Ujumismatk Jugasaarelt Rukkirahule ja tagasi (2017 suvi)

Pikemad kirjed ja põhjalikumad ülevaated sinu matkast.
Vasta
AndrusKolmas
Uudistaja
Uudistaja
Postitusi: 45
Liitunud: 09 Dets 2016, 12:05
Kontakt:

Ujumismatk Jugasaarelt Rukkirahule ja tagasi (2017 suvi)

Postitus Postitas AndrusKolmas » 02 Aug 2017, 11:32

Eellugu

Ujuma õppisin nii-umbes neljakümneselt. Enne seda oskasin vaid sumada ja üle pea vette minek tekitas vaid eksistensiaalset hirmu.

Veel enne seda aastaid tagasi Koomaklubi kanuumatkal, kui oli just lõppenud õdus õhtusöök ja teemaks tõstatus matkade liigitus, nagu näiteks mägimatk, kanuumatk, suusamatk jne. lõõpisin soovist originaalitseda ujumismatka ideega. Absurdsena tundunud idee, mis oli mulle pähe turgatanud veelgi varem Egiptuses snorgeldades, tekitas tookordses vestlusringis elavat kõneainet, kui ühest märjast ja ebameeldivast ning suure riskiga ettevõtmisest. Kuid see jabur idee jäi aastateks minu sisse tiksuma.

Vahepeal sai kõige muuga tegeletud, sh. pikamaa jooksuga. Peale pikemat jooksu oli karastav minna tiiki suplema. Kord korralt ikka pikemalt ja kaldast kaugemale, kuid mitte kunagi nii sügavale, et jalad enam põhja ei ulatunud. Üheks sünnipäeva kingituseks saadud ujumise kursus aga muutis asja. Sain basseinis kätte elementaarsed oskused kuidas oma veest tihedamat keha õigeid liigutusi sooritades vee peal hoida ja edasi liigutada. Ning saabus see päev kus võtsin kätte julguse ja ujusin tuttavas tiigis juba üle pea vette. Mäletan seda tunnete tulva, ühelt poolt eksistensiaalne hirm kohe ära uppuda ja teiselt poolt rõõm, lapselik rõõm, nagu esimesed sammud või esimesed meetrid jalgrattal. Ma küll linnuna lendu ei tõusnud ja kalad oleksid minu abitu sumamise üle vaid naernud, kuid maapinna köidikust olin esimest korda ikkagi vabanenud.

Veeresid veel aastad kodu lähedases tiigis, mida võib ka nimetada väikseks tehisjärveks, üha pikemaid ujumise otsi ette võttes ja üha jahedama ilmaga vette minnes. Jahedus pani ostma neopreenist riideid. Algul särk, siis püksid, siis kuub jne. kuni ühel sügisesel soodusmüügist ostsin ära ka kallipso. Kallipsoga vette minnes sain aru, et pole olemas jahedat vett, vaid on olemas valesti valitud ujumise riided. Peale seda võis septembrit ja oktoobrit hakata pidama ujumise mõttes suvekuudeks.

Esimest korda sain merre pikemalt ujuma üle-eelmisel aastal. Lainetus ja tuul tekitas algul sarnaseid eksistentsiaalseid hirme – kuidas hingata vett kopsu tõmbamata, kuidas kurssi hoida jne. Lisaks sellele veel mingid absurdsed mõtted Läänemerde eksinud näljastest haidest ja mere põhja ootamatult tekkivatest avadest kuhu vesi kohinal voolama hakkab. Ei tasu ikka endasse lasta filmitööstuse haigeid fantaasiaid.

Esimese mereaasta sügisel, oktoobris, sai ujudes ära käidud Pedassaarel. Tunne tagasi jõudes oli vägev. Eelmisel aastal ujusin Noarootis Österby sadamast Haapsalu Suur Holmi tipus olevale Kübarrahule ja tagasi. Lisaks Ramsi neemelt Seasaarel ja tagasi. Seasaarel ära käimine andis mulle tõestuse, et avamere ujumismatkamine on võimalik. Sama aasta augustis võtsin ette juba kahe ööbimisega jalgsi-ujumisematka Noarootsi Saunja lahe ja Riimi mere kandis. Tõsi, ujumise osakaal jäi seal umbes 4 km pikkuseks ja seda ka pidevalt madalates vetes. Kuid sellega oli vaim ja füüsis tõelise avamere ujumismatka tarvis küps.


Teekond Jugasaarelt Rukkirahule ja tagasi

Idee ujuda Rukkirahule lõuna poolt sain Linnamäe asulas olevat suurt Läänemaa kaarti silmitsedes. Tõenäoliselt on see välikaart tehtud vanade andmete põhjal. Kuidas muidu selgitada, et sellel kaardil oli Kuivarahu leetseljak kujutatud pika vonkleva ussina keset Topu lahte? Pani väga imestama, et kuidas üldse selline pikk vonklev maariba keset merd eksisteerida saab? Tekkis suur huvi seda oma silmaga vaatama minna.

Jugasaarel

Alguspunkti valisin Jugasaare sadama, sest Maa-ameti kaarte uurides tundus olema see hea koht auto parkimiseks ja merre minemiseks. Kohale jõudes selgus, et sadam on eraterritoorium ja sinna ei pääse. Egas midagi, parkisin auto vahetult territooriumi piiri äärde ja võtsin kogu varustuse selga ja kätte. Soovimata kellegi tuju rikkuda liikusin varjatult mere äärde. Põrgupõhja retkete kogemused olid abiks :-)

Pilt

Ahjaa, autoga kohale sõites tegin väikse peatuse ka Põrgai-Sassi linnuvaatlejate infotahvli juures. Tahvlilt lugesin muuhulgas, et liikuda tohib vaid mööda teid ning saarte ja laidude külastamine on keelatud. Meres ujumise kohta polnud midagi öeldud. Juhuu – järelikult on ujumismatkamine siin lubatud :-). Seda põhimõtet ka jälgisin. Kuivale pinnale tulin alles Kuivarahu leetseljakul, mis on juba Matsalu looduskaitse alast väljas.

Olles juba jalgupidi vees avanes kaugusesse alljärgnev pilt. Kuskil seal otse ees maakera kumeruse taga peaks olema ihaldatud sihtkoht Rukkirahu. Paremal on Tauksi ja vasakul Liialaiu tumedad kühmud.

Pilt

... järgneb

AndrusKolmas
Uudistaja
Uudistaja
Postitusi: 45
Liitunud: 09 Dets 2016, 12:05
Kontakt:

Re: Ujumismatk Jugasaarelt Rukkirahule ja tagasi (2017 suvi)

Postitus Postitas AndrusKolmas » 02 Aug 2017, 12:57

Minek

Nagu arvata võis oli meri kuni Liialaiuni madal. Algul alla põlve, siis põlveni ja kohati kuni puusadeni. Sõltub kui laidude lähedalt möödusin. Kiirustasin edasi ja jätsin pildistamised vahele, sest minna oli üle kuue kilomeetri ja tahtsin jätta piisavat ajavaru avamere ujumise osa tarvis. Pildistamine oli ka piin, sest kasutada oli vaid tavaline nutifon ja seda tuli iga kord veekindlast kotist välja võtta ja tagas panna. Kuid vaated olid ilusad ja samuti ilm soosis ettevõtmist. Päike paistis ja tuul oli mahe. Kogu esimese päeva teekond Google kosmosepiltide taustal. Teekonna jalgsi meres sumamise esimene osa punaste noolte vahel. Musta raamiga on ujumise lõigud, millest alljärgnevalt ka täpsemalt räägin.

Pilt

Niisiis, olles jõudnud Liialaiu nukini hakkas meri minema järsku sügavaks. Algul plaaninisin minna kuni Sõmeri nukini, et ujumise osa oleks väiksem. Selleks ajaks oli tuul veidi tõusnud aga ei midagi hullu. Tuul oli tagant ja soosi ettevõtmist. Kodus plaani tehes mõtlesin, et kui ma Sõmeri nukist Kuivarahu ei näe, siis ei hakka riskima ja teen matkaplaani täiesti ümber ning ujun niisama siin ringi. Kuid olles juba kohal ja peaaegu kaelani vees otsustasin ikkagi minna. Üks asi on turvalises kodus plaane teha aga teine asi on juba "keedetud konnana" vees olla. Mitte midagi polnud ees näha. Oli vaid meri ja lained ning kuskil väga kaugel taamal haleda ribana paistev mandri rannik. Praktiliselt tõeline avameri. Slepis olnud paadikeses oli mul küll nutikas, kus töötas Ozi nimeline tarkvara, mis annab küll iga hetk teavet suunast ja kaugusest sihtkohani, kuid sellest pole eriti abi. Paati ju ei näe. Kompass oli küll randmel ja sellele sai ka vajalik asimuut pandud, kuid ujudes pole ka sellest eriti abi, sest käsi liigub ja pole tõhus sellelt näitu lugeda. Avamere tuul ja lainetus muudab suuna hoidmise äärmiselt keerukaks. Juba 30 - 40 sekundit õiget suunda hoida on väljakutse. Kuidas toime tulla 1 kuni 2 tundi järjest õige suuna hoidmisega?

Ainus lootus oli ujuda visuaalsete märkide järgi. Olin just ostnud uued ujumise prillid ja nähtavus oli hea või niivõrd hea, kui läbi ujumisprillede üldse hästi näha saab. Vasakut kätt jäi Liialaid ja Sõmeri, need pakkusid teatud moraalset tuge, et on vähemalt koht kuhu saab tagasi pöörduda, kui Kuivarahu merest üles ei leia. Kauguses paistis ka midagi heledat, milleks osutus Rohuküla sadams olnud praam Tiiu, mis oli just eelmisel õhtul ennast katki sõitnud ja oli suure küljega minu poole sadamas seismas ja päikesevalgust tagasi peegeldamas. See oli minu õnn. Vasakul olevad laiud ja kauguses paistev hele laik andsid teatud lootust ja võimalust. Ujusingi heledama laigu poole aga mitte päris otse vaid hoidsin pideval veidi vasakule. Peaasi, et ma Kuivarahust lõuna poolt mööda ei uju. Olles umbes 1 tunni selliselt ujunud tekkis juba rahutus, kus olen ja palju veel? Vahepeal möödus minust ka 2 paati ja nendes olnud reisijad ajasid kaelad õige pikaks. Kuid rääkima ei tulnud. Ilmselt ei tundunud ma veel uppuja moodi olema. Mind tuli uudistama ka üks kajaks. Tiirutas minu kohal õige madalat. Ehk ka vaatas, et kas kõlbab juba süüa või on veel elus? Niisiis, ronisin lõssakile paati ja uurisin oma asukohta. Rõõmustav oli see, et oli liikunud õiges suunas ja edenemine oli märgatav. Veelgi suurem rõõm oli kauguses, lainete vahel näha kollakat riba. Jee, Kuivarahu juba paistab. Kui meres midagi juba paistma hakkab, siis tähendab see sõltuvalt objekti suurusest ikka sadades meetrites või kilomeetrites mõõdetavat vahemaad. Ujuda oli veel umbes pool kilomeetrit.

Pilt

Ujumise teekond Liialaiu nukist Kuivarahuni.

...järgneb

AndrusKolmas
Uudistaja
Uudistaja
Postitusi: 45
Liitunud: 09 Dets 2016, 12:05
Kontakt:

Re: Ujumismatk Jugasaarelt Rukkirahule ja tagasi (2017 suvi)

Postitus Postitas AndrusKolmas » 02 Aug 2017, 17:38

Kuivarahul

Läänemeri on üldiselt sogane ja nähtavus halb. Hea kui oma kätt näed. Ujudes vaade alla on üks ühtlane kollaka varjundiga hall hägu, milles mänglevad päikesekiired. Kui ühel hetkel hakkab sellest hägust midagi paistma, siis esmalt see isegi kohutab. Justkui mingid varjud või variolendid vee all liikumas. Ei teki tahtmist kohe hakata proovima, kas jalad ulatuksid põhja. Alles pildi selginemisel ja kui käed juba ujudes põhja puudutavad, siis on täiesti selge. Olen jõudnud piisavalt kõva pinna lähedale, et võib horisontaalse liikumise lõpetada ja tõusta jalgadele. Sellega koos avanes minu ees Kuivarahu kõige kuivem osa. Olin jõudnud selle keskkohta.

Pilt

Avanenud pildist oli ka kohe selge, miks uuematel kaartidel on Kuivarahu ikka väga kasinalt kujutatud. Tõenäoliselt on suured tormid või jää enamus sellest merre hööveldanud. Merest välja vaatasid vaid mõned lõigud. Samas merevee tase oli tollel päeval enamvähem nullis. Võib-olla ongi selle rahu saatus lähemate aastate jooksul lainetesse ära kaduda, sest ees ootab ju globaalne merepinna tõus.

Peale tunde kestnud meres sumpamist ja ujumist oli ütlemate hea tunne saada jalg uuesti kuivale maale, mis sellest, et selle maatüki suurus oli väga kasin aga parem jalatäis kuiva maad kui meretäis vett.

Oli aeg teha lõunapaus. Kivid, lained, tuul ja avameri -- need andsid söögielamusele täiesti uue varjundi.

Vaade Kuivarahult edasi. Kuskil taamal, imepisikese täpina, paistab Rukkirahu majakas. Pilvede all olev valge lõiguke on aga Hiiumaa praam.

Pilt

Vaade Kuivarahult tagasi. Keskel olev tume kühm on Tauksi. Paremas servas paistev horisondi konarus on Liialaiu nukk, kust ujumist alustasin.

Pilt


Peale lõunasööki hakkasin mööda Kuivarahu leetseljakut põhja poole liikuma. Kõige parem on seda teha mõõduka sügavusega vees või hoopis lössakil paadis ja jalgadega põhjast lükates. Päris keset leetseljaku harja, mis oli ikka enamasti vee all, kippus paadike ikka kive kraapima ja viimane asi, mida siin soovinud oleks, oleks paadi katki minek. Üsna veider on minna mitu kilomeetrit jalad põhja ulatumas keset merd. Samas näed ees ja külgedel sõitmas laevu, purjekaid ja kaatreid. Justnagu mõne muistendi kangelane kes sammub vägilasena läbi mere. Lauakoormat mul kaasas küll ei olnud, kuid kõik vajalik selles märjas keskkonnas elu ja tervise juurde jäämiseks aga küll.

Igal heal teekonnal on ka ükskord lõpp. Vaade Kuivarahu esimese osa viimasest kuivast laigust Rohuküla sadama poole. Tiiu on juba mustri järgi eristuv.

Pilt


Vaade tipust põhja poole. Maapind kaob mere sügavusse. Nüüd on Rukkirahu majakas juba täpist kriipsukeseks kasvanud.

Pilt

Tasub vaadata ka sama pilti originaalsuuruses. Selles on näha ka meremärgid, mis aitasid mul leida järgmisel päeval tagasiteed. http://static3.nagi.ee/i/p/1001/82/2504573936f7e0_o.jpg

... järgneb

Kasutaja avatar
Kivisisalik
Huviline
Huviline
Postitusi: 216
Liitunud: 29 Jaan 2013, 14:47
Kontakt:

Re: Ujumismatk Jugasaarelt Rukkirahule ja tagasi (2017 suvi)

Postitus Postitas Kivisisalik » 02 Aug 2017, 19:56

Väga põnev, ootan järge!

AndrusKolmas
Uudistaja
Uudistaja
Postitusi: 45
Liitunud: 09 Dets 2016, 12:05
Kontakt:

Re: Ujumismatk Jugasaarelt Rukkirahule ja tagasi (2017 suvi)

Postitus Postitas AndrusKolmas » 03 Aug 2017, 00:29

Rügamine Rukkirahu poole

Nagu eelnevalt pildilt näha kadus maapind taas merre ja juba mõnusaks muutunud sulistamine läbi mere tuli asendada taas ujumisega. Seekord oli olukord keerukam. Kodus matka planeerides arvasin naiivselt, et õnnestub leida üles Kuivarahust ka põhjapoolne jätk. Kuid mida näha pole, seda pole. Vaatad kuhu tahad aga ei mingit märki, et kuskil ees nii umbes 800 m kaugusel võiks taas lapike kuiva maad olla. Otsustasin esmalt ujuda punase meremärgini ja seal ühe käega kinni hoides üritasin taas korrigeerida oma kurssi. Meres on nii, et kui sa pole ankrus või ei tööta aktiivselt lestadega, siis triivid iseenesest tuule ja hoovuste meelevalas enamasti soovimatus suunas. Hoovused avameres on täiesti olemas. Olin eelnevalt sihtpunktid Ozisse (nutifonis olev GPS tarkvara) sisestanud ja sain suurema vaevata teada uue asimuudi. Minimaalsed võimalused randmel olevat kompassi jälgida ikkagi on, kuid see oli seekord ka ainus pidepunkt. Mingit sobivat visuaalset sihtpunkt eest võtta polnud.

Õnneks oli Rukkirahu majaks juba visuaalselt nii palju nähtav, et aegajalt, kui laine seda lubas, siis ilmus see jälle nähtavale ja sain oma kurssi ka visuaalselt korrigeerida vähemalt lõppeesmärgi suunas. Peale meremärgi poist lahti laskmist olin tegelikult ka juba laevateel ja siin oli vaja hoopis tihedamini pea veest välja tõsta ja vaadata, et ega mõni kiirkaater pole minu poole kihutamas.

Ujusin läbi tuntavate lainete ja tõrjusin igasugu imelike mõtteid. Avamerel ujudes on isegi suurem tegu toime tulla oma vaimuga. Jääda rahulikuks ja ratsionaalseks ning mitte sattuda paanikasse. Tuleb keskenduda ujumisele, rahulikele tõmmetele ja õigele hingamisele. Tuleb laskuda pooleldi meditatiivsesse seisundisse. Ei tohi rapsida ega kiirustada. Kui slepis oleva paadi nöör lähebki ümber jala keerdu, siis seda mitte hakata paaniliselt välja siputama. Nagu rahulik hüljes tuleb keerata ennast selili, vaba jalaga vaikselt sõuda ja käte abiga takerdunud jalg nöörist vabastada.

Esimese päeva teine ujumine Google kosmosefoto taustal. Nool tähistab ujumise alguskohta.

Pilt

Ujumise pikkuseks kujunes 2,6 km ja aega see võttis 1 tund ja 19 minutit. Kiirus ligi 2 km/h.
Ahjaa, esimese ujumisotsa pikkus oli 2,7 km ja kestvus veidi üle tunni. Seega teine ujumine läks aeglasemalt. Põhjuseks oli ka korduv paati lössakile ronimine ja oma kursi uurimine. Kindlasti mängis oma osa ka väsimus ning suurenenud lainetus.

Korra pooleldi paadis pea õieli paremale vaadates märkasin ikkagi ka Kuivarahu põhja poolset jätku. Trajektoorilt on näha, et möödusin sellest umbes 100 või 200 m kauguselt. Paraku mingit mõistliku kuiva maad näha polnud. Pigem oli näha vaid veest välja turritavaid kive ja lugematul hulgal kividel peesitavaid linde. Linde peatus nendel pisikestel maalappidel tõesti palju. Kuna Rukkirahu majakas juba nii kutsuvalt paistis, siis otsustasin täielikult loobuda selle osa külastamisest ja võtsin suuna Rukkirahu poole.

Rukkirahu poole rügamine päris kaotusteta ei õnnestunud. Lainetus või mis iganes pühkis mul peast mütis. Selle sama oranži mütis, mis on näha esimesel pildid. Tajusin selle puudumist liialt hilja. See küll ujub vee peal, kuid vaatamata püüdlustele seda leida ei õnnestunud. Ei hakanud ka otsimisele mingit ressurssi panema. Mul oli olemas ka teine müts. See on küll musta värvi, mis kahandab minu märgatavust vees, kuid vähemalt hoiab pea soojana. Nii, et kui keegi peaks Rohuküla sadama või selle ümbruse rannikult selle mütsi leidma, siis oleksin temale äraütlemata tänulik. Igal juhul tuul ja lainetus olid tollel päeval ranniku poole.

... järgneb

AndrusKolmas
Uudistaja
Uudistaja
Postitusi: 45
Liitunud: 09 Dets 2016, 12:05
Kontakt:

Re: Ujumismatk Jugasaarelt Rukkirahule ja tagasi (2017 suvi)

Postitus Postitas AndrusKolmas » 03 Aug 2017, 16:13

Esimesed sammud Rukkirahul

Meri on petlik. Päikese valguses paistavad objektid olema tegelikkusest lähemal ja vastupidi. Tookord paistis pigem päike ja Rukkirahu majakas tundus olema kiviga visata. Selline näiline lähedus mõjus rusuvalt. Uju, uju, uju ja uju aga teekond ei tundu lühenevat. Majakas narrib mind ja kätte ennast ei anna. Pigem tundus juba kergem olema ujuda mööduva Hiiumaa praamile, lasta ennast peale võtta ja Rukkirahu juures jälle maha minna, õigem oleks öelda vette karata. Sellised segased mõtted tekivad kui oled suures veteväljas vaid iseendaga ja saad loota vaid iseendale.

Kuid ükskord ometi pidi see läbi saama ja põhi hakkas paistma. Meres on põnev, kuid maismaa loomana rõõmustad ikka maismaa üle rohkem. Isegi kui see on veel vee all. Tõusin jalule ja viimased 100 m sumpasin püsti. Iga kord peale pikka ujumist lainetes tuleb anda veidi aega stabiilse pinnasega kohanemiseks. Ilmselt veel kõrvas olevad tasakaaluorganid või ajus olev kõikuva väliskeskkonna mudel ei lülitu kohe ümber. Esimesed kümmekond meetrid liigud vaarudes. Olen ka täiesti põhjuseta seetõttu vette tagasi kukkunud. Ürgsele kalale minus ilmselt jäi veel väheks.

Kui lõpus olen täiesti kuiva pinnase jalge alla saanud, siis tundub iga kivi, adru kamakas, isegi muda, rääkimata kenast murust ja õitsvatest lilledest paradiislikult ilus. Kohale jõudmise emotsioon on vägev. Uskumatuna tunduva eesmärgi olen saavutanud. Olen tõepoolest reaalselt kohal, ei mingit kujutlust ega tugitooli virtuaalsust.

Pilt

Paadike mida järgi tõmban on nimetadud teemakohaselt "EXPLORER 200". Sellele peata kummipardi tüüpi ühekihilisele ja ühekambrilisele PVC paadikesele on kõikides maailma suurkeeltes peale kirjutatud arvukalt hoiatusi, et mida sellega teha ei tohi. Kuid pole midagi mainitud ujumismatkamise kohta. Juhuu -- seega ujumismatkamise jaoks täiesti sobiv :-) Nali naljaks. Olen seda paadikest tõesti palju veega seotud matkadel kasutanud. Selle vastupidavus on hämmastav. Tühjaks lastuna mahub seljakotti muude asjade kõrvale ära. Kaalub vähe. Täis pumbatuna kannatab merehädalisena kanda kahte täiskasvanut. Ere värv avamerel torkab varem silma ja seetõttu oht kellekagi kokkupõrkesse sattuda ka väiksem.

Rukkirahul olles on väga suur põnevus kõike kohe vaatama ja uudistama hakata. Teen arvukalt oma päevi näinud Samsung Galaxy SII nutikaga pilte ja videosid. Vaid väikse osa toon siin välja. Ülejäänutega saab tutvuda aadressil http://nagi.ee/photos/andrustamboom/sets/408005/. Nendest veel ülejäänud jäid minu kodusesse arhiivi.

Tagasivaade. Silmapiiril paistavad kaks horisondi konarust. Vasakpoolsem on Tauksi ja parempoolsem Liialaid-Sõmeri. Nende vahelt 7 tundi 50 minutit tagasi tulema hakkasingi. Päevaseks teekonna pikkuseks kujunes 14,2 km, millest puhast ujumist 5,6 km.

Pilt

Vaade Rukkirahu lõunatipust.
Pilt

Vaade põhjakaldalt majaka poole.
Pilt

Lillede meri. Rukkirahu taimede mitmekesisus ja lillede rohkus tõesti hämmastas.
Pilt

Kena vaade Rukkirahu lääneküljest.
Pilt

... järgneb

AndrusKolmas
Uudistaja
Uudistaja
Postitusi: 45
Liitunud: 09 Dets 2016, 12:05
Kontakt:

Re: Ujumismatk Jugasaarelt Rukkirahule ja tagasi (2017 suvi)

Postitus Postitas AndrusKolmas » 03 Aug 2017, 21:41

Üllatused Rukkirahul

1. Esimesena üllatas mind Rukkirahu väga mitmekesise taimestikuga. Julgeks hinnata, et seal asuvate taimeliikide arv küünib sajani. Tõesi ilusate vaadete ja romantiliste paigakestega saar. Seal ei puudunud ka söödavad taimed, nagu näiteks põldmari. Samas oli tajutav ka seal oleva looduse õrnus. Massiliselt seda saart küll külastada ei tohiks. Kui sinna minna, siis tuleb sellesse maalappi suhtuda äärmise õrnuse ja võimalikult vähe mõjutada looduse toimimist.

2. Kui on mõistetav saarel elavate lindude ja putukate arvukus, siis tõeline üllatus oli rahul kohata rebast. Tõepoolest, kuidas see loom võis sinna saada ja kuidas seal ennast elatada? Kas tuli sinna ujudes või üle jää või on tema sinna jõudmises osas inimese käsi mängus? Ei tea. Rebase elatusallikaks paistsid olema linnud ja ka nende munad. Lindude sulgi oli seal tõesti tavapärasest palju rohkem. Oli ka märke võitluspaikadest ning rohu sees jooksid väiksed tallatud rajad.

Rebase jäljed pehmel pinnasel.
Pilt


3. Kolmandaks üllatuseks oli kohata seal oja. Tõepoolest, rahu suuremast järvesilmast voolas vesi välja. Kas see on alaline või ajutine? Kuidas vesi järve saab? Kindlasti vihmaga aga tõenäoliselt ka suuremate lainetega, sest vesi oli seal pea sama soolane, kui meres.

Pilt ojast.
Pilt

Videolõik ojast: https://youtu.be/-CSFJU9-6_M


Veel mõned ilusad kaadrid rahult.
Pilt

Pilt

Pilt

... järgneb

AndrusKolmas
Uudistaja
Uudistaja
Postitusi: 45
Liitunud: 09 Dets 2016, 12:05
Kontakt:

Re: Ujumismatk Jugasaarelt Rukkirahule ja tagasi (2017 suvi)

Postitus Postitas AndrusKolmas » 05 Aug 2017, 00:11

Öö ja hommik

Öö möödus rahul rahulikult, va. pidevalt puhuv tuul, mis tekitas telgis imeliku plaginat. Hea, et olin paadi korralikult maa külge ankurdanud. Tuulega ära lennanud paat oleks kindlasti tähendanud minu jõudmist uudistesse. Millised variandid oleksid olnud sealt paadita lahkuda? Kas hääletada Hiiumaa praami või kutsuda päästekopter või midagi muud ... seekord jäi see olukord proovimata.

Hommik oli pahaendeline. Tihedad pilved, kerge vihma tibutamine ja veelgi rohkem tõusnud tuul. See tähendas eilsest suuremat lainetust ja seekord liikumise suunale vastu. Kõige rohkem kartsin tegelikult udu või tihedat vihma, mis võib põhjustada silmapiiril paistvate orientiiride kadumist. Ka sellisel juhul oleksin olnud peaaegu samas jamas, kui tuulega ära viidud paadi korral.

Ei lasknud olukorral omasoodu kujuneda. Tegin hommikusöögi ja pakkisin asjad. Umbes kella kümneks olin liikumisvalmis. Pilt tehtud hetk enne teele asumist. Meri tundub sile olema, sest olen tuulealusel küljel. Vaid paadi pingul nöör viitab mõjuvale tuulele.

Pilt


Tagasiteel

Esmalt liikusin Rukkirahu lõunatippu ja sealt mööda merd kuni vesi tõusis rinnuni. Nii õnnestus ujumise osa lühendada umbes pool kilomeetrit. Edasi hakkasin ujuma Sõmeri suunas, sest see oli ainus arusaadav orientiir meres. Mul oli küll vaja leida üles umbes 2 km kaugusel ja liikumise sihis pigem vasakule jääv punane meremärk, kuid nii kaugelt polnud seda võimalik ujudes kuidagi näha. Rukkirahult õnnestus seda silmata vaid binokliga. Kuna tuul ja lainetus oli paremalt, siis Sõmerile suuna võtmine oli ka ainuõige otsus. Vaadates tegelikku liikumise trajektoori, siis kuigi omaarust ujusin pidevalt pea otse alla ehk lõunasse, siis tegelikult kaldusingi tuule ja lainete mõjul soovitud eesmärgini.

Pilt

Ujumine algas punase noolega kohast. Ujumise teepikkuseks kujunes vaid 2,05 km. Aega kulus sellele 1 tund ja 23 minutit. Matka kõige aeglasem ja raskem ujumise lõik. Oli ka mõistetav. Ilmastikuolud olid ebasoodsad. Meri oli tinahall. Lainetus oli tuntav. Korra läks ka vesi kurku ja ajas läkastama. Ka sellises olukorras ei tohi rapsima hakata. Keerata rahulikult selili. Jalgadega mõõdukalt sõuda ning kurk ja hingetoru veest puhtaks köhida.

Meeleolu tõusis märgatavalt, kui hakkasin nägema punast meremärki. See tähendas, et ma pole eksinud vaid leian Kuivarahu merest taas üles. Ujusin esmalt poi juurde. Haarasin sellest seekord kahe käega kinni justkui vana sõpra kallistades. Vaatasin ümbrust ja tõepoolest kollane kriipsuke tumehallide lainete vahelt paistis. Maa pole enam kaugel.

Tagasi Kuivarahu leetseljaku lõuna poolse osa põhjatipus. Otse ees paistab Tauksi.

Pilt

Nagu pildilt näha kaob kuivem maa õige pea taas merre. Edasi läks hulk maad õigem oleks öelda hulk merd lihtsalt vees sumbates. Korraks kaotasin ära isegi õige raja või kuidas seda peaks meres ütlema, et kaotasi ära õige vee või polegi sellisele avameres liikumisviisile veel häid sõnu käibele tulnud. Kui eelneval päeval päikese käes paistis leetseljaku hari läbi vee ilusti kätte, siis pilvise ilmaga polnud see enam nii ilmselge. Olukorda ilmestab hästi järgnev videolõik. Maad pole kuskil https://www.youtube.com/watch?v=5YhdJW--IBE&t=6s.

Liikudes mööda Kuivarahu leetseljakut läks ilm korra veelgi sombusemaks ja hakkas tihedamat vihma sadama. Sellega kaasnes huvitav tajuline kogemus. Silmapiiril olevad maaribad hakkasid justkui kaugenema, kuni mõni lõik kadus sootuks. Kui kõikide teiste matkaliikide korral on vihm väiksem või suurem probleem. Vihm paneb ikka otsima varju või vihmakeepe välja võtma, siis ujumismatk on vihma suhtes täiesti tundetu. Las kallab, las kallab kui oavarrest. Märjaks pole võimalik saada, kui juba oled märg :-).

Tore oli lõpuks jõuda paika, kus eelneval päeval olin lõunatanud ehk Kuivarahu kõige laiemasse kohta. Otsustasin ka nüüd siin teha lõunapausi. Tagasivaade. Taamal paistab Hobulaid ja Hiiumaa praam.

Pilt

Söögiga tulin täpselt välja. Ma võtsin küll ühe täiendava söögikorra kaasa, kuid see läks eelmisel õhtul keresse. Ujumine on ikkagi ilmselt kõige energiakulukam liikumise viis ja hea enesetunde säilitamiseks lihtsalt tuli süüa kaks portsu.

Edasine tee läks juba mööda varem käimata rada. Tavapärane liikumine osaliselt vees ja siis jälle mõned lõigud kuivemaid kohti. Kuni lõpuks jõudsin leetseljaku lõunatippu. Tauksini on jäänud veel umbes 2,5 km.

Pilt

... järgneb

AndrusKolmas
Uudistaja
Uudistaja
Postitusi: 45
Liitunud: 09 Dets 2016, 12:05
Kontakt:

Re: Ujumismatk Jugasaarelt Rukkirahule ja tagasi (2017 suvi)

Postitus Postitas AndrusKolmas » 05 Aug 2017, 13:43

Veel ujumist ja pikalt sumpamist kuni lõpuni

Kuivarahu lõunatipp kadus järsult merre. Mere sügavuskaardilt nähtus seal olema Topu lahe üks sügavamaid kohti. Millised loodusjõud on vorminud sellise pikliku leetseljaku ja selle lõpetanud sügava auguga? Kas ainult mandrijää või veel midagi? Kui keegi teab, siis oleks selle kohta huvitav juurde lugeda. Matka viimane ujumise lõik kulges juba rahulikus meeleolus. Ilm oli muutunud silmnähtavamalt paremaks ja kolm pikemat ujumise otsa olid andnud head kogemust. Isegi suuna hoidmine hakkas tulema paremini välja. Samuti oli ees hästi näha Tauksi ja Kuivarahu I. Tuleb mainida, et nimi "Kuivarahu" on kasutusel mitme maalapi tähistamiseks. Olemas on Kuivarahu leetseljaks, Kuivarahu I ja ka Kuivarahu II. Kuivarahu I poole ma nüüd ujusingi.

Pilt

Teekonna pikkus 2,25 km ja aega selle läbimiseks kulus 1 tund ja 12 minutit. Külgtuul muutis trajektoori kaarjaks. Viimane ujumislõik läks ehk kõige rahulikumalt. Ootusärevus sügavast veest välja saada muidugi oli. Inimene ei ole ikka kala. Tung veest välja saada on ikkagi eksistentsiaalne.

Jõudes Kuivarahu I juurde üllatas taas selle taimestik. See maalapp polnud pindalalt suurem keset lahte olevatest lapikestest, kuid erinevalt seal olnud kivikõrbest oli siin rikkalik taimestik. Kuna olin jõudnud taas Matsalu looduskaitsealale, siis rahu peale ei läinud. Peatusin kergeks joogipeatuseks eemal olevate kivide juures. Kuigi liigun kaelani ja üle pea vees ja olen pidevalt märg, siis joogiks tuleb vett kaasa vedada nagu liiguksid kõrbes. Vett oskasin kaasa võtta täpselt. Üle jäi tõepoolest vaid üks lonks. Kokku kulus 4.2 l vett. Läänemere vesi kõlbab küll keedetuna viimases hädas joomiseks aga ka supi tegemiseks, pole vaja soola lisada, kuid maitsev see ei ole. Jooks nagu topeltkanget Värska puurkaevu nr 5 vett. Ei ole nauditav. Vaade peatuspaigast edasi.

Pilt

Vaade Kuivarahu II maalapile.

Pilt

Suur erinevus taimestikus on seletatav lainete mõjuga. Kui Topu lahe keskel on need väheldased maalapid avatud avamere lainetele, kujautan ette kui suured võivad seal olla sügistormide lained, siis Liia ja Tauksi rüppes olevad rahud on kindlasti lainetuse eest palju rohkem kaitstud.

Edasine teekond kulges sisuliselt juba käidud rada. Kui eelneval päeval kiirustasin, siis nüüd võtsin asja rahulikumalt. Nautisin ilma ja vaateid. Sisuliselt loivasin läbi vee. Eestimaa suvi on ikka väga ilus. Vesi, päike ja mahe tuul. Mida veel hing ihaldada võiks? Euroopa lõunaosariikides valitsevat kõrbekuumust ei ihalda.

Kogu teise päeva teekond.

Pilt

Pikkus enamvähem sama esimese päevaga. Sipa üle 14-ne km. Aega võttis aga rohekm, ligi 9 tundi. Nautisin suve.

Viimase paarisaja meetrise lõigu, kuigi meri oli madal, võtsin ujudes, sest seal oli vesi äärmiselt selge ja oli huvitav vaadata veealust elu. Veealuste vaadete nägemine on kindlasti üks osa ujumismatkamise ainuomadus, mida teistel viisidel matkates ei satu kogema.

Pilt

Tagasi rannas. Exploreri nimeline paadike pidas hästi vastu. Ideaalne kaaslane üksinda vesises keskkonnas seiklemiseks. Irooniline on see, et kui koju jõudsin ja paadi autost välja tõstsin, siis pidi just selles kohas olema üks ora ja tegi selle päevi näinud paadikesse augu. Kas see oli sõnum paat pensionile lasta või lihtsalt ebaõnn? Olen juba vaatama hakanud ka mõnda rohkem mereliseks seikluseks sobivat paadikest.

Tagasi auto juures.

Pilt

Rõõm korda läinud matkast oli suur. Elamus võrreldav Põrgupõhja retkega. Rõõmustain ka selle üle, et olin tajunud ja hinnanud läbitud teekonna raskusastet adekvaatselt. Võtnud kaasa õige koguse varustust ja hinnanud oma võimeid õieti. Tänases alternatiiv- ja virtuaalmaailmade virrvarris tundub reaalse maailma adekvaatne taju muutuvat üha haruldasemaks.

Igal juhul olen juba vaatama hakanud, et kuhu järgmisel aastal ujudes seiklema minna .... lahkesti ootan ühinema.

-- Loo lõpp --

Kasutaja avatar
mrWilson
Administraator
Administraator
Postitusi: 1592
Liitunud: 12 Veebr 2011, 04:31
Kontakt:

Re: Ujumismatk Jugasaarelt Rukkirahule ja tagasi (2017 suvi)

Postitus Postitas mrWilson » 05 Aug 2017, 14:35

Tubli ettevõtmine. Kiidan tegijat. 8-)
Ah, minge metsa...

Kasutaja avatar
scabere
Matkasell
Matkasell
Postitusi: 405
Liitunud: 17 Juul 2012, 21:43
Asukoht: Tartu
Kontakt:

Re: Ujumismatk Jugasaarelt Rukkirahule ja tagasi (2017 suvi)

Postitus Postitas scabere » 05 Aug 2017, 15:38

Hea kokkuvõte ja põnev ettevõtmine üleüldiselt.

Taimo
Huviline
Huviline
Postitusi: 244
Liitunud: 31 Jaan 2011, 10:45
Kontakt:

Re: Ujumismatk Jugasaarelt Rukkirahule ja tagasi (2017 suvi)

Postitus Postitas Taimo » 07 Aug 2017, 13:47

Väga huvitav lugemine, aitäh jagamast! Esmapilgul tundub ekstreemne, aga kui võimalikke riske ja enda võimeid on adekvaatselt hinnatud, siis pole ekstreemset midagi.

Kasutaja avatar
Taigar
Huviline
Huviline
Postitusi: 177
Liitunud: 15 Mai 2011, 11:35
Asukoht: Eest, Tallinn
Kontakt:

Re: Ujumismatk Jugasaarelt Rukkirahule ja tagasi (2017 suvi)

Postitus Postitas Taigar » 28 Veebr 2018, 19:01

Igati äss ettevõtmine! Siinkohal meenus 1 mees kes teeb triatloni 100lbs puuga. Järgnev video on kuidas mees treenib antud notoga ujumist pikemaks distantsiks, kui mälu ei peta siis oli 42km.
https://youtu.be/1gSe42VB968

Lisaks on mees vedanud mini 42.2km ja teinud muid hullusi, kuid ka nähtavasti aitab kaasa väike retseptiravim. Aga ole naturaalne või mitte, need on jõhkrad saavutused :)

Vasta

Mine “Matkapäevikud”

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist