Rattaga Oslost Nordkappi 2013

Pikemad kirjed ja põhjalikumad ülevaated sinu matkast.
Vasta
Aivar
Huviline
Huviline
Postitusi: 212
Liitunud: 26 Okt 2012, 20:46
Kontakt:

Rattaga Oslost Nordkappi 2013

Postitus Postitas Aivar » 07 Sept 2013, 16:02

Alustades algusest, siis peaks veidi kirjeldama ka matkale eelnenud aega. Kui välja jätta 2000 aastate algusaega kuna sai soetatud just see sama ratas millega siiani matkan ja aegajalt treeninguid teen, siis võiks alustada sellest, et rattaga sõit ja matkamine on mulle väga meelepärased tegevused – seega rattamatk on justkui mulle loodud. Ühtlasi olen pikalt vaadelnud Norra rannaalade kaarti ning rääkimata soovist külastada Nordkappi. Olen autoga olnud kiviviske kaugusel aga ei ole tundnud, et see on see õige moodus sinna punkti jõudmiseks ja jätsin tookord käimata. Pilt

Esimene matk ehk testmatk. Kuna olen jalgsi teispool polaarjoont matkanud siis teadsin, et isegi suvisel ajal võib ja tihtipeale ongi jahedad ja vihmased ilmad. Rääkimata veel kehvast ilmast, mis võib tähendada isegi lumesadu. Teisisõnu pidin arvestama keskmisest kehvemate ilmastikutingimustega ja kuna rattamatkal enamasti liigutakse ühest punktist teise mitte ei tiirutata ümber laagri, siis tuleb arvestada, et kõik või suurem osa varustusest tuleb omal kaasas tassida. Kohe tekkis küsimus, et millised riided ma peaksin rattasõiduks kaasa võtma ning kuidas ma tulen toime pidevalt märg olemisega – samal ajal ka tuul mis on rattasõidu paratamatu osa. Kes siis ei teaks, et rattasõidul on ju enamasti alati tuul vastu :) Nende lihtsate asjade välja selgitamiseks korraldasingi omale testmatka, mis toimus eelmise aasta oktoobris. Õnneks oli värskelt loodud RMK matkatee Oandust Iklasse ja minu puhkus ilusti oktoobris, kus suurema osa ajast sajab ja temperatuurid on langenud ja kohati esineb öökülmasid. Nagu võti lukuauku sobis aeg ja teekond mulle välja selgitamaks tekkinud küsimuste vastuseid. Antud matkale pikemalt peatumata sain ma vajaliku teadmistepagasi, mis aitas veidi lihvida nurkasid jalgsimatkamise ja rattamatkamise erinevuste vahel. (Lähemalt saab lugeda testmatkaks olnud matka kokkuvõtet RMK kodulehelt matkapäeviku alajaotuse alt.)

Nüüd siis juba lähemalt Norra matkast, kuid enne veel veidi treeningust enne matka. Testmatk oli tehtud ja pagasi pakkimisega probleeme ei näinud olevat siis oli vaid ennast vastavasse konditsiooni viia, et raske rattaga mägises piirkonnas ennast võimalikult hästi tunda. Alati on ju hea kui on olemas vajalik energiavaru ja veidi veel ülegi, et peale igat matkapäeva ei variseks telki surma eelses seisundis. Pealegi virvendava pildiga silmis ei ole kuigi meeldiv õhtusööki valmistada. Selleks, et ei esineks makaronist jalgu ja muid nõrkuse ilminguid ma loomulikult sõitsin rattaga ja sõitsin palju. Õnneks mul õnnestus viibida üpris palju Prantsusmaal, kus oli võimalik vändata Alpides ning nii mõnedki kuulsad ja vähem kuulsad Tour de France tõusud ja rajad said sõidetud. Kogudes selle käigus hulga tunde rattasadulas ja ligemale 28 tuhat tõusumeetrit, mis on eesti mõistes ikka hullumeelselt palju. Tihtipeale proovisin sõita 100 või veidi rohkem kilomeetrit päevas, loomulikult lasin ka organismil puhata ja taastuda. Sedasi olingi saavutanud tunde, kus ma ei peljanud enam eesoleva matka raskust sõitmisel/väntamisel vaid mure oli pigem halva ja külma ilma ees. Pilt

Sedasi ei jäänudki enam muud midagi üle kui kogu varustus kokku pakkida ja sõbraga saata maadpidi matka alguspunkti, et ei peaks lennukis ratta ja lisakilode eest maksma. Seejärel ise kohale lennata.

Matkast endast. Eesmärk oli distants läbida omade jõududega – ei mingeid hosteleid ega kämpinguid, ei mingeid restorane ega burgeri putkasid. Plaanitud teekond oli veidi põnevam kui tuim E6 lõunast põhja. Huvitavama rajaga kaasnes muidugi ka lisa kilomeetreid ning kuna keskmise eestlase puhkus ei ole kummist siis paraku iga huvipunkti lisamisega pikenesid ka päeva teekonnad. Minu valikuks langes siiski ilusam teekond ja rohkem huvipunkte – seeläbi ka pitsitav graafik ja null puhkepäeva. Pilt

Alustasin sõbra juurest aga võtsin suuna Oslo ooperi maja katusele, sest see on hea koht sellise matka alguseks. Mõnus turistikas kus ikka käiakse ja loomulikult on seal päris hea vaade. Sellist kohta mul vaja läkski. Ühtlasi on sinna katusele jõudmine paras jalaproov oma järsu nurgaga. Ilusti katusele jõudnuna olin enda jaoks matka alguses – arvatavasti ka taevaisa vaatas seda ja avas oma kraanid minu motivatsiooni proovile panekuks või siis ergutuseks... võta nüüd kinni mis tal arus oli. Õnneks küll tol hetkel vihm mu motivatsiooni ei röövinud kuid sama ruttu kui ma katuselt laskusin olin ma ka sisuliselt eksinud. Võtsin siis „vist/umbes“ õige suuna enda jaoks ja hakkasin väntama, sest ei olnud mingit huvi kaardi või gpsi näppimiseks. See oli loomulikult viga, aga samas kui asjad hakkavad minema ülesmäge siis nad ju lähevad aina paremaks. Nii oligi kui esialgu jätsin Holmenkolleni külastuse plaanidest välja, siis vana suusamehena ikka eksisin sinna ära mis tegi mind sellegi poolest rõõmsaks, sest nüüd ma ju teadsin kus ma olen:) Ühtlasi olin ju liikunud põhja suunas mis oli samuti eesmärk :)

Kuna ma teadsin nüüd kus ma olen siis sain hakata kasutama oma lõikekaid, mis ma olin valmis vaadanud, et ei peaks mööda suuri magistraale väntama. Aga nagu öeldakse mägedes ei ole lõikekaid. Nii sisuliselt oligi – arvatavasti kulutasin neid üldisele liiklusele suletud metsateid, kruusateid ja üle mägede ronimisega ohtralt aega ja tohutult energiat. Ainus hea asi oli see, et ma ei olnud liikluses, sest vaateid sisuliselt ei olnud kuna viibisin metsavööndis. Peale teist või kolmandat sellist lõikekat lubasin endale, et rohkem ma sellise lollusega ei tegele. Ei mingeid kruusteede lõikekaid enam. Ette rutates pean tunnistama, et suutsin kuni matka lõpuni sellest kinni pidada, sest kõik edaspidised lõikekad olid asfalteeritud aga reljeefilt sama hullud. :D

Esimesed päevad olid päris rasked, kuna õhtul seisma jäädes oli tunda kehas tugevat väsimust ja selle taustal esines ka kerget ebakindlust kuna ratas oli harjumuspärasest oluliselt raskem – ees oli veel sisuliselt 3000km väntamist. Olukord ei tundunud väga optimistlik. Raskendas ka see, et olin üksi ja arutada ei olnud kellegagi – esimesel nädalal ma veel endaga väga ei suhelnud :D Loomulikult ma teadsin, et olukord on uus ja pean kohanema laagrieluga, väntamise ja uue rutiiniga aga üksi olles on seda endale raskem selgitada. Matkates sõpradega olenemata enda väsimusest püüad ju ikka matkakaaslast kostitada mõne hea sõnaga ja motivatsiooni tõsta aga ennast palja naeratusega juba ei lollita. Pilt

Jätkasin liikumist ja isegi ilmad olid ootuspärased – kiiresti vahelduvad mis oli üheaegselt hea kui ka halb. Kuigi tunniajane sabin vihma tegi meelehärmi siis veidi aja pärast välja tulev päike kuivatas riided taas kiirelt. Ei osanud olla veel rõõmus ega kurb. Ma ei olud veel saanud 8h vihma – ei olnud ka pidanud veel hommikul märgi riideid selga ajama... see kõik oli veel ees. Suundusin tasapidi rannikule, kus ootas mind Jotunheimeni rahvuspark ja selle ümbruses hulgaliselt ilusaid teid ja mägesid kus lausa lust sõita. Päeva teekondasid oli muidugi raske täis sõita ning loodetud valemi järgi puhkepäevi tekitada ei õnnestunud. Nimelt esialgu oli idee, et 2 päevaga kõvasti pingutades saan sõidetud 3 päeva teekonna aga reaalselt suutsin sõita 5 päevaga 6 päeva teekonna. Aga õhtul kompuutrit uurides võis igal õhtul avastada, et päeva jooksul on ronitud rohkem kui 1000 tõusumeetrit. Nende puhkepäevade tekitamisega oli muidugi veel oma nõks – ma ei pannud kordagi äratuskella, sest olin ju puhkusel ja ei sõitnud kordagi ka pimedas. Ärkasin siis kui uni ära läks – juhtus ka väga varajasi ärkamisi aga keskmiselt sõitsin 8h päevas. Sinna juurde ja hulka veel igasugu pausid pildistamiseks ja toitumiseks. Pilt

Kahjuks juhtus muidugi nii, et olles või jõudes kõrgele kiskus pilve või hakkas sadama. Seda veel eriti tihti just laskuma hakates. Tõustes sai nautida ilma, üles jõudes kiskus pilve ja laskudes hakkas sadama :) Kuna jalgsi või mägimatka asju kaasas ei olnud – välja arvatud laagrielu riided siis jalgsimatka plaane väga ei haudunud. Vihmaga proovisin rohkem edasi liikuda ja hea ilmaga siis pause teha, pildistada ja veidi ka matkata. Norra kõige kõrgemate mägede varjust laskudes juhtus esimene ja sisuliselt ka ainuke tõsisem tehniline rike. Tublilt vastu pidanud higivana tagumise jooksu pöid lõpetas olemise oma tavapärases olekus ning pooldus pidurduspinnalt. Õnneks tundsin kohe ja kontrollisin, sest prantsusmaal olin juba kukkunud korra suurel kiirusel ning taolise elamuse isu oli jäägitult kadunud. Kuna tagumised pidurid olid muutunud hetkega kasutuks siis monteerisin pidurduspadjad üldse küljest, et ei nühiks niigi ei tea kelle armust koos püsivat tagajooksu. Muidugi minu rõõmuks säilisid esimesed pidurid, mis ma suutsin ka sisuliselt hetkega läbi kärsatada. Ülekaalus ratas 1 mittetöötav pidur ja rõõmsalt 35km allamäge kuni saabus esimene küla. Õnneks küll laskumise lõpuosa oli väga lauge ja mõnus karjamaade vaheline asfaltee aga ilma piduriteta sellegipoolest kohutavalt ebameeldiv. Minu kurvastuseks küla/linna kahes spordipoes minule sobivat tagajooksu ei müüdud ning ümber ladumiseks pöida ka mitte. Mõistagi – ükski halb uudis ei tule ju ilma heata! Ning hea uudis oli see, et rattapoe müüja oli nii abivalmis ning teadis, et 40km edasi (minu jaoks vales suunas) on piirkonna parim rattapood ning neil on vajalik detail olemas. Esiti ta küll pakkus, et võib järgmisel päeval oma isikliku autoga mulle selle lõbusõidu korraldada aga tänasin teda sõbralikult ning ei võtnud pakutud abi vastu. Selle asemel suundusin otsejoones metsa – tegin ratta võimalikult kergeks. Peites suurema osa varustusest metsa sambla alla ja seejärel juba võtsin suuna soovitatud poodi. Kusagil poolel maal avastasin ennast mõtlemast, et ma olen ikka peast põrunud – kui tagajooks viskab rehvi maha või nöögib mind saatus kuidagi teisiti siis ma olen ei kusagil jalamees koos jalgrattaga. Naersin mõrult enda üle ja korjasin teeservast põhupalli nööri ning sidusin tugevduseks ümber rehvi – no nii igaks juhuks. Aga õnneks hakkas ikka kirjeldatud valge maja paistma, kus peakski asuma rattapood. Keerasin metsa rullisin oma magamiskoti lahti ja jäin hommikut ootama. Kaalusäästu mõttes olin oma telgi ju maha jätnud. Edasi oli kõik ilus – mõni sääsk oli saanud korraliku kõhutäie minu otsaesiselt ja hommikul saabus taevane kingitus näopesu – veidi küll vara aga võibolla ma ei kuulnud kuke kiremist sügavas unes.
Pilt
Korraliku hommiku järel tuleb korralik päev, kiirelt vahetasin tagajooksu ja reguleerisin uued piduriklotsid paika ning olin valmis oma matka jätkama. Ennem veel poodnikud kutsusid mind oma ruumidesse käsi pesema ja kohvi jooma – kohvist keeldusin viisakalt aga kätepesu üle olin siiralt õnnelik, sest pidurite tahm ei tule kuidagi kätelt palja veega maha. Pilt

Edasi jäi mu ette palju ilusaid teid näiteks nagu Trolli tee ja Atlandi tee – muidugi ka kõik ülejäänud teed olid sama ilusad! Ilmad tundusid samuti head ning väiksed vihmasabinad mida leidus ikka praktiliselt igas päevas mind ei morjendanud. Palju kohtumisi ja tutvusi inimestega. Kohtumine inimestega Iisraelist, kes kasutavad +372 algusega telefoninumbrit, norrakatega kes asusid ümber jutustama ingliskeelset infotahvlit ingliskeeles – samal ajal ma seisin selle tahvi ees ja suhtlesin inglise keeles, austelasega kes suundus põhjast lõunasse, jaapanlannaga kes uuris kas Norras on raske rattaga sõita – vastasin, et ei ole – tasakaalu peab ikka hoidma. Ja veel paljude inimestega, kes ei saanud aru kuidas mul saab olla neis punastes kottides kõik mida ma eluks vajan :) Jõudsin juba tuttavale ameeriklasele järele ja edasi liikusime juba paar päeva koos. Olin sunnitud ratta lagunemise tõttu temaga eelnevalt juba hüvasti jätma.

Sedasi möödus märkamatult esimene nädal ja mõned päevad pealegi – enesetunne oli hea, õhtuti ei tundnud enam suurt väsimust. Jalad olid hommikuti kerged. Olin piisavalt kaugel alguspunktist ja küllaldaselt jagus maad jõudmaks sihtpunkti – olin teel ja see ongi parim tunne mida tahtsin sel hetkel tunda. Mul oli välja kujunenud oma rutiin päevade sisustamisel ja liigsed pinged olid maandatud. Kuna mu kaasa võetud päikesepaneel tegi kiiresti vahelduvate ja kohati pilviste ilmadega nigelalt voolu, siis mu telefon oli enamuse ajast operaatorite võrgust lahti ühendatud. Selline olukord soosis omakorda suhtlema kõrvalseisjatega ning olema suhtlemisaltim.

Olin juba ära harjunud väikeste külade ja väikeste linnadega ja otsustasin Trondheimist sootuks ringi minna. E6 tähisega tee ei tundunud endiselt eriti ahvatlev – pealegi suurlinna ümbruses on kohutavalt tihe liiklus. Pilt

Sai ületada mitmeid fjorde ja osadest tunnelitest läbi saamiseks oli tarvis kasutada bussi – mis imekombel oli kallim kui fjordi ületus laevaga. Aga kuna ratturitele olid osad tunnelid suletud siis ma ei hakanud kohalike taluvuspiire katsetama ning mu enda elu ka ikka maksab veel midagi siis istusin ühelpool tunnelit kogu tavaariga bussi ja teiselpool maha ning jätkasin teekonda juba omal jõul. Õnneks selliseid tunneleid oli vaid paar kogu reisi jooksul. Aga nii ma suundusin tasa ja targu juba Bodo linna suunas, et sealt juba laevaga Lofootide saarestikule sõita. Laev sõitis 4h ja maabus Moskenes linnas/külas. No ja seal oli loomulikult ilus nagu kõik räägivad kes on käinud. Lofootidelt tagasi mandrile jõudes tekkis alles õige tunne, et olen jõudnud põhja – kuigi tegelikkuses olin polaarjoone ületanud juba tükk maad enne Lofoote.

Edasine plaan nägi ette väikest matka soomemaale – kuna möödusin soome kõrgeimast tipust Haltist väga lähedalt siis otsustasin seal tipus ikka ära käia. Õnneks ka ilm soosis ettevõtmist ja norra pinnal soome kõrgeim mägi saigi alistatud. Kuigi norra poolt on seda mäge väga kerge käia – vaid 6km viimasest parklast ülesmäge, siis mina pimeda inimesena suutsin seal ikka päris korraliku tiiru teha ennem kui õige tipu otsa komistasin. Tore muidugi on kui inimesed mägedes kivi tuure laovad aga kui seda tehakse sinna kus jumal juhatab – iga üks oma raja maha märgib, siis võib kohati päris keeruliseks minna. Õnneks veidi enne tippu kogemata komistasin uuesti punaste täppide peale ning seeläbi sain tagasi rajale. Halva ilma – udu – korral oleksin seal lihtsalt ekselnud ja tippu tõenäoliselt mitte jõudnud. Siinkohal peab märkima, et läksin nagu õige turist kunagi ilma kaardi ja muu materjalita. Kui raske see 6km ülesmäge ikka ju minna on :) Tipus käidud ja raamatusse nimi kirja panduna valisin samuti oma personaalse laskumistee ja komberdasin tagasi ratta juurde ning siis juba alla orgu ööbima. Pilt

Edasi ei olnudki mul enam mingeid olulisi plaane peale sihtpunkti jõudmise. Korra käis küll peast läbi mõte külastada Tromso linna aga kaardilt vaadates paistis seal üksjagu tunneleid ja maksulisi teid – lisaks ei paku linnas kolamine suuremat pinget. Eriti veel kui liikled matkarattal kus kinnitatud hulganisti väärt kraami millest ilma jääda ei tahaks – seega võimalusel ratast pikaks valveta ei taha jätta.

Kuna aega oli üle siis lühendasin päevateekondi ja võtsin vaba voli veidi rohkem jalgsi laagri ümbruses matkata.

Muidugi kahjuks viimased päevad ilm muutus aina kehvemaks. Kui enamiku matkast üritasin tunneleid vältida siis viimased 100km olin isegi kohati õnnelik kui sain veidigi varju pideva tuule eest. Õnneks lõpuosas ei olnud ka ratturitele mingeid keelde ja sai vabalt vurada aga ega tunnelis oli ikka parajalt ebamugav. Mööduvad autod tekitasid valju müra ja hingata suurt midagi ei olnud. Aga kui autosid ei olnud siis oli lõbus vilet lasta ja kaja kuulata. Täiest kõrist laulda ja selle üle ise naerda – õnneks reisi lõpuks olin endaga juba väga hästi läbi saama hakanud aga minu noodist mööda lauluhääl tegi isegi endale palju nalja aga tunnelis oli see puhas huumor. Honningsvägi linnast oli vaid 30km ja törts peale minna. Käisin veel poes ostsin magusat, mis kogu matkal läks ikka väga suures koguses ja seejärel juba oli vaid vormistamise küsimus. Kahjuks küll sihtpunkt tervitas mind väga kõva tuule, vihma ja uduga. Ööbisin veel tormises Nordkapis – telk pidas vastu, vaid kehvasti paigutatud tormimüür hõõrus ühe pingutuspaela läbi aga see ei muutnud ööbimist paremaks ega ka mitte halvemaks. Hommikul veidi selgines ja sai lõpupildid teha ning seejärel juba mõtted koju suunata. Pilt

Kokkuvõtteks – üle mõistuse raske ei olnud, kuigi kindlasti oleks lihtsam olnud kui päeva teekonnad oleksid olnud lühemad. Lihtsalt oleks saanud rohkem jalgsi ringi vaadata aga oleksid ei maksa ning matk sai tehtud täpselt nii nagu olin plaaninud seda kõike vürtsitasid mõned ootamatused ning kindlasti on meeldejäävad paljud uued tutvused, mida tavaliselt jalgsimatkal ei juhtu. Pilt

Rohkem pilte näeb ->SIIT

RMK matkatee ehk testmatka link -> SIIN

NB! Pildid tekstis pole järjekorras vaid puistatud meelevaldselt ;)
Järgmiste matkadeni!
Aivar

Kasutaja avatar
Kivisisalik
Huviline
Huviline
Postitusi: 222
Liitunud: 29 Jaan 2013, 14:47
Kontakt:

Re: Rattaga Oslost Nordkappi 2013

Postitus Postitas Kivisisalik » 08 Sept 2013, 03:13

Vau, väga kihvt ettevõtmine!

Kasutaja avatar
Jyrgenson
Foorumi raudvara
Foorumi raudvara
Postitusi: 2228
Liitunud: 27 Veebr 2011, 21:46
Kontakt:

Re: Rattaga Oslost Nordkappi 2013

Postitus Postitas Jyrgenson » 09 Sept 2013, 17:27

Super! :!: :idea:
https://www.facebook.com/tjmatkaklubi" onclick="window.open(this.href);return false;
Rumalad tahavad saada õnnelikus, targad tugevaks!

talupoeg
Uudistaja
Uudistaja
Postitusi: 86
Liitunud: 09 Apr 2012, 09:03
Kontakt:

Re: Rattaga Oslost Nordkappi 2013

Postitus Postitas talupoeg » 23 Sept 2013, 21:31

Väga hea lugemine ja ettevõtmine.

Kasutaja avatar
Reimo
Administraator
Administraator
Postitusi: 326
Liitunud: 07 Dets 2010, 22:07
Kontakt:

Re: Rattaga Oslost Nordkappi 2013

Postitus Postitas Reimo » 27 Sept 2013, 00:16

Väärt lugemine. (Y)

Taimo
Huviline
Huviline
Postitusi: 247
Liitunud: 31 Jaan 2011, 10:45
Kontakt:

Re: Rattaga Oslost Nordkappi 2013

Postitus Postitas Taimo » 27 Sept 2013, 10:11

Väga muljetavaldav retk ja mõnus lugemine!

Juss
Uudistaja
Uudistaja
Postitusi: 40
Liitunud: 31 Jaan 2011, 15:06
Kontakt:

Re: Rattaga Oslost Nordkappi 2013

Postitus Postitas Juss » 10 Sept 2014, 15:27

Käisin ka Nordkapis ära, aga matkaautoga.
Müts maha inimese ees, kes seda tegi jalgrattaga. Eriti jupp alates Nordkapi tunnelist, mis ise on juba suur elamus - pea 7 km ja seda kohati üle 200 m mere all (tõus/langus 9/10%!) koos autodega ja edasi mäkke rühkimine...

Vasta

Mine “Matkapäevikud”

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline