Üksi matkamine

Räägime matka planeerimisest. Kõigest- alates marsruudi koostamisest kuni vajaliku sokkide arvuni matkakotis. Küsi nõu ja jaga teadmisi.
Jants
Ekspert
Ekspert
Postitusi: 624
Liitunud: 16 Mär 2011, 21:36
Kontakt:

Re: Üksi matkamine

Postitus Postitas Jants » 04 Aug 2014, 15:57

Oleneb kuhu oma telk püsti panna. Kord sai mingis võsas või lepikus ööbitud, siis oli öösel korralik metssigade trall ümberringi...hakkas kõhe küll. Loomade radade lähedale ei tasu ka minna. Telkimisplatsidel on külalisteks olnud grillvorstimaiad rebased ja hiired, rotid- enamasti väga julged ja uudishimulikud, toimetavad nagu oma kodus. Üldiselt mida rohkem looduses viibida seda vähem mets koos oma elanikega sind hirmutab...võib öelda et mets võtab sind omaks või vastupidi.

Kasutaja avatar
Tarmo
Ekspert
Ekspert
Postitusi: 628
Liitunud: 17 Okt 2012, 13:09
Asukoht: Rakvere
Kontakt:

Re: Üksi matkamine

Postitus Postitas Tarmo » 06 Aug 2014, 11:05

Igasuguste öösel krõbistavate loomade vastu aitavad kõrvatropid.
Kui mingi loom ikka väga tahab ligi hiilida, siis on seda isegi ärkvel olles suht raske kuulda ja une pealt suht võimatu.
Looduses on kõige suuremaks ohuks teine inimene, seega püstitan telgi veidi varju, nii et seda on hämaras raske märgata.

Viimasel matkal avastasin, et olin oma telgi püstitanud hiire uru ette - käis teine suht julgelt ennast näitamas ja ilmselt oleks ka peost söönud.
Sai siis loomale serveeritud mitte just kõige parema maitsega koorikleiba. Hommikuks oli 5 ... 6 viilu kadunud.
Tean, et selline käitumine pole õige ja tavaliselt ei jäta isegi prügikasti söödavaid ja/või söögilõhnalisi jäätmeid vaid katsun need põletada või kaasa viia.
...

allaferman
Uudistaja
Uudistaja
Postitusi: 3
Liitunud: 04 Sept 2014, 11:59
Kontakt:

Re: Üksi matkamine

Postitus Postitas allaferman » 16 Okt 2014, 14:35

Olen Eestis enamasti matkanud koos kaaslastega. Nii tundub olema turvalisem, eriti (linna)naisterahva jaoks. Samas ninapidi seltskonnaga koos pidevalt olla siiski ei meeldi, seda enam kui matk on pikem kui 1 päev. Tahaks rahu ja vaikust.

Eestis loomi nii väga ei karda (mulle tundub, et neid lihtsalt pole nii palju ja pigem jooksevad minema, kui müra kuulavad). Hirmu tekitavad pigem teatud tüüpi inimesed (õnneks ei ole seni kohanud ja loodan, et ka tulevikus mitte).

Välismaal olen matkanud üksi Austrias (Via Sacra, Viinist Mariazelli) ja Hispaanias (Camino de Santiago, erinevad rajad). Hispaanias on teel praktiliselt alati teisi matkajaid, väga turvaline keskkond, samas täiesti metsikuid radu on vähe. Kui oli soov suhelda, siis alati leidus ka tore seltskond. Kui tahtsin olla omaette - keegi ei seganud. Kui asuda teele suvisel varahommikul, siis on väga mõnus. Austrias matkamine oli aga hoopiski midagi muud - ööbisin telgis, radadel inimesi praktiliselt ei olnud, tee põrkas vahest väiksema külaga kokku, kuid siis jälle mets, mäed, avarus ja värskus. Ühel ööl ärkasin metssigade pärast, kuulsin hirmsast kisa ning maavärinale lähedast trampimist. Jooksid väga lähedal minu telgist mööda. Alguses ei julgenud liigutadagi. Hiljem avastasin, et mingi söötmiskoht oli lähedal. Õhtupoole nägin hirve, kuid need olid kaugel. Peale kohtumist metssigadega enam metsas ei telkinud lootes, et avaramas kohas või järve/jõe ääres on väiksem tõenäosus põrgata mingi loomaga kokku (?) :)

Sel sügisel oli plaanis minna Rootsi matkama (St Olavsleden, Sundsvall-Österund), kuid otsustasin lükata edasi kevade-suve poole. Sügisel on jahihooaeg ning soovitati metsas liikudes olla väga ettevaatlik, et mitte sattuda mingi 'actioni' osaliseks. Tõenäosus saada tulistamise ohvriks on ilmselt väga väike, kuid siiski ei tahtnud selle pärast muretseda.

Enne teele asumist ikka tekkivad hirmud. Samas olles teel vaatad kõigele hoopiski teisiti. Iseenda seltsis on vahest ka väga hea olla. Saab teada enda kohta palju huvitavat :)

Kasutaja avatar
reigo130
Matkasell
Matkasell
Postitusi: 326
Liitunud: 23 Aug 2012, 16:15
Kontakt:

Re: Üksi matkamine

Postitus Postitas reigo130 » 15 Jaan 2015, 22:31

sepaonu kirjutas:sõpradele võid ju öelda, et ma ei sega sind ju sellega, et mul on oma maailm 8-)
http://www.youtube.com/watch?v=NMwo0vV7kUc
Mina ei muretse üldse selle pärast mida teised arvavad minust või minu tegemistest. Kui ise mingitest kummalistest sõprade tegemistest aru ei saa, siis mühatan, et igaüks läheb ulluks omamoodi.
Ega ei olegi vaja muretseda ju. See on põhjus miks ma üksi matkan. Ei ole nii, et:
1: "Jou!"
2: "Jou!"
1: "Kle, teeme mingi tripi!?"
2: "Dvi, kuhu?"
1: "Sinna.... ilus koht seal."
2: "Ok, homme?"
1: "Jep. Räägi kodus läbi ja anna teada."
2:"Dvi."
1: "Dvi."

Kasutaja avatar
Metavo
Guru
Guru
Postitusi: 1207
Liitunud: 17 Dets 2011, 17:46
Kontakt:

Re: Üksi matkamine

Postitus Postitas Metavo » 15 Jaan 2015, 23:04

Ma vahest üksi käingi just seepärast et näeb ja kuuleb rohkem enda ümber. Mõnikord aga näeb lausa liiga palju.
Üksi metsas käies on ilves mind suht lähedalt jälitanud, olen karule silma vaadanud, võibolla hunti taga ajanud (sest koerad harilikult ei karda ja ei jookse eest ära), paari põtra päris lähedalt näinud, samuti oravaid, ning lugematu kord kitsesid on minu eest põgenenud. Ühel korral nägin jänest ka.
Kusjuures enamasti käin ikka kambaga, üksi metsa satun vast ikka alla 10 korra aastas. Metsas üksi ööbimine on endiselt veidi kõhe minu jaoks.

Tegelikult on eeliseid veel: Ei pea teistega arvestama (nende tempo, tahtmise või vajadustega) ja nõnda lähed rohkem loodust nautima, mitte seltskonda.

Mis puutub aga inimestesse, siis neis kohtades kus inimesi olen kohanud, harilikult pigem lähen uurin mis nad sellises kohas teevad. Võõrad inimesed pole veel vastikuks muutunud, mõnikord on isegi kampa löödud mõneks ajaks.
Kuni on puid, pole probleemi

Kasutaja avatar
sepaonu
Ekspert
Ekspert
Postitusi: 727
Liitunud: 22 Okt 2013, 21:15
Asukoht: ingliste
Kontakt:

Re: Üksi matkamine

Postitus Postitas sepaonu » 16 Jaan 2015, 00:48

Kunagi naine kuskilt sai või kingiti sellise puust sildikese, mille ühel pool on põletatud tahan olla sinuga ja teisel pool tahan olla üksi. Oli meil hulka aega magamistoa kõrval naelaotsas nööriga ja no mingid korrad isegi keerati toda silti demonstratiivselt.
Kui inimene pole otseselt inimesevihkaja aga tal on nüüd see kord, et tema tahab matkata üksi või kala püüda üksi või telkida üksi ja temal sellist puust sildikest ei ole, siis kõik oleneb teiste oskusest lugeda märke, et kas kohatud inimene otsib seltsi või mitte.
Eks need märke mittemõistvad on vast ise loomult hästi seltsivad ja ka seltsi otsivad, peale kümmet minutit käimist tuleb juba igavus ja üksiolemise hirm peale ja kui looduses telkijat või kalameest näevad, siis ründavad nagu oleks uue huvitava teema foorumist leidnud, küsimused, arvamused jms ja vaata eriliselt huvitav ju, foorum looduses. Paar kilomeetrit on suutnud iseseisvalt mööda mingit rada või kilt üle põllu tulla jõeni, näeb paarisaja meetri kaugusel teist inimest, ikka tuleb karjaloomana meetri kaugusele ja alustab vestlust olenematta tõrjuvast hoiakust ja kidakeelsusest, mis on see puust silt mu meelest kõigi märkide keeles, tahan olla üksi ja kuulata linnulaulu, mitte sinu arvamust maailmast.
Äkki peaks laskma omal nokamütsi peale kirjad tikkida ? 8-)
joon jõest, söön jõest

Kasutaja avatar
Siilike
Uudistaja
Uudistaja
Postitusi: 12
Liitunud: 06 Apr 2016, 00:18
Kontakt:

Re: Üksi matkamine

Postitus Postitas Siilike » 06 Apr 2016, 01:40

Väga põnev on erinevate vaadete kohta siit lugeda.
Minu puhul on üksolemine nauditav, kuid samas ka ebaturvaline tegevus. See tähendab, et hirm teiste inimeste ja ka õnnetusjuhtumite ees on liialt suur, et päris üksi võõras keskkonnas reisida või matkata. Võib-olla reisimisega hakkavad hirmud mu peas juba vaikselt taanduma, olenevalt siis piirkonnast.
Aga mõte, et ma kaon ära näiteks, juhtugu mis tahes ja mu lähedased ei saa minuga kontakti ja mitte kedagi teist pole ka infot vahendamas, paneb küll soolikad keerduma.

Muidu aga eks inimene on sotsiaalne loom. Tänapevases maailmas kogevad vähesed seda täielikku eraldatust, kus ei olegi ühtegi inimest sadade kilomeetrite raadiuses ja ka kommunikatsioonivahendeid mitte. Samas aga on palju neid, kellele igapäevane massiivne suhtlus üle jõu käib. Ka minul kipub nii olema, et justkui tahaks sotsialiseeruda, aga suuremas seltskonnas väsin jälle ära. Vajan inspireerivaid inimesi isiklikumal suhtlustasandil selleks, et huvi üleval hoida. Vahel see lausa hirmutab, kui kerge on üksi olla (nii palju kui see tavaühiskonnas võimalik on).
Traveller, there is no path. The path is made by walking.

Kasutaja avatar
Nohik
Ekspert
Ekspert
Postitusi: 950
Liitunud: 25 Aug 2015, 12:51
Kontakt:

Re: Üksi matkamine

Postitus Postitas Nohik » 06 Apr 2016, 08:32

Ma mõtlesin, et see inimeste kartmine on ainut minu probleem. Ei saa öelda, et ma rääkida ei taha, aga ikka võpatan looduses inimest nähes tunduvalt rohkem kui looma nähes. Mu varases lapsepõlves liikus seda va vanglast vabanenud või põgnenud kaadrit metsades üsna palju ringi.
Siilike kirjutas:..See tähendab, et hirm teiste inimeste..
Looma tuleb kuulda kaugusest. Aga jah, viimased 300m suudavad vist kõik loomad hiilida. Kui tükk aega midagi ei kuule, siis tõenäolislet hiilib.
Tarmo kirjutas:Kui mingi loom ikka väga tahab ligi hiilida, siis on seda isegi ärkvel olles suht raske kuulda ja une pealt suht võimatu.
All engineers are cyborgs

Jants
Ekspert
Ekspert
Postitusi: 624
Liitunud: 16 Mär 2011, 21:36
Kontakt:

Re: Üksi matkamine

Postitus Postitas Jants » 06 Apr 2016, 11:00

Chupacabra pole olemas, ärge kartke!

Eestis pole loomi kes inimesete vastu erilist huvi ilmutaksid...

Kasutaja avatar
Tarmo
Ekspert
Ekspert
Postitusi: 628
Liitunud: 17 Okt 2012, 13:09
Asukoht: Rakvere
Kontakt:

Re: Üksi matkamine

Postitus Postitas Tarmo » 06 Apr 2016, 11:31

Seda ma ütlesingi, et metsas ragistavate ja krõbistavate loomade ning naaberlaagri häälte vastu aitavad kõrvatropid. Paned tropid kõrva ja magad rahulikult.
...

Kasutaja avatar
Nohik
Ekspert
Ekspert
Postitusi: 950
Liitunud: 25 Aug 2015, 12:51
Kontakt:

Re: Üksi matkamine

Postitus Postitas Nohik » 06 Apr 2016, 12:13

Kas nüüd just kartma peab (kuigi mina natuke ikka kardan), aga üldiselt on loomad üsna uudishimulikud. Tallega kits ei tule, aga sokk tuleb kindlasti vaatama, mis loom sa oled. Põtradel on nii ja naa, võimalik et suurusest ja pikkadest jalgadest tulenevalt, tal on savi. Ka karu kipub pigem uudishimulik olema. Rebase ja hundi peale võib peaaegu kindel olla.
Ühesõnaga, kes loomadest huvitub, ma soovitan keskenduda helidele, mis tulevad metsas kaugemalt kui 200-300 m. Ja kui ei taha seda looma hiilima, soovitan pärast tuvastamist teha midagi, mis kindlalt ütleb, ma olen inimene. Kui tahad näha, siis pead tükk aega liikumatult kannatama. Ega nad kergelt alla ei anna, enamus ei lepi nuusutamisega, tahavad sind silmaga ära näha.
Jants kirjutas:Chupacabra pole olemas, ärge kartke! Eestis pole loomi kes inimesete vastu erilist huvi ilmutaksid...
All engineers are cyborgs

Kasutaja avatar
Metavo
Guru
Guru
Postitusi: 1207
Liitunud: 17 Dets 2011, 17:46
Kontakt:

Re: Üksi matkamine

Postitus Postitas Metavo » 07 Apr 2016, 08:37

Jants kirjutas:Chupacabra pole olemas, ärge kartke!

Eestis pole loomi kes inimesete vastu erilist huvi ilmutaksid...
Lase kondenspiima pakil kotis katki minna ja jää seda jama puhastama. Küll karud huvi tunnevad, minu vastu vähemalt tundis.

Teine asi on paaritumishooajal mõne karja meelispaigas ööbida. Hirved tulevad näiteks päris ligidale et sind ära ajada. Peamiselt 20 meetrit, kuid mõni üksik ka 2-3 meetrit.

Siis on veel noored uudishimulikud rumalad metssead kelle mammad ei pruugi olla kõige sõbralikumad.

Mind on ka metsas ilves jälitanud uudishimulikult kui käisin hommikul pesu väel sörkimas.

Hirve ja põdra puhul enese tuvastamine inimesena ei tööta. Need kaks hullu, kui leiavad et sa oled tüütu, proovivad sind ikka välja puksida.

Võib ka ise hakkama saada tohutu bläkiga et loomaga lähedalt kohtuda. Näiteks on metskits üle mu õla hüpanud kui viimane pääsetee ühest jubedast tihnikust.
Või kuskil soosarel metssea karja sisse jooksmine, on ka päris põnev kogemus.

Aga ok. Need on kõige ekstreemsemad loomadega kohtumised mis mul olnud on. Tegelikult loomi kohtab ikka vähe ja ainus lontrus kes sulle laagripaigas juurde tuleb ja külje alla poeb, on mõni ärakaranud koer või kass või mõni pea peale põrutada saanud näriline.
Kuni on puid, pole probleemi

Kasutaja avatar
Nohik
Ekspert
Ekspert
Postitusi: 950
Liitunud: 25 Aug 2015, 12:51
Kontakt:

Re: Üksi matkamine

Postitus Postitas Nohik » 07 Apr 2016, 10:49

Loomade vähesusele ma siiski vaidlen vastu. Neid on kõik kohad täis.
Mul ühe sõbra isa oli jahimees, sõber siis ise poisikesest peale oli metsas käinud. Me vist mingi 14 aastaselt saime tuttavaks. Sõber siis kogu aeg mulle näitas, näe, seal on kitsed, seal on sead, seal on põder jne. Esimesed paar aastat ma ei suutnud isegi näitamise peale neid leida. Miski 15 a võttis, enne kui neid nägema harjusin. Ja siis ei tõmmanud enam jahipidamine.
Kuulmisega on sama lugu, ühel hetkel paneb aju kuuldust "pildi" kokku. See võib näida skisofreeniline, aga ei jää selguselt alla videvikus silmaga eristatavale. Kui ma üksi metsas olen, eriti laagriplatsis, siis jooksebi nagu 2 pilti, silmadega vaatan lähedale ja kõrvadega kaugele. Võibolla on see ka 1 põhjus, miks ma tuult ei armasta.
All engineers are cyborgs

Kasutaja avatar
mrWilson
Administraator
Administraator
Postitusi: 1542
Liitunud: 12 Veebr 2011, 04:31
Kontakt:

Re: Üksi matkamine

Postitus Postitas mrWilson » 07 Apr 2016, 12:21

Võib-olla oleks hea nii muuseas mõni paugutaja tasku (või mis iganes kohta kus hea haarata) pista. Loomad teatavasti paugu peale mitte ükskõiksed ei ole.
Ah, minge metsa...

Kasutaja avatar
Nohik
Ekspert
Ekspert
Postitusi: 950
Liitunud: 25 Aug 2015, 12:51
Kontakt:

Re: Üksi matkamine

Postitus Postitas Nohik » 07 Apr 2016, 13:33

Ka ninast on abi, suur osa loomi lehkavad minu nina jaoks üsna võikalt. Ca kolmandku ligi hiilinud loomi olen vist ka lõhna enne nägemist ära tundnud.

Mis enesekaitset puudutab, siis ka väiksed loomad on üsna tüütud. Kui järgi jäänud valmistoit ära süüakse, pole midagi. Aga kui mingi näriline, siil või rebane toidupakid ära närib, on jama majas. Üksi olles polegi nii lihtne, et lähed lambist pool kilomeetrit laagrist eemale kala püüdma.

Paugutamine võib esile kutsuda inimeste huvi, mis pole kah meeldiv.

Tõenäoliselt on siiski loomagaas optimaalne lahendus. Gaasi olemasolu vähemalt suurendab meelerahu.

Ja need poolkoduloomad võivad olla kordades ohtlikumad metsloomast. Olen korra elus gaasi tarvitanud, seda kahe suure koera vastu.
Veel korra olen karu vastu gaasist puudust tundnud.
All engineers are cyborgs

Kasutaja avatar
Nohik
Ekspert
Ekspert
Postitusi: 950
Liitunud: 25 Aug 2015, 12:51
Kontakt:

Re: Üksi matkamine

Postitus Postitas Nohik » 10 Apr 2016, 10:26

Kui juba loomade peale jutt läks, kas põhjapõtrade hingeelu ka keegi tunneb?
On selline korduv muster, et kui laagrist ära kalale lähen, spinningut loobin (ainult üksi olles), tulevad põhjapõdrad ligi. Noh niimoodi imbuvad vähehaaval ligemale. Ma olen alati ca 10 m peal neilt küsinud, et mis te tahate ja siis lähevad ära. Küsimus nagu selles, et kas ainult mina meenutan neile midagi või on see üldiselt nii?
All engineers are cyborgs

Kasutaja avatar
sepaonu
Ekspert
Ekspert
Postitusi: 727
Liitunud: 22 Okt 2013, 21:15
Asukoht: ingliste
Kontakt:

Re: Üksi matkamine

Postitus Postitas sepaonu » 10 Apr 2016, 18:34

See on sinu omapära, äkki sul põdrasambliku lõhn juures. Pole mitte kunagi ükski põhjapõder üritanud läheneda aga pole kuulnud, et selline asi kellegil teisel oleks olnud, kõik hoiavad distantsi, pigem on probleem olnud, et pole seebikarpidega pilti saanud. Erand võib olla selline põhjapõder, kes on harjunud inimeste käest saama miskit.
Hingeelust niipalju, et kui hakkad vaatama põhjapõtru ja juurdlema millised nendest simlad on, siis on paras aeg tundrast välja tulla.
joon jõest, söön jõest

Kasutaja avatar
Nohik
Ekspert
Ekspert
Postitusi: 950
Liitunud: 25 Aug 2015, 12:51
Kontakt:

Re: Üksi matkamine

Postitus Postitas Nohik » 10 Apr 2016, 20:20

Ma olen koguaeg kartnud, et äkki peavad mind simlaks. Igaljuhul inimeseks ei pea, kui rääkima hakkan, lahkuvad kohe.
All engineers are cyborgs

Kasutaja avatar
mrWilson
Administraator
Administraator
Postitusi: 1542
Liitunud: 12 Veebr 2011, 04:31
Kontakt:

Re: Üksi matkamine

Postitus Postitas mrWilson » 12 Apr 2016, 13:39

Karu peletamine: http://elu24.postimees.ee/3652055/video ... -runnakust" onclick="window.open(this.href);return false;

Otselink videole: http://www.liveleak.com/view?i=757_1460217838" onclick="window.open(this.href);return false;
Ah, minge metsa...

Kasutaja avatar
Metavo
Guru
Guru
Postitusi: 1207
Liitunud: 17 Dets 2011, 17:46
Kontakt:

Re: Üksi matkamine

Postitus Postitas Metavo » 12 Apr 2016, 22:52

Ma läheksin ka ära kui keegi sellist häält tegema hakkab.
Kuni on puid, pole probleemi

Kasutaja avatar
Nohik
Ekspert
Ekspert
Postitusi: 950
Liitunud: 25 Aug 2015, 12:51
Kontakt:

Re: Üksi matkamine

Postitus Postitas Nohik » 13 Apr 2016, 10:28

Kui kõht tühi, ei lähe.
All engineers are cyborgs

Kasutaja avatar
peetrike
Huviline
Huviline
Postitusi: 110
Liitunud: 17 Okt 2011, 20:23
Asukoht: L-Viru
Kontakt:

Re: Üksi matkamine

Postitus Postitas peetrike » 14 Apr 2016, 01:17

Olen kõik oma matkad teinud üksi ning tihti suht metsikutes kohtades. Loomi ei karda- tõenäosus, et mõni suurem loom mind rünnata võiks, on lihtsalt niivõrd väike. Ise pean kõige ohtlikumaks veetakistuste ületamist. Näiteks ebamäärase tugevusega libe puuront purdeks üle servani vett ja muda täis sügava kraavi. Ühest saad üle- saja meetri pärast on järgmine. Ja siis järgmine. Samuti lagunenud truubid ja sillad. Lahtised kaevud unustatud talukohtades. Kobraste poolt tühjaksuuristatud kõrged kraaviperved.

Kasutaja avatar
Nohik
Ekspert
Ekspert
Postitusi: 950
Liitunud: 25 Aug 2015, 12:51
Kontakt:

Re: Üksi matkamine

Postitus Postitas Nohik » 14 Apr 2016, 09:43

Kopraurgu olen Alam-Pedjal isegi varisenud. Ma isegi ei teadnud, et need võivad nii sügaval olla. Käed maa peale ei ulatanud.
All engineers are cyborgs

Cait
Uudistaja
Uudistaja
Postitusi: 5
Liitunud: 22 Juun 2016, 01:12
Kontakt:

Re: Üksi matkamine

Postitus Postitas Cait » 07 Juul 2016, 13:55

Üksi matkanud pole, kuigi peab tõdema, et mõte sellest tundub ahvatlev. Tegelikult tean, et mitmepäevast matka ma üksi pole võimeline ette võtma. Enda üksiolemise normi saan täis üksi sportides või lähen kaameraga metsa. Just hiljuti oli jälle tahtmine maailmast "maha astuda" ja mõtlesin, et lähen sõidan mitmeks päevaks kuhugi Lätti rannikule, et lihtsalt olla ja patareisid laadida. Usun, et selline äng ja vajadus on enamikel introvertsematel inimestel, kelle igapäevatöö tähendab inimeste keskel viibimist ja suhtlemist. Õnneks on sõpruskonnas ka matkahuvilisi ja mulle meeldis väga ühe eelkirjutada arvamus sellest, kuidas sõpru valida.

Kasutaja avatar
sunwolf
Huviline
Huviline
Postitusi: 179
Liitunud: 25 Mai 2011, 17:03
Kontakt:

Re: Üksi matkamine

Postitus Postitas sunwolf » 07 Juul 2016, 19:18

Mult on seda, et kas ma metsas käies ei karda karusid-hunte-sigasid-põtrasid-jne küsitud juba nii palju, et olen väsinud vastamast...
Sest enamasti ei tõstatata seda teemat mitte uudishimust vaid puuduliku vaimse taseme tõttu - eeldavad väited stiilis "mina küll metsa ei tuleks, kardan karusid ja hunte" pärinevad reeglina inimestelt, kes on liiga palju filme vaadanud ja muinasjutte lugenud ning pole elus võib-olla kordagi metsa saanud.

Kui aga küsimus on asjalikumas stiilis, siis vastan reeglina, et Eesti looduses on kolm asja, mida tuleb peljata:
1. Külarullnokad ehk teised inimesed
2. Külakoerad
3. Puugid


No ja lisandub loomulikult ka neljas faktor:
4. Iseenda lollus

Olen näinud ära enamiku Eesti suurematest metsloomadest, kui välja arvata lendorav ning sisserännanud šaakalid. Viimaste puhul on teatav kahtlus siiski, et Läänemaal nägin nemadki ära. Ülejäänusid olen näinud palju kordi; kitsede ja sigade ja põtrade esinemissagedust ei ole mõtet isegi mainima hakata.
Aga siiamaani pole ükski neist mind rünnanud ega isegi märku andnud, et ma olen ebasoovitatav kaaslane - ka poegadega-kutsikatega emakaru, emahunt ning emis kaasa arvatud.
Huntidega on üldse omaette teema, need on igaõhtused külalised kui Soomaa kandis viibin - sügisel vaatasin õhtul taskulambivalgel 10 meetri pealt pool minutit tõtt kahe peaaegu täiskasvanud hundikutsikaga, sellal kui emahunt paar meetrit eemal varjudes olles toimuvat jälgis. Ja need hundid on peaaegu koduloomadeks muutuda jõudnud. Sama käib ka naabruses elava karupere kohta. Põder on korra majaaknast sisse vaadanud - tookord pidin küll ehmatusest peaaegu püksid täis tegema...
Karude rekordiks on üldse olnud vähemalt 14 karu öö läbi tiirutamas paarikümne meetri kaugusel ümber laagri. Seda küll mitte Eestis. Kedagi ei söödud ära...

Selle eest 2003. aasta veebruaris üle elatud puugirünnaku viljasid maitsen siiamaani.

Ehk siis moraal on selline - enamik taolistest hirmudest (eelkõige Eestis ringi liikudes) on tingitud eelkõige eelarvamustest, meediast kuuldust-nähtust, filmidest, raamatutest - aga mitte reaalsest elust.
Reaalses elus tuleb metsloomade asemel peljata eespool punktides välja toodud faktoreid - kõik muu aga on nautimiseks, mitte kartmiseks...

Vasta

Mine “Matka planeerimine”

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline