Postitus
Postitas Nohik » 10 Veebr 2019, 11:04
Mu arvamus seljakotist on elu jooksul korduvalt muutunud. Kontekst muutub, ise muutud, ümbrus muutub.
Päris algul oli mingi nõukaaegne tavaline presendist vöörihmata seljakott, millega Koiva ääres ja muidu kalal käisin. Ega polnud midagi näinud ja ei osanud paremat tahta ka.
Aastal 82, ma arvan, ostsin esimese Jermaki. Olin veel ise poisike, kolme päeva träni mahtus kenasti sisse. Rabas käpuli ronides oli vöörihmast abi, seljakott ei roninud pähe. Millalgi ostsin teise Jermaki ja nendega liikusin veel tükk aega.
Hiljemalt 90 aastal oli must saanud paadunud veematkaja, mis esitas seljakotile uued nõudmised. Ei mäleta täpselt tegemise aega, võib-olla oli uus isetehtud kott juba 89 sügisel olemas, pigem 89 sügisel oli olemas. Sinna kotti pidi mahtuma süst ja miinimum 2-nädalase (neto) matka kola. Otsustasin, et vean kola ühe korraga. Tegin Jermakiga katse, et 60 kg oli tol ajal kilomeetri kaupa peaaegu talutav vedada. Mu süst oli 5,2 pikk, pikemad jupid 1,32, see määras pikkuse ja 55 cm lai. Aerud käisid külje peale nööride vahele. Paksus oli küljelt nööridega 15-30 cm vahemikus muudetav. Mahuks tegi siis ca 100-210 l. Kotile sai mitme välivoodi pikematest juppidest raam. Pikuti jäi raam lahtivõetav, ei mäleta, kas rohkem. Kott täitis oma eesmärgi. Veel veneaja lõpus sai tehtud 1 veematk Karpaatidesse ja teine Karjalasse. Karpaatidesse minnes olid süsta asemel katamaraani balloonid kotis. Riigikorra vahetus tekitas olukorra, kus tükk aega polnud kaugele minna. Katamaraani balloonid on siiani suvila riiulis. Süstamatka kola vedamiseks sai Eestis terve tudengiaja kasutatud. Kui ükskord auto tekkis, kaotas kott mõtte. Täna ei võimalda tervis sellist kotti vedada.
Millalgi avastasin, et olen suuremaks kasvanud ja Jermak ei mahutanud enam mu rabamatka kola. Tegin 120l raamiga koti. Raam oli 14 mm torust, see jäi nõrgaks. Kott kaalus iseenesest alla kilo. Koti prototüübiks oli tuttava isetehtud kott, mis toimis blondiini meetodil, asjad lihtsalt pilluti sisse jne. See oli välivoodi toruga ja kaalus 1.2 kg. Raamiga kottidest see tuttava kott on minu silmis parim, mida selga proovinud olen.
Siis sattusin esimest korda Soome automatkale ja sain kuskilt kaltsukast raamiga Halti koti, mis oli kasutuses üsna pikka aega. Siiani alles.
Nüüd on mõned aastad olnud 100l pinguin, mida rappa minekuks on piisavalt, saab blondiini meetodit kasutada. Veematkaks on vähe. Aga teistpidi pole ma veematka kola võimeline ka ühe korraga vedama.
Kokku võib võtta, et koti suuruse küsimus on vastatav ainult kindlas kontekstis. Kõigepealt tuleb endast aru saada, milline matkaja oled.
Tuleb kola valmis panna, abiks mingi kast või kohver, kuhu asjad sisse panna ja võib arvutada vajaliku koti ruumala Võib teha eelnevalt otsuse, et mõned konkreetsed asjad jäävad väljapoole kotti.
Kui tegemist on veematkaga ja kola rohkem, peaks tegema endale ka kandevõime testi. Selleks suvaline tugevam kott, kuhu veepudelitena või liivakottidena antud mass ära mahub. Peaks läbima mingi mõistliku maa. proovima, kas kotti saab iseseisvalt selga ja ära.
Mu isiklik vaade on olnud, et pigem olgu kott veidi suurem. Võib-olla on see nõukaaja pärand, et lastele osteti riided veidi suuremad, et kasvuruumi jääks. Iga aasta kõiki riideid uusi ei ostetud. Aga see on osutunud kasulikuks, kui matkakaaslane jääb haigeks või saab vigastada, mahub ka osa sõbra kola.
___________________________________________
partisan