Rattaga Lyonist Palermosse 2015

Pikemad kirjed ja põhjalikumad ülevaated sinu matkast.
Vasta
Aivar
Huviline
Huviline
Postitusi: 212
Liitunud: 26 Okt 2012, 20:46
Kontakt:

Rattaga Lyonist Palermosse 2015

Postitus Postitas Aivar » 06 Juun 2015, 20:57

Kui rattamatkamisepisik istub sügaval hinges siis ainus viis teda natukenegi rahustada on võtta aegajalt oma “piip ja prillid (ratas)” ning alustada teekonda tundmatuse ja tundmatute teede suunas. Hinges elevus ja ootusärevus ning jalgades rahutus :)

Kuna eelmisel aastal toimetasin rohkem mägedes ja õnnestus tõusta uutele kõrgustele mägimatkamises siis korralik rattamatk sellisel moel nagu oleksin tahtnud seda teha jäi tulemata. Läbi raskuse toidan kordamööda mägimatkamise ja väntamise pisikuid, et kumbki ei peaks näljas elama ja hinge kriipima - rääkimata teistest matkastiilidest. Aga küllap aktiivsem osa matkafoorumi rahvast teab seda tunnet isegi kuidas hommikune päikesepaiste oma siidise pehmusega hinge kosutab - magamiskotis virgudes ja uuele matkapäevale vastu minnes:) See on midagi millest ei taha loobuda ning olles sellega harjunud otsid aina uusi võimalusi kuidas olla lähemal õhtu saabumisele, öö ning päeva vahetumisele ja seda otse “sündmuskohal”:) Soov mitte betoneerida end linna tornmajades ja lämmatada kägistavate südalinna tuiksoonte ja liikluse sasipundardega… on säilinud veel võimalus olla kõige selle keskel, kuid purustada tööpäeva rutiin ja hüljata pehme voodi magamistoas - järgmisel hetkel leiad end silmitsemast õhtust linna distantsilt, mõistes kuidas see ratas pöörleb seal kohalolevate inimeste jaoks - päev päeva järel üha kiiremini…

Alates hetkest kui oled pööranud selja oma toimetustele ja sinu kodulinna või koduvärava siluett kaugeneb pisikeseks täpiks silmapiiril oled sa vaba - vaba oma valikutes kui oled sättinud nii, et need sinuga kolisedes järgi ei jookse nagu äsja abiellunute auto taga nööriotsa sõlmitud plekkpurgid.

Peale kriitilisema pilguga sõiduriista ülevaatamist ja asjade pakkimist võisin võtta suuna lõunasse. Kuna mai on põhjamaades liigselt vihmane ja muutliku ilmaga, siis võtsin suuna seekord päikese ja sügavsinise merevee ning lõunamaise temperamendi suunas. Matka alguspunktiks Lyon, Prantsusmaal ja esimene sihtpunkt Palermo, Itaalias Sitsiilia saarel. Kuna plaani sinna jääda ei olnud siis sellega matk veel ei saanud lõppeda ja tuli võtta laev tagasi Põhja-Itaaliasse Genova linna ning sealt edasi juba kondiauruga tagasi Prantsusmaale - sihtpunktiks Marseille.
Pilt

Kuna Lyon asub alpimäestiku suhtes esimesel trepiastmel või korrusmaja trepikoja välisuksel siis mai alguses selles piirkonnas toimub “Ice Age - Meltdown” palju niiskust ja suure sula tõttu ka hulganisti sademeid. Kõik jõed mis saavad alguse mäestikust on pilgeni vett täis ja juba aurustuda jõudnud vesi on kogunenud pilvedesse, et veelkord alla sadada. Lühidalt öeldes minu matk algas vihmaga, mis kestis hetkeni kuni mäestiku peamised ahelikud said ületatud. Esimeseks suunaks “silmapiiril (ikkagi mitusada kilomeetrit minna)” oli Chamonix mis asub küll Lääne-Euroopa kõrgeima mäe jalamil - kuigi oleks olnud ka lihtsamaid mooduseid Itaaliasse sisenemiseks, siis minu kindel valik oli varakevadel siiski Chamonix. Lootsin ilma paranemisele varakevadel ja kaunite lumistele vaadetele - kuigi mäestiku kiiresti vahelduv ilm teeb peavalu ka hilisemal alpinistide kõrghooajal peavalu mägironijatele. Hoolimata kõigest lootis see pisike eestlane läbida teekonda ilma suuremate muudatuste tegemiseta - vähemalt seni kuni see on füüsiliselt teostatav:)
Pilt

Chamonixi jõudnuna ei ole enam väga palju teid, mis on rattaga sõidetavad, ilma tunneliteta ja mis viiksid Itaaliasse. Seega edasine suund viis mind korraks Shveitsi, et väikese kaarega sealt edasi juba makaronimaale suunduda. Kohalikust matkapoest veel uurisin olukorda plaanitud teekonnal ja mäestiku ületamise võimalust - nende arust just see - Col des Montets 1461m, Col de la Forclaz 1526m ja Col du Grand Saint Bernard 2469m kombo oli mõistlik lahendus rattaga Itaaliasse jõudmiseks. Gaas priimusele ja mõni veekindelkott lisaks ostetud ja sõbralikud soovitused jagatud ei jäänudki muud üle kui asuda teele - pilvedele lähemale:) Kuna ilm muutus juba tegelikult Shvetsi jõudes oluliselt paremaks siis ma ei muretsenud liialt suurte lumetuiskude ja lumesaju võimalusega kõrgematel läbipääsudel. Kuigi võimalusega millega iganes kokku puutuda on juba rattamatkamise “käsiraamatusse” sisse kirjutatud:)
Pilt

Kõik läkski juba aina ilusamaks ja päikselisemaks - nii vaated ümbruskonnale kui ka meteroloogide näitajad ilmajaamas paranesid oluliselt meeldivamaks lihast ja luust inimeste jaoks kes elavad looduse meelevallas:) Samas ei lasknud end kaua oodata infotahvel mis teatas oma muutumatul moel ka igal järgneval tahvlil mis minu teele jäi, et Grand St. Bernardi läbipääs on suletud/ closed/ chiuso/ ferme/ geschlossen - suletud muidugi kirjas ei olnud aga isegi väikese läänemereäärse riigi kodanik saab aru(ehk) punaselt karjuvatest siltidest - aga ei kus sa sellega - ei saa… ja tuli vändata ikka edasi. Tegelikult otsustasin langetada oma tegevuskava selle järgi kuidas on olukord viimases kohas kus mul on võimalus valida teine tee - ehk siis enne hargnemist viimase tunnelisuu ja läbipääsule viiva tee hargnemiskohas. Jõudnuna siis punkti mis peaks minu otsustamise lihtsamaks tegema on nad pannud brutaalselt märgi mis teatab - Closed unsecured road - Danger of avalanches! Ja seda samuti 4 erinevas keeles… sõnaraamatut ei olnud vaja, et aru saada mida nad öelda tahavad - pealegi, et nad mõtlevad seda tõsiselt!
Pilt

Aga tegelikult vasemale läheb tunnel mille läbimiseks pean hakkama leidma lahendust - hääletama end mõne auto või bussi peale, laskuma tagasi viimasesse külasse - uurima kas on varjanti ühistranspordiks - rong, buss… samas kui märgist ja tõkkepuu tagant läheb looklevalt ülesmäge kuiv ja sile asfalt. Otsus langetatud ja juba tunnelisuu ja sinna pimedasse auku sukuelduvad autod jäid seljataha - ümberringi oli tunda varakevadet. Meenusid lumerohked talved Eestis kui kevadeti kõnniteed olid juba paljaks sulanud ja väikese poisina joostes tennisetallad haakusid kindlalt asfalteega - sellisel hetkel tekib muie näole mõeldes kuidas inimese südames tekib rõõm pisiasjadest - nagu kuiv asfalt. Varsad värskel karjamaal - tundmas rõõmu vabadusest, mis neid metsikult jooksma ja takka üles lööma paneb:) Samal ajal aina ülespoole liikudes lähenes lumi ja vaalud aina enam ääristama teeservasid kuni nägin eemal kuidas töömehed parandasid mägijõe tagajärgi - see kena asfalt oli läinud kosena koos jõega kuristikku. Arvasin juba teadvat, miks tee on ikka veel suletud ja märgid talvisest suurest lumest koristamata. Purre ületatud mille olid paigutanud ehitusmehed, et oleks mõlemal kaldal töid mugavam teostada väntasin juba rõõmsamal moel aina edasi, sest rohkem takistusi ei tohiks ilmselt olla:) Kuni hetkeni kus keset teed seisab hiigelsuur lumekoristusmasin ja edasi on teel kõigest pooleteist meetrine lumekiht.
Pilt

Otsustamise koht, sest distantsiliselt on kuruni - päästva laskumiseni 2km ja vertikaalselt paarsada meetrit tõusu aga ratas on neetud raske lumel liikumiseks. Eriti peale lõunat kui lumi on ammu juba lumepallisupi taoline - aga mitte maitseline - kahjuks! Erinevalt tavapärasest loogikast tundus paar kilomeetrit edasi lihtsam olevat kui tagasi laskuda ja alustada otsinguid transpordi osas. Selleks hetkeks olin vändanud vaid 30km mis on vähem kui veerand päevast, kuigi lõuna oli juba möödas aga enamus päevast veel siiski ees. Finaal oli see, et kuru suutsin ületada pidevalt pagasit ja ratast kordamööda kilplase moodi vedades ja telgi panin üles juba pealambiga - täiesti oimetu olles. Selle ajaga 7-8 tunniga olin suutnud läbida selle 2km ja magamiskoha leidsin kohe peale kõrgeima koha läbimist, veidi varjulisemas ja päikese poolt sulatatud lumeta maalapil. Puusadeni sisse vajuda oli nagu loomulik osa sellel teekonnal. Loomulikult oli õhtul kõik juba jääs, miinuskraadid ja valmistuda tuli talviseks ööbimiseks - lisaks tõusis öösel tugev tuul ja pinnatuisk. Peale mõningast mõtlemist magamiskotis edasise tegevuskava kallal otsustasin, et hommik on õhtust targem ja mõistlik on pigem välja puhata kui terve öö tuule ulgumist kuulata ja muretseda millise plaaniga edasi toimetada kui torm jääb kestma.

Vastu hommikut esimese asjana panin tähele tuule vaibumist ja magasin mõnusalt edasi - seejärel päikesetõus mis tegi telgis olemise palju valgemaks ning kõige lõpuks kuulsin mootorite helisid. Juba mõtlesin, et kas tõesti tuldi mind saaniga otsima - töömehed nägid mind üles minemas, lisaks kohtasin kurul olevas majas inimesi kellele lehvitasin ja alla ma ju ei jõudnud… võimalik, et keegi ootas minu möödumist. Ronisin kiirelt välja, et vaadata mis toimub ja minu suureks rõõmuks nägin hoopis kuidas altpoolt tulevad Itaalased samasuguse lumekahurist masinaga ülespoole nagu eelnevalpäeval olin näinud keset teed seismas:) Kuna päike paistis ja ilm oli ilus siis otsustasin mitte edasi liikuda ja oodata kuni nad jõuavad kas minuni või vähemalt lähemale. Mõtlemata, et nende tööpäev kestab ainult lõunani ja seda mitmel põhjusel. Esiteks lumi läheb taas pehmeks ja see masin ilmselt ei purska seda enam ja teiseks laviini oht suureneb märgatavalt. Tegevust mul jagus, sest sama rada millel mina liikusin kasutasid ka suusamatkajad kes muiates vaatasid minu ratast ja telki sellises kohas kus nad ei osanud seda veel oodata - suusahooaeg veel ju käis:)
Pilt

Hetkest kui masinad seiskusid oli selge, et kaugemale nad enam ei tule ja nad lahkusid järgi tulnud sõiduautoga - pakkisin oma asjad ja õnneks lumi kandis veel ja läbivajumist esines tunduvalt harvem kui eelmisel päeval. Läbisin tunneli mille ühe sissepääsudest oli ummistunud suur laviin, õige pisike auguke oli jäänud mille kaudu oli võimalik sealt välja pugeda. Kuni lõpuks jõudsingi tagasi asfaldile:) Sellega võisin lugeda ühe suure etapi lõppenuks (Alpid on ületatud), sest laskumine mis sellele järgnes kestis ühtelugu praktiliselt 40km järjest. Õigemini edasi oligi sisuliselt laskumine kuni mäestikust väljumiseni.

Aina enam oli tunda lõunamaist sooja ja mitu kihti riideid mis aitasid hoida mind külmumast laskumisel tuli järkjärgult ära võtta. Päike, kuumus ja kärarikas Itaalia oli oma eheduses minu rataste all ja signaalitamisega ka minu kõrvus:)

Edasi oli plaan suunduda Vahemere (Türreeni mere) kaldale ja mööda “saapa” säärt aina allapoole lõuna ja saapanina poole liikuda. See lõik matkast kujunes pigem kohanemiseks Itaaliaga ja harjumiseks teeviitade ja märgistusega. Arusaamisega kuidas ja kus mul on võimalik telkida või mööda saata öö. Enamus inimesi keda sel lõigul kohtasin olid abivalmid ja mind huvitas eelkõige mis mind ees ootab ja mida võiksin silmas pidada. Enne rannikule jõudmist tuli veel mägedest üle saada ja minu suureks üllatuseks olin sattunud lõiguti sõitma ka selle aastase Giro d’Italia velotuuri radadele. Sedasi jäin liikuma käimasoleva tuuri jälgedes praktiliselt kuni Rooma linnani välja - kahjuks Tanel Kangert koos oma meeskonnaga liikus paari päevase vahega minust tagapool ja mul ei olnud ka aega karavani käsi põsakil oodata.

Rattasport hüljatuna liikusin aina edasi ning Itaalia põllumajandusega mitte kursis oleva inimesena avastasin üllatusega, et nad viitsivad vaeva näha riisi kasvatamisega - seda loomulikult mitte terve riigi ulatuses aga tasandikul mis algab kohe peale alpimäestikust väljumist sattusin aladele kus riisikasvatamise ja ratsutamise traditsioon tundus väga sügavalt juurdunud olema. Seda kõike ajal kui odavat riisi tuleb aasiast niipalju peale kui kulub.

Sedasi pea laiali otsas ja kordamööda pedaale allapoole surudes jõuab näha üpris palju ja kohtuda teiste enda taoliste tegelastega, kes tunnevad rõõmu, et jalgratas on leiutatud:) Lisaks ei ole vahet millisest riigist või milline on sinu päritolumaa - rattur on rattur ja teda tervitatakse ning hoitakse teiste ratturite poolt. Nii turvaliselt kui mind sel korral Pisa’sse eskorditi - õigemini küll paarikümne kilomeetri kaugusele linnast ei ole ma kohanud varem kodustel teedel ega üleüldiselt põhjamaades kus inimesed rohkem pusivad enda tegemiste kallal. Ei olnud auku või pööret või foori mida mulle käemärkidega ei näidatud. Kuigi “minu” meeskond koosnes paarist hallipäisest mehest maanteeratastega said nad väga hästi aru kui raske on mul seda hoogu sisse saada millega mul nede tuules loksuda on võimalik siis kõik kiirendused tehti sellisel moel, et ma maha ei jääks:) See on umbes nagu Prorschega veaks enda tuules 4x4 Magadani tüüpide dziipi - aeglane, kohmakas igal pöördel ja kiirendusel. Sellises toredas seltskonnas veeresin kõveraks vajunud torni linna ja taoliselt abivalmis rattureid, kes tundsid huvi kuhu suundun ja pakkudes tuulevarju leidus hiljemgi:) Enne Roomat jõudis mulle järgi spordiennustus kontoris töötav lahe lokkidega sell… selgus, et tegemist on kõva reisimehega ja spordientusiastiga. Rattamatkamisega ta küll ei tegelenud aga Baltimaad ja Eesti oli tuntud ja käidud kant tema jaoks - samuti nagu paljud eesti sportlased J.Kirsipuu ja meie noored proffid praeguses pro tuuri karusellis lisaks Tanel Kangur ja suusatamise MK etapp otepääl. Päris head teadmised eestiga mitte mingeid sidemeid omav Roomas elava Itaalasse kohta:) Kuna mul Roomas peatuspaika ei olnud siis ta pakkus oma korterit:) Kuigi ta ise läks mingit kõrgetasemelist tennise mängu vaatama siis jättis oma korteri võtmed mulle ja saabus tagasi millalgi peale südaööd - mina sain käia pesemas ja kolada linnas ning hommikul edasi pedaalida! Ma saaksin aru sellisest külalislahkusest kuskil siberi laantes või tundras aga keset tiheasustust… see paneb mõtlema kui palju sõbralike ja häid inimesi meie ümber tegelikult elab:) Ma ei küsinud temalt mingit abi ega paika kus ööbida - isegi mitte tagahoovi kuhu telki püstitada või midagi taolist:) Üksi matkates - soov mõni sõna vahetada ja mõned kilomeetrid vesteldes mööda saata on tavaliselt puhas rõõm, sest vestluskaaslasteks kipub juhtuma tihtipeale inimene kes käib ringi silmad lahti ja näeb asju ning inimesi enda ümber. Karupoja kombel talveunest ärgates ja pahuralt ringi tuuseldades ei kohtu tavaliselt kellegagi ja kui kohtumine toimubki siis tujukus ja pahurus levib imekiiresti ka edasi - mingit positiivset energiat ei teki ja teed lähevad kiiresti lahku.
Pilt

Sedasi need rattamatkaja päevad mööduvad, keerates kaardil lehti edasi või voltides kaarti järgmise lõiguga kilekaante vahele:) Lõbusalt päikeses ja vihmas kui seda toredust peaks juhuslikult tulema ning loomulikult mõtisklused ja osavamatel ka arutelud iseendaga - seekord õnneks või kahjuks pääsesin viimasest ehk siis arutlemast endaga:) Kuna igasse päeva jagus suhtlemist kohalikega või siis teiste ratturitega - olenemata sellest millises suunas liiguti või mis keelt räägiti:)

Alates Napolist muutusid teede servad ja igasugu sildade käsipuud aina “tumedamaks” - või vähemalt alates sellest piirkonnast oli aru saada, et Itaalia on tegelikult ka hädas sisserändega. Oli näha, et saabunud tumedanahalisi kodanikke igal võimalusel on rakendatud erinevatele töödele - ennekõike põllumajanduses aga ka käru ja korvipoisid kaubanduses olid eranditult teisest kultuurist tulnud. Erasektor… busines - lõhnakuuse ja klaasipesijad valgusfooride juures jne jne. Peamiselt aga istuti ikka sillakäsipuul väikseses rivis ja vaadati kuidas maailm tiirleb. Rannaäärsetel aladel kus on olnud endine kuurort oli näha rohkem mahajäätud maju kui Kopli liinidel, rämps ja prügi kõikjal - osades nendest majadest oldi juba sisse kolitud … jällegi eranditult inimesed meretagant.
Pilt

Olenemata, et neil midagi teha ei ole siis vähemalt minul nendega negatiivseid kokkupuuteid ei olnud - kuigi ma ikka jälgisin kuhu ratta üksi jätan ja milliseid poode külastan. Arvatavasti on seal kaks varjanti - ühed kes püüavad väga nöörimööda oma toimetusi ajada ja põllul omale toiduraha teenida ning ei varasta ja teised kellel on ükskõik, sest neilt midagi võtta ka ei ole… ehk ongi kuskil kongis etem kui tänaval nina nokkida - võta nüüd kinni mida arvata kui ilmselgelt on töö ja rahapuudus väga suur taolises olukorras…

Sedasi ümbruskonda uurides jõudsin probleemideta saapaninasse kus ootas mind ees esimene praamiületus, et jõuda Sitsiilia saarele. Olin sõitnud külast külasse ja paljuräägitud Itaalia maffiat ei kohanud kuskil, muigasin ning mõtlesin, et kogu nende maffia ongi need lugematud hallipäised mehed istumas külapoe ees pingil - Mitte! Õllepurk pihus nagu meil vaid lihtsalt - kamraadidega juttu puhumas või malet mängimas:) Kained näod kuid tubakatorud ikka hammaste vahel popsumas. Praamiületus oli sujuv mugav ja odav. Rattapilet koos ratturiga maksis 3 eurot - ma ei ole küll “saareliinidega” ja selle hinnapoliitigaga kursis aga vaevalt, et Eestis see ületus 3 eurot maksab… mine sa tea muidugi. Praami oodates sõitis minu kõrvale tuliuus tehaselõhnaline BMW 1200 GS matkamootoratas… läbisõidunäidikul kopikad üle 300km:) Mõtlesin tagasi oma teekonnale algusega Lyonist ja ratta tassimisest St. Bernardi kurul, oma matkaratta ajaloost ja teistest matkadest mis selle rattaga tehtud - kõrval säramas see imevidin ilma ühegi kriimu ja kraapsuta … loodetavasti sellel riistapuul tuleb veel läbida palju põnevaid radu ja teekondi:)

Kui Saaremaale jõudmine tekitab tavaliselt tunde, et oleks nagu jõudnud “välismaale” siis Sitsiilia sellist tunnet minus ei tekitanud … jätkus Itaalia koos lugematu hulga kivisisalike ja kahjuks päris suure koguse prügiga kõikjal teede servas ja tänavatel. Kuigi Etna vulkaan oli vaid kiviviske kaugusel ei teinud ma seda väikest kaart sisse, et päris jalamile jõuda. Kõik rajad mis mind sealt edasi Palermo suunas oleks viinud olid väga mägised ja mul sellist tunnet ei tekkinud, et ma seda ronimist ette tahaksin võtta - seega pöördusin rannikuteele ja liikusin Palermosse. Sellises tempos kaherattalisel liikudes jõuab märgata igasugu asju ja ikka pilk liigub mööduvatele autonumbritele huvist näha mõnda naabrit või lausa kodumaist numbrimärki. Kogu Põhja-Itaalia ja Prantsusmaa jooksul ei olnud ma kohanud ainsamatki Eesti autot - mis oleks vähegi reaalsem siis nüüd Sitsiilias ma ammugi seda ei lootnud ja siis viuhh - 20km enne Palermot möödub Eesti numbriga sõiduauto:) Mitte, et ma reisil olles kaasmaalasi otsiks aga selline pisike detail tekitab mõnusa tunde, et näe - veel keegi nii kaugele tulnud:) Ning siis juba Palermo - sihtkoht ja sadamalinn kus saan taas kergemalt hingata, sest järgneva öö ja päeva sõidutab mind laev - koos kapteni, meeskonna ja vahuste lainetega:) Aga siis hoopis päeva eredam hetk… ühe vajutusega käib plõks ja esipiduri tross on pooleks. Võtab pead vangutama, sest katkenud kaablikiudusid ma ei olnud märganud aga see juhtus kõige paremas kohas üldse - mitte mäel kuskil laskudes vaid linnas, kus mul oli aega laeva väljumiseni ja sain vajalikud asendused kiiresti tehtud.
Pilt

Laevasõit oli muidugi eraldi ooper - varjandid tsivilisatsiooni hüvedeks olid järgmised: 67eur nummerdatud istekoht(võis ka mujale istuda kui keegi teine oma kohta ei nõudnud - sakslased harjunud orungiga muidugi pidid saama õige numbriga tooli - mis ei olnud isegi mitte illuminaatori juures), 117euri magamiskohaga lebola 4 tegelast toas ilma dussita(lihtsalt voodid) ja 189euri privaatne kajut duss+wc. Ja kõige üllatavam jalgratas TASUTA! (Ratas Helsingisse 5 eurot). Ligemale 200eurot 21h eest privaatsust tundus mitte otstarbekas kui ma olin maganud kaktuse all ja suvaliselt rannas hommiku päikest oodates, kalamehi tervitades ja mujal võpsikus. Vahepealne varjant tundus päris mõttetu oma ühisvooditega ja pehme iste rattasadula kõrval tundus täielik luksus:) Hiljem selgus, et sain tegelikult selle 67 eest ka tsiviliseeritult dussi all käia ja oma elektriseadmeid laadida. Minu üllatuseks oli langetanud otsuse istme kasuks ka grupp sakslaseid ja mitmed motomatkajad… lisaks siis kodanikele mustalt mandrilt, kes rändasid põhja suunas. Kui mandrilt saarele praamisõit maksis 3 eurot (koos rattaga) nagu eelnevalt mainisin siis selles laevas maksis samapalju juba 0,33L coca-cola - mitte just üle mõistuse soodne:)

Genovasse saabumine oli omamoodi vaatamisväärsus - korraga hakkasid inimesed kogunema ühele poole reelinguserva ning hoolega pildistama ja see ei olnud kaunis linna panoraam või armsalt värvitud Moby laevad vaid üks suur veidi roostes ja määrdunud nukralt dockis seisav alus - hiiglaslik meie vanni kõrval - kui öelda, et see oli viimase aja kõige rumalama kapteni laev siis on see ehk veidi ülekohtune kapteni suhtes, sest äpardused ja õnnetused käivad ikka mööda inimesi. Vaevalt, et ta seda sellise plaaniga kohe sinna küliti parkima läks aga uskumatu osavusega plaasterdati see kapten karistusest ja lasti otsad vette… Tegin ka mõned pildid inimese eksimusest ja edasi sain juba taas enda õnne ja õnnetuste sepp olla, sest olime maabunud Genovas.
Pilt

Minu suunaks oli Marseille ja see tähendas väntamist mööda rannikut läbi San Remo, Mentoni ja Monaco. Ühtlasi laevalt lahkudes oleksin sattunud nagu uude riiki - terve see rannik on puhas ja hoolitsetud. Meeletu prügi millega olin sunnitud harjuma mujal Itaalias siin puudus. Oli tunda rikkust ja kuurorti melu. Itaalia kui Ferrarimaa sai sellel rannikul alles tähenduse. Kogu Itaalia sõidab pigem Fiat Pandaga ja ainukesed Ferrarid mida olin varem näinud oli kohe reisi alguses mägedes ja omanikeks Hollandlased:) Aga Via Aurelia on ilus ka tegelikult veidi teispoole Genovat liikudes - umbes kuni Pisa/ Livorno kandini on veel risustamise ja kauniste randade suhe talutavates piirides. See rannik ja ülejäänud Itaalia millega kokku puutusin ei ole kindlasti sama - suhtumine loodusesse ja keskonda tervikuna on ikka äärmiselt kõikuv. Kohad kus liigub turism on muidugi puhastatud ja paremas seisus aga üldiselt käib ikka kõik rämps uksest ja aknast välja seal kus juhtub. Olenemata sellest kas tegemist on lipsuga härrasmehega või ulaka koolipoisiga - käitumine oli laias laastus üks.

Aga tagasi viimase lõigu juurde S. Lorenzo’st sõites San Remosse kus toimus ka selleaastase Giro d’Italia proloog ehk siis avaetapp ja suur start sain end ka maailmaasjadega kurssi viidud ning minu loodetud Monaco külastus muutus pilviseks ja õhku tekkisid küsimärgid, sest minu ajastus oli nagu shveitsi kellal - täpne. Endale suureks üllatuseks, sest ma ei jälgi F1 karuselli - selgus, et minu pühapäevase külastuse ajal toimub seal hoopis glamuur ja selle linna mootorispordi tähtsündmus. Monaco GP vormel 1 autodele - kuigi see ei oleks olnud mu esimene külastus Monacos siis sellegipoolest tegi see mind veidi mõtlikuks. Mul ei olnud aimugi milline olukord valitseb sel ajal selles imepisikeses riigis aga otsustasin siiski sõita senikaua kuni mind mujale suunatakse. Üllatuseks oli jällegi see, et liiklus oli organiseeritud äärmiselt sujuvalt ja linnas sai üpris vabalt liikuda - loomulikult mitte rajal ja tribüünide tsoonis aga vilksamisi sõitu näha ei olnud probleemi. Kuna olin matkarattaga siis mingit super vaatamiskohta kuskil ei otsinud vaid peatusin seal kus sõitu nägin - mägine riik ja eemalt on rada näha paljudes kohtades.

Jaapani või aasia inimestega tekib mul juba omalaadne suhe, sest just nemad oskavad öelda midagi väga koomilist või lausa naljakat - kohe meenus kuidas Norras minult küsiti kas on raske seal rattaga sõita ja Monacos lasti päikese käes paista järgmisel pärlil - nimelt Jaapanlanna soovis, et ma oleksin number üks. Ma ütlesin, et tegemist ei ole võistlusega vaid lihtsa seikluse ja matkaga! Vastuseks tuli: “Aga mis siis! - ikka soovin, et oled number üks!” Sellega oli kõik öeldud - järeldasin, et ju nad näevad seda maailmapilti kuidagi teisiti kui meie oleme seda harjunud nägema ja mul tuleb olla number üks arusaamata täpsemalt milles:)
Pilt

Hoolimata Jaapani huumorist ma Monte-Carlo kasiino ette muidugi ei saanud ja ma ei hakanud ka teadlikult sinna trügima - liikusin vaikselt linnast läbi ja lõpetasin õhtu juba kaugel eemal prantsusmaal Nizza lennujaama ääres ööbimisega. Kui Monaco laht oli päeval jahte ja suuremaid laevu täis siis õhtul maandus Nizza lennujaamas helikoptereid nagu kärbseid - mis kõik saabusid Monaco suunast ja seejärel tõusis lendu valgeid, halle ning musti väikseid eralennukeid tihedamini kui rahvusvahelisi lennuettevõtete suuri lennukeid. Suhtega 2 või 3 eralennukit 1 rahvusvahelise lennuki vastu:) Tore ööbimiskoht, sest soodne tuulesuund ei kandnud minuni kõrvulukustavat lennukimüra aga samal ajal vaade oli suurepärane - vaadata uinumiseni õhtupimeduses ruleerivaid ja vilkuvaid lennukeid mis peale õhkutõusmist silmapiiritaha kaovad oli lihtsalt suvesoojas fantastiline.
Pilt

Sealt edasi oli juba kahe päeva teekond matka lõpliku sihtpunkti Marseille, viimase lõpu 70-80km sõitsin koos hobisportlasest Slovakiga kellega sõime teeäärseid kirsse ja tegime päikesepaistes jahutava õlle - tema eesmärk oli jõuda Toulonist Marseille kus tema sõbrad teda ootasid ja minul oli lihtsalt käsil viimane matkapäev mille tahtsin mööda saata lõbusas seltskonnas:) Õhtune Marseille tervitas küll kauni selge taeva ja päikeseloojanguga aga just viimasel päeval puhuma hakanud kurikuulus mistral mis ka kohalikud prantslased pead vangutama paneb andis mõista, et tegelikult oli mul terve matka jooksul vastutuulega ikka väga hästi olnud:)
Pilt



Selliseks kujunes minu seekordne matk üle kevadiste alpide, läbi hubase Toscaana kuni Sitsiilia päikseliste rannikuteni ning lõpetades peensusteni timmitud mootorite helina ja prantsuse rivieeraga!:)

Mõned numbrid:
Toumumisaeg 2.Mai - 27.Mai
Rattasõidu päevi 25
Distants 3000-3100km
Kulutatud kalorid 104248
Kogunenud tõusumeetrid 25140m
Pikim päev 204km/ Lühim päev 12km



Pildid on jällegi puistatud kirjutatud ridade vahele langeva tähe meetodil ehk siis juhuslikult ja juhuslikus järjestuses! :)
Rohkem pilte ->SIIN



Kohtumiseni järgmistel matkadel või poetrepil jäätist limpsides kui seljakott või ratas nõjatub eemal ootamas aega millal edasi liikuda aga omanik va laiskvorst testib kuidas tegelikult jäätis maitseb, sest kui seeda teha keset argitoimetusi ei ole see kaugeltki mitte see… tõeline, reaalne ja ihaldusväärne jäätis :)



Aivar

Kasutaja avatar
Harry
Uudistaja
Uudistaja
Postitusi: 45
Liitunud: 06 Juun 2014, 19:52
Kontakt:

Re: Rattaga Lyonist Palermosse 2015

Postitus Postitas Harry » 06 Juun 2015, 23:47

Lahe lugemine, aitäh jagamast!
Rikkalik pildivalik ka. Täistalvest täissuveni, mida veel tahta :D
Kui saladus ei ole - palju eelarveks kujunes? Üksi sõites mingeid ekstsesse ka aset leidis, telkimiskohad jne?

Aivar
Huviline
Huviline
Postitusi: 212
Liitunud: 26 Okt 2012, 20:46
Kontakt:

Re: Rattaga Lyonist Palermosse 2015

Postitus Postitas Aivar » 07 Juun 2015, 12:15

Harry kirjutas:Lahe lugemine, aitäh jagamast!
Rikkalik pildivalik ka. Täistalvest täissuveni, mida veel tahta :D
Kui saladus ei ole - palju eelarveks kujunes? Üksi sõites mingeid ekstsesse ka aset leidis, telkimiskohad jne?

Eelarve saladus ei ole aga kuna ma ei lendanud algus ega ka hiljem lõpunktist Eestisse siis minu eelarve oli väga väike. Sisuliselt toiduraha + laevapiletid. Ööbisin metsikult telgiga või siis magamiskotiga kuidas ja kus juhtus. Tasulisi kohti ei kasutanud. Ööbimiskohtadega probleeme ei olnud, kuigi itaalias sellist metsikut telkimist näha ei taheta. Olin muidugi enamasti üpris varjatult, laagripaiga suhtes oli kokkupuude politseiga ainult prantsusmaal aga nad ka ainult küsisisd kauaks plaanin jääda - seda ka juba hommikul kui tegelikult juba end kokku pakkisin. Probleemi ei olnud - tegelikult prantsusmaal pole mul kunagi telkimisega probleeme olnud. San Remos - õigemini küll veidi linnast väljas ööbisin mingi staadioni juures ja seal sõitis ka politsei ringi nagu otsiks midagi aga mind nad ei näinud või ei olnudki mina sihtmärk. Kokkupuude jäi nendega olemata.
Üks vahejuhtum küll oli, vahetult enne Palermost laevale minekut sõitsin sadama suunas ja mööduvast autost lasti mind millegagi. Käis päris kõva pauk ja kui seljataha vaatasin siis hoopis tundsin päris teravat valu kannikas :D Autos oli 2 sõitjat - roolis noorem mees ja kõrval noor naine - kes itsitas selle peale. Ma ei tea millega nad lasid aga midagi ära ei määrinud ja auku sisse ka ei tulnud. Isegi sinist täppi ei jäänud kannile :) Ilmselt mingi laste dongi või mõni noolepüss - ei tea. Muidu olid inimesed ikka äärmiselt sõbralikud ja lahked.
Itaalia telkimisest veel niipalju, et kuna mina püüdsin ikka leida üpris kõrvalised kohad - seda üksi olles siis kohtasin 4 liikmelist keskealiste Hollandlaste seltskonda (matkaratturid), kes minu üllatuseks samuti magasid metsikult telkides! Sellest järeldasin, et see itaalia telkimise keeld ei ole ehk nii karmilt jälgimise all - 4 inimest telkidega on oluliselt keerulisem silma alt ära saada kui üksinda ja tihtilugu ilma telgita matkajat :)

Kasutaja avatar
Kivisisalik
Huviline
Huviline
Postitusi: 223
Liitunud: 29 Jaan 2013, 14:47
Kontakt:

Re: Rattaga Lyonist Palermosse 2015

Postitus Postitas Kivisisalik » 07 Juun 2015, 21:09

Väga mõnus lugemine, aitäh autorile!

Kadi
Uudistaja
Uudistaja
Postitusi: 45
Liitunud: 03 Aug 2011, 10:43
Kontakt:

Re: Rattaga Lyonist Palermosse 2015

Postitus Postitas Kadi » 08 Juun 2015, 13:08

Väga lahe postitus! Aitäh!
Ja veel lahedam kui jutt, on reis ise!!!
Seiklusi ja edu tulevikus!

Vasta

Mine “Matkapäevikud”

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline