid tal euroopa tooted või lausa skandinaavia. Ilmselt oli tal ka Priimuse pliit ja Heglöfsi müts ... minimaalselt või vähemalt Crafti soe pesu:) Selline tase siis turnundusel - kuigi Priimuse pliidile oli keeratavat baloonigaasi leida isegi Itaaliast pea võimatu rääkimata mujal. Ei räägi siin Alpide ja Dolomiitide piirkonnast kus mägironimise ja matkamisega seotud poode tihedalt. Aga Campgaziga ühilduvaid baloone võta igaltpoolt palju kulub.

Pilt

Tulles tagasi Durresi ja sadama juurde siis sain seal päris korralikult maapeale tagasi raputatud. Kõigepealt muidugi terminali turvameeskond on tasemel. Kuna putkamajandus on täies hoos siis enne sadamat oli mitu väikest kuuti kus käis laevapiletite äri - mitte eriti usaldust tekitav. Otsustasin minna terminali, et osta pilet ikkagi väiksele europaniseerunud eestlasele mõistlikumal moel - ametlik reisiterminal koos laevafirma klienditeenindusega. Esimese hooga kohe mingi suvaline väravavaht pidas mind kinni ja uuris kuhu ma lähen. Reisiterminal ja Itaalia laev ... kuhu siis veel... Seejärel oli tal vaja piletit näha - Halloo! Selleks ma ju terminali lähengi, et see pilet osta ... õnneks tundus see ka tema jaoks reaalne põhjendus ja lasi mind ikkagi edasi. Ilmselt ta kaksikvend jäi sedasi oma kuudis piletimüügitulust ilma. Aga mis teha, müügu oma pileteid kohalikele kes teavad milline ümber vajuv putka on usaldusväärne ja milline mitte. See on umbes sama nagu poes ei ole ühtegi hinda... no see on loomulikult taolistes riikides ja mujalgi maailmas kus tsivilisatsiooni mõiste pole kohale jõudnud täiesti normaalne nähtus aga kuna ma teadsin, et pooltes poodides on ikkagi hinnad olemas siis sattudes näo järgi hinnatavasse poodi siis ma lihtsalt jalutasin välja - juhul kui midagi konkreetset kohe vaja ei olnud. See oli nende kaotus, sest oli näha kui elevile kassapidaja enamasti läks kui turistinäoga tolmurullist rattur sisse astus. Lootus teha päeva käive ja elu diil kõlises silme ees - mõtetes mõlkumas kas keevitaks 2x või 3x hinnale otsa:) Kauplemist ja lunimist mitte seedivale inimesele on selline koht enamasti suur peavalu ja kui on teada, et järgmises kohas on arvatavasti hinnad juba väljas... on valik ühene ja kindel - järgmine pood. Kauplemine on nende kultuuri ja suhtlemise üks vorm ning suur osa, paljud inimesed naudivad seda täiel rinnal ka meie maal. Minuarust kaubelge
turul ja poes olgu hind millega see vorstijupp on lunastatav. Anyways ... on seda jaburust huvitav ning rikastav kogeda - lihtsalt nii on, sedasi nad elavad võta või jäta.

Pilt

Teisest küljest see ei ole muidugi alati nii, et nad sind pügada püüavad ja head hinda ei paku - näiteks juhuslikus eraldatud kohas lõunat pidades kohtusin 3 noore poisiga. Nad tulid metsast ja läksid metsa mitte mööda teed nagu mina seda loomulikuks pidasin. Neist kaks olid ilmselgelt rikkad ning kolmas proovis siis nende sõber olla või ta lihtsalt ootas oma võimalust ja proovis teistega sammu pidada(kuna ta oli poistest kõige noorem siis ilmselt nende peres ei olnud hetkel eesleid ja ta pidi oma jalgu kulutama - ju isa oli need ema vastu ära andnud). Jõudes minu laagripaika pakkus üks rikastest poistest mulle elu tehingut - tema annab mulle oma eesli kelle otsas ta ratsutas (tema suurim rikkus) ning mina seevastu oma jalgratta(minu suurim rikkus). Kohe näha õiglane tehing ja petmisega siin tegemist ei olnud - poiss tundis turgu ja arvatavasti oleks ta oma eelsile isegi sadula peale jätnud. Selline helde pakkumine tuli mulle ilmselgelt ootamatult ja ma ei osanud sellest kohe kinni krabada ning rumalusest loobusin. Hiljem järele mõeldes sain aru millise võimaluse ma olin käest lasknud - oleksin praegu ju eesli omanik... mul oleks isiklik alluv! Pealegi... teatavasti saab eesleid vahetada juhilubade ja mõnes kultuuris ka naiste vastu! Mida sa aga jalgratta vastu saad!? Mitte midagi - isegi liikluses oled alam rass. Ainus kitsaskoht selles tehingus oleks olnud hiljem eesli rattakasti pakkimisel - teatavasti on eeslil päris suured kõrvad mis ei käi ära ning seetõttu on teda väga raske kõrguse normidesse saada. Kui sellest loost midagi õppida siis muidugi seda, et igal asjal on oma hind ja ole lihtsalt ise mees ja kõigega on võimalik äri teha.
Kui nüüd kaubandus elamused välja jätta ning jätkata juhtumistega sadamas siis õige pea terminali jõudes selgus - läbi järgmise turvamehe jutu, et seda minu loodetud laeva antud päeval kohe kindlasti ei lähe. Terminali elektroonika tabloo kinnitas seda sama. Terminali infolaud - tühi, laevafirma esinduslaud - tühi... laeva graafiku info puudus sootuks jne. Turvamehe tarkuse järgi laev küll läheb aga järgmine päev... no ei tundunud usutav. Algas helistamine ja igasuguse info kogumine kui lõpuks saabus mingigi selgus, et antud sadamate vehel(Durres-Ancona) laev küll kurseerib, kuid väljub 2 päeva pärast. No täielik karauul aga alles jäi lahendus, et sõidan ikkagi Itaaliasse sama päeva hilisõhtul teise laevaga mis maabub väga Lõuna-Itaalias(Bari). See ei sobinud küll mitte kuidagi minu plaanidega aga muud varjanti ei tundunud olevat. Minu ajagraafik oli selle tagajärjel süttinud ning lõpuks ka plahvatanud! Pidin kuidagi saama tagasi tsivilisatsiooni, et seejärel hakata kasutama ronge, busse ja muid vahendeid, et oma ajalises plaanis mingilgi moel ellu jääda. Kuna plaan A kokkuvarisemise tulemusena oli aega taas laialt käes (selle laevani mis mind lõpuks Itaaliasse viiks oli lahedalt aega) - otsustasin minna väikesele tutvumisringile linnas. Ühtlasi kerge tutvumine kaubandusega mille käigus hankisin söögipoolist ja mõned õlled ning siis juba randa aega laiaks lööma.

Pilt

Seejärel toimus taas otsustav libastumine - igavusest hakkasin sirvima euroopa üldkaarti ja korraga avastasin end mõttelt, et milleks näha vaeva esialgse sihtpunkti suunas meeleheitlikuid pingutusi tehes kui saaksin võtta suuna kuhugi mujale. Mõte oli esimesest hetkest rohkem kui ahvatlev. Järgmisena juba mõõtsin ümberkaudsete riikide pealinnade vahemaid minu hetke asukohast ja mõtisklesin milline on sobivaim ja mugavaid otselend minu sihtkohta. Erinevate mõõtmiste tulemusel maandus punane täpp Rumeenias, Bukarestis. Makedonia ning Bulgaaria tundusid olevat riigid kus võiksin ilma igasuguse eeltööd tegemata läbi rännata - ilma, et mingeid suuri sõjalisi või poliitilisi konflikte peaks kartma.

 Pikalt mõtlemata sättisin oma laagri kokku ja jätsin sadama koos turvameestega seljataha ning vedasin näpuga mööda kaarti reaalsema teekonna Makedonia suunas. Riikide pealinnad olid teetähisteks ja midagi keerulist ei olnud. Kohe muidugi otsustasin Tirene, Albaania pealinna vältida aga Skopje Makedonias oli kindel siht. Varem kohtutud Uus-Meremaalased rääkisid Tirenest kui mustlaste pesast ja sulimmidest ning vastupidi... ühesõnaga ainsamatki head sõna selle linna kohta neilt ei tulnud. Olin müüdud. Pealegi olin ma pigem huvitatud väiksematest kohtadest ja rahulikemast teedest. Tirene slummid ja suured magistraalid ei kaalunud üles auklike teid, kalkuneid ja maainimeste tõelist nägu.

Muidugi ma olin juba valmistunud, et järgmisel hetkel olen juba Itaalias ja kulgen mööda omasemaid radu aga selline järsk plaanimuutus tegi meeled ärevamaks ja reisi huvitavamaks.

Pilt

Samas pidin jälle suuna võtma mägedele ja see ei olnud just kõige lihtsam valik arvestades Albaania teid, mis on teekattelt kohati väga head aga tõusunurk on ikka tappev. Teedel oli maksimum liiklusmärk 10% tõusu või langust aga reaalsus on hoopis midagi muud. Järjekordne sein mis algab 10% märgi tagant on looduses hoopis 18-19%. Võimalik, et kohati isegi rohkem aga 19% ja järsemal tõusul kadus igasugune huvi spidomeetri ning muude andmete vaatamise kohta rattakompuutril.

Pilt

Seejärel siis juba Makedonia... piiriületus läks sujuvalt ja sain taas alustada uute oludega kohanemist ja inimeste tundma õppimist. Kõige kummalisem oli see, et Albaaniaga külgnevad alad kuni Skopjeni oli selgelt aru saada, et väga palju on Albaanlasi. Sümboolika ja lipud igal pool. Lisaks, kuna Albaania kui ka osa Makedoniast elab usu järgi mis keelab neil alkoholi juua siis kõige veidram oli tõsiasi, et kogu Albaanias oli õlu vabalt igal pool müügil kuhu sattusin aga ületades piiri Makedoniasse olid kauplused - nii suured kui ka väiksed igasugusest alkoholist tühjad. Alates Skopjest Bulgaaria poole ei olnud muidugi õllega rohkem probleeme - kõik taas müügil ja olemas. Ka inimesed Makedonias ei tundunud nii sõbralikud enam kui Albaanias. Olenemata inimestest oli Skopje külastus seda väärt. Jättis sügava mulje oma hiiglaslike ausammaste ja ehitiste poolest.

Kuna liikusin aina enam soojast rannikust eemale... õigemini rannik oli juba ammu unustatud ja soojus koos sellega siis ööd muutusid aina jahedamaks - päeval sai sooja nautida kõigest mõned tunnid. Ikka oli enamasti kas alles soojenev või juba jahenev ning päikesekiired ei tekitanud enam lihapraadimise tunnet. Makedonia oli minu jaoks väike riik kus kõrghetkeks Skopje ning esimesed tõeliselt jahedad hommikud kus pidin kasutama kingakatteid jalgade soojas hoidmiseks ja pidev varvaste liigutamine, et vereringe ikka sealt korralikult läbi käiks.

Pilt

Kui lõpuks Bulgaaria piirile jõudsin tekkis väga veider tunne, mida ei ole tekkinud varem isegi märksa kaugemalt tagasi euroopasse lennates. Nähes neid suuri - ütleks lausa hiiglaslikke lippe - üks sinine ja kuldsete tähtedega ning teine valge-rohe-punane tekitas tunde nagu oleks jõudnud koju. Kuigi hiljem jättis Bulgaaria mulle väga positiivse mulje ja enam meenutas ta mulle mingil põhjusel Leedut kui kodu:) Piiripunkt ise oli muidugi korralikult välja ehitatud ning on tunda selgelt, et tegemist on europliidu välispiiriga. Ainus mis Bulgaarias oli mitte midagi ütlev oli nende pealinn Sofia - pigem nagu mõni suvaline tööstusrevulutsiooni suurlinn. Isegi selliseid hiigel monumente ei oldud õieti kokku käkerdatud nagu Skopjes. Bulgaaria väikelinnad ja külad on muidugi selgelt väljasurevad. Enamasti valitses küla peatänaval täielik vaikus - äärmisel juhul mõned memmed istuvad oma värava kõrval toolil. Majad olid tühjad ja lagunevad. Aedadel ja infotahvlitel oli eranditult ainult kahte tüüpi kuulutusi. Poliitreklaam ja surmakuulutused.

 Täiesti kõhe oli vaadata, et kogu noorus on külast välja voolanud ning surm käib ja koputab kordamööda ukselt uksele - seni kuni on mille järgi vikatimehel tulla. Linnastumine on paljudes riikides suur probleem aga Bulgaarias see lausa karjus oma vaikusega sulle kõrva kui läbi kummituseküla liikusin. Mastaabid tundusid suured - külade vahel laiusid silmapiirini põllud - neid lõputuid haritud ja harimata maid eraldasid suured transiit magitraalid. Lõiguti neid sõitma sattudes oli kontrast ehmatav - liikluskoormus oli ohtlikult suur ning neid juppe vändates oli enesetunne tublisti hullem kui Itaalia kiirteel. Tetavasti kiirteel on servas enmasti pooleteise meetri laiune vaba-ala siis Bulgaarias lõppes kohati asfalt valge joonega ja trassil liikusid veokid veokis kinni ja seda mõlemil suunal. Ühesõnaga pole lootustki, et keegi kõrvale võtaks ja napikat ei teeks. Selliseid teid vältisin niipalju kui vähegi kannatas - kohati isegi päris pikki alternatiiv teekondi läbides.

Pilt

Maastik oli muidugi muutunud juba mägisest reljeefist laugelt künklikuks ja peale Sofia külastust võiks isegi öelda, et lausa siledaks. Kuna ajaliselt mul väga ei kipitanud Bukaresti jõudmisega siis otsustasin Doonau ületada omal jõul ja seda mitte loomulikult ujudes vaid sõites kenaksese kaare läbi Ruse linna ja kasutada seal olevat silda jõudmaks Rumeenia. Doonau kaldale jõudes ühtis minu teekond EuroVelo 6 trassiga mis läbib praktiliselt kogu Euroopa. Kesk-Euroopa poolses otsas alustades Saksamaa ja Austriaga läbib see jõgi vähemalt 7 erinevat riiki ning vanas euroopas harrastatakse rattamatkamist Doonau kaldal väga hoolega. Jõudes Bulgaariasse on siledast kaldapealsest rattateest mis lookleb ülemjooksul järgi vaid mudased ja kohati kehvasti loetavad rajad. Aga lõpuks siiski saabus minu piirilinn, sest minu muda taluvuse piir hakkas juba vaikselt kätte jõudma. Kogu reisi olin pääsenud mingitest porimülgastest siis paarsada kilomeetrit enne lennujaama tähtsaid ratta pakkimis toiminguid oli vaja ikka korralikult poriteega tutvust teha. Õnneks vihma ei sadanud, sest vastasel juhul oleks see EuroVelo päris läbimatuks muutunud.

Pilt

Rumeenia piirivalvur näitas muidugi oma teadmiste maksimaalset taset ja vaadates minu passi - kratsis kukalt ja pöördus koleegide poole küsimusega kas Eesti on euroliit või mis kodanikuga meil siin tegemist parasjagu on. Sellepeale oskasin mina ainult muiata... piirivalvuri spetsialiteet võiks muidugi ulatuda minimaalselt euroopa riikide tasemeni. Liikmesriikide tundmisest rääkimata. Kui mitte piirivalvur - kes siis veel võiks teada/ tunda geopoliitilist situatsiooni euroopas!? Sellisel pisiasjal ma ennast muidugi häirida ei lasknud ja peagi soovis ta mulle juba head teed. Tere tulemast Rumeenia!

Pilt

Veneaegset tehnikat, ratsanikke ja kitse karjuseid oli muidugi kõikides viimastes riikides mida külastasin - see vaatepilt ei puudunud ka siit. Kuigi 10km enne Bukaresti liiklev vankriga hobuseajaja neljarealisel teel oli muidugi kerge üllatus. Ajal kui meie hakkasime euroopaga ühte sammu astuma ning alustasime olemist üks kuldsetest tähtedest sinisel lipul - olime ikkagi jõudnud oma arengult piisavalt kaugele, et hobustega enam Tallinn-Tartu trassil keegi ringi ei ratsutanud. Rumeenias kui ka Bulgaarias oli see pigem loomulik nähtus kui kummaline erand. Ratsaniku liiklemist keelav liiklusmärk on meil liikluseeskirjas pigem igand või euroopa sunnitud norm siis Bulgaaria ning Rumeenia on neid ohtralt täis. Loomulikult riikide mastaabid on erinevad aga kolhoosid olid meil täis ikkagi traktoreid mitte hobuseid.

Lõpuks Bukarest, suur linn üle mitme riigi - esimene üle pika aja kus tunned suurele linnale kohast mõõtmatust.

Pilt

Ühtlasi on seal väidetavalt ka maailmas suuruselt 2 maja. Mis loomulikult oli küll suur aga raske oli kõrvutada teisi suuri ehitisi. Tänavad olid laiad ja maju oli palju - trammid, autod ning bussid... kõik nagu peab. Kuna ilmad olid muutunud iga päevaga aina jahedamaks siis oli isegi hea meel, et olin jõudnud oma sihtkohta. Vaja oli leida vaid mugav hotell lennujaama lähedal ja viimase paari päevaga ratas kokku pakkida viisil, et oleks võimalik sellega lennukisse saada. Peab tõdema, et eesliga oleks muidugi keerulisem olnud. Rattapoest sain suure pappkasti ja edasi oli juba õhtune nokitsemine poltide ja mutritega, et kõik sinna ilusti ära mahuks. Kõige krooniks sai terve rulli kileteipi kõikvõimalikesse kohtadesse ümber ja peale kleebitud, et kuskilt midagi välja pudenema ei hakkaks:) Lennujaama töötajad on selles osas teatavasti päris korralikud eksperdid... võiks öelda lausa omal alal proffesionaalid...

Pilt

Royal Dutsh Airlinesi töötajad tervitasid kõiki pardal Hui Morgen ja raudlind võiski tuult tiibadesse koguma hakata.
Selline oli väike osa seekordsest reisist mida suutsin siia kirja panna, paljud emotsioonid on kirjeldamatud ning viis nädalat igapäevast sadulas istumist ning aina pedaalide tallamist on pea võimatu lahti seletada või sõnadesse panna. Kui kirjeldada põhitegevust siis ... sõitsin, sõitsin ja sõitsin... puhkasin ning sõitsin veel... või siis ujusin siit siit ja siia(filmiklassikat parodeerides)...

Pilt

Nüüd mõned nädalad hiljem kui ei näe enam veidraid unenägusid kadunud jalgrattast, kui ei ärka enam öösel üles arusaamata kus ma õieti olen - kuhu ma selle ratta nüüd jälle kaotanud olen või miks kõik on harjumatu... Hoopis on ärganud sisimas taas see väike tegelane kes kõigest paar nädalat oskas rahulikult tukastada ja läbitud teekonnast naudingut tunda - juba ta vaatab igatsevalt silmapiirile.
Sel ajal kui mina tegelesin reisipohmakaga ja sellest välja tulemisega hingas tema vaid paar korda sügavalt sisse, et alustada oma järgmist karuselli mille lõputu pöörlemine mind ühel hetkel taas enda sisse imeb ja sellel peadpööritaval kiirusel reisiplaanide alla uputab. Hetkel trummeldab ta juba tegevuse ootuses sõrmedega vastu lauaplaati ja riivib parimate plaanide peale tuhksuhkrut, et need ikka magusamad tunduksid ning maitsvamalt kähku käiku läheksid.

Matka ülevaade numbrites:
Toimumise aeg: 17.oktoober - 20.november 2015. Läbitud distants: 4317km
Matkapäevi kokku: 35
Tõusumeetreid kokku: 35066m
Pikim päev: 212,56km
Lühim päev: 17,49km
Keskmine kiirus: 15,9km/h
Külastatud riigid: (8) Prantsusmaa, Monaco, Itaalia, Kreeka, Albaania, Makedonia, Bulgaaria, Rumeenia



Mõistlik oleks ilmselt kirjeldada ka oma uut ratast, sest selliseid eestis tõenäoliselt rohkem ringi ei veere. Tegemist siis rattaga Koga Signature mis kokku laotud Koga World Traveller KS-TR 26 alumiinium raamile.

Pilt

Siinkohal pean oma sõnu sööma, sest õlinäpuna olin siiani hinnanud väga kõrgelt ikkagi tavapärast käiguvahetust. Kett, välised käiguvahetajad, hammasrattad jne. Kuna Kesk-Euroopa ehk suurimaks rattamaaks tituleeritud riigis sain proovida ja katsetada Rohloffi rummusisest käiguvahetust koos asjatundlike selgitustega otsustasin ka ise proovida. Rohloffi ketiga versiooni peale ma isegi ei mõelnud ja peale läks CDC Mudport rihm.

Pilt

Õlivaba lahendus, enamasti väga vaikne ja üüratu prognoositav eluiga tavapärase keti ees lisaks kohtumine inimestega kes reaalselt on hammasrihmaga juba pikki vahemaid läbinud andis veidi julgust kasutama hakata seda uudset süsteemi. Ei hakka siin isegi mainima, milliseks muutub tavapärase matkaja rattakett kui sinna ainult õli lisada - ka minu matkad lõppesid tihti ühe paksu õlise ja välja veninud vorstiga. Ei olnud ka harvad juhused kui keti või hammasratta jälgi oma riietuse ootamatutest kohtadest avastasid - eriti kui olid saanud ühelepoole mõne toreda ratta tassimis aktsiooniga.

Tänaseks olen selle rattaga läbinud 4700km ilma, et midagi üle sättima oleks pidanud ja hetkel seda valikut kuidagi kahetseda ei oska. Terve reisi ainus mure oli see väike kivi mis ennast oli osanud rihma sisse urgitseda. Lisaks siis nagu iga uue ratta puhul ikka ülevaatlik kontroll kõikidele poltidele mutritele.

Pilt

Pilt

Pilt

Ilmselt päästaks “ketikaitse/rihmakaitse” aga ma ei näinud sellel kaitsel erilist mõtet. See kivi leidis endale selle magusa koha eelviimasel matkapäeval - seega tõenäosus on üpris väike selle kordumisele lähipäevil.

Pilt

Esialgu oli tegemist lenksul Gripshifti harjumisega aga see tuleb mõne aja möödudes käppa ja muret sellega ei ole. Rohloffi rummu 14 käigu ulatus oli piisav... isegi Albaanias kus tõusunurk oli korduvalt ülemõistuse järsk. Pigem jääb puudu kiirest käigust laskumisel... aga samas matkarattana koos varustusega nii ehk naa mingit mega vunki sisse pole pointi ajada. Siledal ja tugeva taganttuulega on ka kõige raskem käik piisav. Hammasrataste vahetusega ees või taga annab ülekannetega vajadusel mängida. Seda muidugi mitte matkal.

Pilt

Rohloffi hooldusest ja varuosade “kättesaadavusest” on räägitud piisavalt ilmselt igalpool... samuti nagu on räägitud ka Rohloffi ulmelisest vastupidavusest. Eks näis - oma silm ja jalg on siinkohal kuningas aga hetke kokkuvõte ligemale 5 tuhande pealt: sõidetav, töötab kuid esialgu vajab harjumist - seda valikut ei kahetse.

Pilt

Ratta kohta palun mitte siia teemasse küsimusi esitada. Kui moderaator arvab paremaks viimane lõik eraldi uude teemasse tõsta siis võib seda teha ja seal omakorda ratta teemat lahata kui kellelgi rohkem huvi tekitas millega ma nüüd ja edaspidi ringi pedaalin.

Aivar

Kasutaja avatar
Harry
Uudistaja
Uudistaja
Postitusi: 45
Liitunud: 06 Juun 2014, 19:52
Kontakt:

Re: Rattaga Kreekas, Albaanias ja mujalgi 2015

Postitus Postitas Harry » 11 Veebr 2016, 21:36

Hea reis ja meeleolukalt kirja pandud - aitäh jagamast :)
Ja ratta teema pakuks tõesti huvi

Kasutaja avatar
Kivisisalik
Huviline
Huviline
Postitusi: 219
Liitunud: 29 Jaan 2013, 14:47
Kontakt:

Re: Rattaga Kreekas, Albaanias ja mujalgi 2015

Postitus Postitas Kivisisalik » 11 Veebr 2016, 22:27

Eluäge rattamatk ja väga hästi kirja pandud ka. Respect! Tänud jagamise eest. Ma arvan et selle tasuks oled sa täitsa ära teeninud selle et elu sulle uue rattaseikluse võimaluse peatselt ette veeretaks. Või siis muud kohustused ajutiselt kaugemale veeretaks.

Kasutaja avatar
mrWilson
Administraator
Administraator
Postitusi: 1623
Liitunud: 12 Veebr 2011, 04:31
Kontakt:

Re: Rattaga Kreekas, Albaanias ja mujalgi 2015

Postitus Postitas mrWilson » 12 Veebr 2016, 00:16

Väga vinge. Võid nüüd kapist kommi võtta. :)

Mis rattasse ja varustusse puutub siis võiksid selle kohta eraldi personaalteema teha küll. Näiteks "Aivari rattamatkamise jutud" vms. :) Milline varustus, millised "kellad ja viled", natuke pildimaterjali, jne... ja siis aja möödudes seda täiendada, mida uut, millised plaanid... Oleksin samuti huviline lugema.
Ah, minge metsa...

Kasutaja avatar
Kuno
Uudistaja
Uudistaja
Postitusi: 20
Liitunud: 29 Nov 2012, 22:39
Kontakt:

Re: Rattaga Kreekas, Albaanias ja mujalgi 2015

Postitus Postitas Kuno » 12 Veebr 2016, 08:36

Tervitused ka minu poolt ja edu järgnevate reiside planeerimisel.

Kasutaja avatar
Kivisisalik
Huviline
Huviline
Postitusi: 219
Liitunud: 29 Jaan 2013, 14:47
Kontakt:

Re: Rattaga Kreekas, Albaanias ja mujalgi 2015

Postitus Postitas Kivisisalik » 12 Veebr 2016, 09:07

mrWilson kirjutas:Väga vinge. Võid nüüd kapist kommi võtta. :)

Mis rattasse ja varustusse puutub siis võiksid selle kohta eraldi personaalteema teha küll. Näiteks "Aivari rattamatkamise jutud" vms. :) Milline varustus, millised "kellad ja viled", natuke pildimaterjali, jne... ja siis aja möödudes seda täiendada, mida uut, millised plaanid... Oleksin samuti huviline lugema.
Ma annan ka oma hääle eraldi rattateema tegemisele.

Kasutaja avatar
mrWilson
Administraator
Administraator
Postitusi: 1623
Liitunud: 12 Veebr 2011, 04:31
Kontakt:

Re: Rattaga Kreekas, Albaanias ja mujalgi 2015

Postitus Postitas mrWilson » 15 Veebr 2016, 01:10

Ma tõesti ei tea kuidas Aivarist Andres sai (kirjutasin ennist Aivari asemel Andres) aga nüüd on see viga parandatud. :)
Ah, minge metsa...

Aivar
Huviline
Huviline
Postitusi: 212
Liitunud: 26 Okt 2012, 20:46
Kontakt:

Re: Rattaga Kreekas, Albaanias ja mujalgi 2015

Postitus Postitas Aivar » 16 Veebr 2016, 15:04

Mõtlesin siin veidi ja samas mis sellest rattast ikka niiväga kirjutada on :)

Igasugu vidinad ja pudinad muretsetakse enamasti jooksvalt ning sõiduasend on personaalne. Minu eelmise rattaga oli korra selline lugu, et matkal lasin seda ratast proovida inimesel kes tavapäraselt niipalju rattaga ei sõida. Tema hinnang rattale oli mõneti ootuspärane. "Kõige ebamugavam ratas millega ta eales sõitnud oli" Samas minu jaoks oli tegemist sõiduriistaga millega läbisin pikki vahemaid ning viibisin rattaseljas päeva järgi päevi ilma, et midagi ebamugavat oleksin tundnud.

Sarnane lugu on sadulaga... kuna uuel rattal on Brooksi legendaarne nahksadul siis ... mis ma oskan öelda... olen loomulikult sellega rahul aga samas minu eelmise ratta Prologo Gel ei olnud kuidagi halvem. Kui ma oleksin lõpuni objektiivne siis kas ma liituksin selle seltskonnaga kes Brooksi nahksadulat taevani kiidab... vist ei. Kuigi ma seda hetkel välja vahetada ei plaani siis parimatest parimaks ma seda ka ülendada ei julge. Jällegi väga personaalne teema - aga inimesele kes on pikalt sadula otsingul ja kuidagi sobivat ei leia - siis kindlasti Brooksi võiks proovida. Aja möödudes vajub ta istmiku järgi paika aga esimesed päevad sadulas ei ole kerged mitte ühegi sadulaga.

Viimane oluline detail rattateemas oleks Rohloff aga samuti nagu muukeelses maailmas lahknevad selles osas inimesed kahte leeri. Kes ütlevad JAH ning teised kes ütlevad EI. Nagu ka mina... harjumuste ori oskasin hinnata ainult kett, hammasrattad, õli jne aga tegelikult on loodud väga häid paraleelseid lahendusi. Igal süteemil on omad nõrgad küljed. Nüüd on lihtsalt otsus langetatud Rohloffi kasuks ja ainult aeg näitab kuidas see süsteem kestab. Pigem oskan nüüd mõnele huvilisele kestvuse kohta midagi pajatada - mida rohkem aeg edasi seda objektiivsem minu hinnang saab olema :)

Vasta

Mine “Matkapäevikud”

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline