Põnev seiklus ratta seljas

Pikemad kirjed ja põhjalikumad ülevaated sinu matkast.
Vasta
Kasutaja avatar
Metavo
Guru
Guru
Postitusi: 1210
Liitunud: 17 Dets 2011, 17:46
Kontakt:

Põnev seiklus ratta seljas

Postitus Postitas Metavo » 14 Juul 2013, 21:40

Täiesti pahaaimamatult sain selle mida mõned foorumlased on ihalenud.
Nimelt: See nädalavahetus sai käidud Jäneda kandis, kus sai veedetud öö ja edasine läks imelikuks. Hommikul tegin kõne Tõnule, uurisin mis toimub ja kuna toimus miskit mere ääres, Tsitre rannas, oli soov ka ühineda.
Usaldasin oma mobiili gepsu, lühim teekond ja no... kas just lühim see oli, kindlasti aga kummalisim mis olen teinud. Esimene veider asi mis juhtus oli, et juhatas läbi mingi laagriplatsi, kus autoga liikumist taksitasid suured kivid. Seejärel läbi veehoidla territooriumi ja nägin esmakordselt kuidas ekskavaatoriga metsas teed tehakse... sain kilomeetri tolmus ja liivas juurikate vahel sõtkuda enne kui taas sõidetavale pinnasele jõudsin. Seejärel teed mis olid gepsus, ei olnud metsas ja metsas olevad teed polnud gepsus. Sai siis mööduv auto keset metsa kinni peetud ja sain üllataval kombel hakkama oma vene keelega et teed küsida. Vau!
Sõitsin esimest korda elus läbi asulast nimega Kursi. Sealne on ilus, kuid see on ka kõik. Tükk maad hiljem jõudsin Tsitre randa, kus sai ka veedetud öö ühe seltskonnaga. Järgmine päev (täna), sain Tõnult teele kaasa marjamahla kontsentraati ning ülejäänud pudeli täitsin kohalikust kaevust. Läksin gepsu abil Liiapeksisse, teele jäi Kolga mõis, kus mõisa poest ostsin jäätist ja nautisin seda mõisa pargis puu all murul istudes. Liiapeksist läheb RMK matkatee, aga ma loomulikult tahtsin usaldada oma gepsu. Ta algul tahtis mind suunata mööda suurt maanteed ringiga, kuid tõsisel pindakäimisel suutis see mind hoopis juhatada läbi kinnise taluhoovi.... Mõtlesin et ei taha kellegi taluaias koertega kakelda (lisaks silt "Võõras ära tule") ja pöörasin ringi. Edasi läks huvitavaks. Pärast mõningat tüngermaastunud matkaraja läbimist sai geps jälle sotti kus ma asun. Usaldades seda meela naisehäälega tehnoloogilist vidinat leidsin ma end esimest korda rabast, laugaste vahelt ja teisel korral mingist suuremast mülkast. Vast oli see esimene kord mu elus kus olen karjunud tehnoloogilise vidina peale. Õnneks keegi ei kuulnud (peale parmu hordide). Otsus tehtud ja läksin edasi mööda matkarada, aga ei, loomulikult nüüd kus autotee oli olemas ja geps mind esimest korda õigesti juhatas, ei saanud ma ju selle järgi minna. Seekord jäin matkateele truuks ja sõitsin kahe liipri paksust laudrada pidi julgelt edasi. Pärast teist kukkumist ja kolmanda ennetamist julgus kadus, läbitud ehk pool kilomeetrit, sai edasi ratast käe kõrval lükatud... Peatus Paukjärve, ilus koht. Edasine tee oli ülimalt liivane, linnaratta kumm vast tõesti päris ei sobi sellises kohas sõitmiseks, samas tegi see eesolevad kilomeetrid üüratult põnevaks. Driftides liivadüünide vahel sai lõpuks kampa löödud kahe maastikuratastel suvitajatega. Sai ka veidi juttu puhutud ning ilmnes et teekond on meil ühine. Kuna suutsin kannul ka püsida siis saigi nõnda kolmekesi edasi sõidetud. Paanika läks neil lahti siis kui ma neist kogemata mööda sõitsin ja nad mind enam kätte ei saanud. PS. pakiraami kotil lukud läksid katki ja ülemine kompartement hakkas omatahtmist mööda ringi ujuma. See selleks. Geps, autosõidu funktsioon nagu ikka, juhatas mind uljalt üle jalakäijate silla. Küll on hea et ma päriselt autoga polnud, kuid see polnud esimene ega viimane kord kui sai gepsi autosõidu funktsiooni peale suuri silmi tehtud. Pärast seda sai öeldud nägemist kahele teel tekkinud kamraadile, kes liikusid edasi Soodla veehoidla suunas. Driftides taas linnakummidel mööda liivaseid sirgeid, sai vist tehtud ka selle sõidu kiirusrekord mööda künkaid alla veeredes. Ise veel mõtlesin et kuna mul kiiver peas on nagu peab siis kas ma peaksin viskuma meelega pea ees rattalt maha kui peaks see ümber käima, või kukun ikka nii et saaks minimaalselt haiget. Praktikas seda proovida ei saanud. Siis, higist tilkudes meenus kuidas just eelmine õhtu olin öelnud et õigel rattamatkal ei tohi end higiseks teha, sest ega ma sporti ei tee, vaid naudin loodust, värsket õhku jne. Ega tsivilisatsiooni jõudes ei oota mind mingi vann või dušš, vaid poodi minek, rongile minek, kojusõit rongis. 16.30 vaatasin et just pool tundi tagasi läks rong ja järgmine rong, 18.32 peatub vaid Tapal. Mõtlesin et sellele ikka ei jõua, niisiis läksin poodi, võtsin kaks jäätist, vett, ning läksin randa hügieeniprotseduure läbi viima. Jäätised söödud, puhas särk seljas, mõtsin et kuradile. 26 kilomeetri kaugusel on Tapa ja kell on alles 17.45. Sai viimast korda mobiili geps sisse lülitatud ja selle juhiste järgi liigutud, seekord korraliku tempoga (sest jõudsin kohale kell 18.20) Kohe pärast Nelijärvet juhatas geps mind kahtlasele kruusateele. Kuna ei tahtnud sellele omaseid veidraid üllatusi rohkem kogeda, sai sõidetud edasi omale tuntud teed pidid. Kuna seetõttu teepikkus kasvas kohe 5 km, sai vannutud kõva häälega ning taas kord gepsu usaldades ümber pööratud. Tehes siis kruusarallit jõudsin "raudtee ületuskohale." Autosõidu funktsiooni kontrollides sõitsin kellegi aia äärt mööda raudteeni ja tõstsin oma ratta üle rööbaste ning jätkasin sõitu teisel pool mööda kruusateed. Tehes tempot mida pole varem teinud, keskmiselt 35 km/h, mis minu arust on sellise rattaga ilmvõimatu, jõudsin lõpuks raudteejaama. Kell 18.32 tuli rong ... mis läks Tallinnasse... Õnneks polnud ma ainus kes pika ninaga rongi ootas. Sai kambaga helistatud edelaraudtee infoliinile ja sealt öeldi et kõiges on süüdi elektriraudtee, kelle rongi ette oli ülekäigul auto end parkinud mis näeb väidetavalt nüüd välja nagu plekipurk millele on peale astutud. 19 läbi miskit, ilmus rong, täpselt hetkel kus igasugune lootus oli kadunud ja olin hakanud otsima teed poe poole et rongi oote seltskonnas külma õlut rüübata. Rong tuli, piletit ei ostnud, Tartusse sain ja elu on ilus. Kui väljaarvata et Tartus võttis vastu kena äikesetorm koos paduvihmaga. Oligi kuiva võitu nädalavahetus, niiet kulus ära. Taas sai kontrollitud ja tõdetud, et villane kampsu mis mul on, jätab alumised kihid 100% kuivaks ja oli hea meel et vihmakat kaasa ei tassinud.
Kõik.

Kui keegi selle ka läbi loeb siis tegelikult on siin peidus ka retsept, kuidas "põnev seiklus" saab tekkida meie väikeses Eestis. Vaja on ratast, nokia gepsu ja seltskonda kes on nõus tõrvast ja meest läbi minema.

Lisaks: Tegin kahjuks vaid ühe pildi, Kolga mõisast. Õnneks on hulga parmu hammustusi tänu milllele suudan seda trippi veel mõnda aega mäletada. Jalgratas õppis kaks uut häält ära ja loomulikult magasin võrkkiigus.
Kuni on puid, pole probleemi

Kasutaja avatar
Tarmo
Ekspert
Ekspert
Postitusi: 683
Liitunud: 17 Okt 2012, 13:09
Asukoht: Rakvere
Kontakt:

Re: Põnev seiklus ratta seljas

Postitus Postitas Tarmo » 15 Juul 2013, 20:39

Noh siis oleks aärepealt kohtunud ;)
Sai eile rattaga Oandult mööda RMK matkateed pidi Nômmeveskile ja tagasi sôidetud.
Rajal kohtasin kahte ATV meest Vôsu laagripaigas olid viis sakslast kahe autoga ja Kuueristi juures tuli üks valge mertsuga naisterahvas vastu. GPS kah jamas ja Nômmeveski kohal lendas Vene luurelennuk. Projekt: Open sky.
...

Kasutaja avatar
Metavo
Guru
Guru
Postitusi: 1210
Liitunud: 17 Dets 2011, 17:46
Kontakt:

Re: Põnev seiklus ratta seljas

Postitus Postitas Metavo » 15 Juul 2013, 21:17

Peaaegu. Ma siiski liikusin RMK rajal Liiapeksist lõuna poole, see tähendab et Narva maanteest mandri pool.
Kuni on puid, pole probleemi

Vasta

Mine “Matkapäevikud”

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline